reede, 27. september 2019

Iganädalane seenelkäik


 Endiselt teen ma aeg-ajalt arvutivabu päevi. Eile ma ei avanudki arvutit, käisin taas metsas seenel. Käin seenel 1-3 korda nädalas, see on mu kirg ja nii saan ka liikuda värsekes õhus. Kepikõndimisele olen hetkel pausi teinud aga küll ma taas liigun. Miks? Vahel on nii vaja. Seenemetsas liikumine on ka liikumine. Eile näiteks veetsin metsas suisa 2,5 tundi, millest 1,5 lonkisin pmst niisama, sest ei leidnud seeni. Aga siis ....

 Läksime koos naabrinaisega metsa, ta näitas mulle tõmmukate kohta. Tõsi küll, mõne tõmmuka sealt leidsin. Kui olid juba poolteist tundi pmst lootusetult lonkinud ja vaid mõne tõmmuka korjanud, avastasin seenekoha kuhu lausa maha istusin ja korjama hakkasin. Kamperriisikate ja kännuseente koloonida terendasid silmapiiril. Asusin neid korjama. Minust jäi neid metsa veel palju sest sattusin taas tõmmuriisikate ja männiriisikate peale ning neid pisikesi nööpe enam korjata ei viitsinudki. Siis leidsin veel mõne haavariisika, hulgim männiriisikaid ja üks armas kaseke loovutas mulle ka 2 puravikku. No ja lõppeks sattusin veel tammeriisikate koloonia peale. Mõne mitteussitanud lambatatiku sain ka. Ka mõned hiigelpirakad pilvikud, mis imekombel ei olnudki ussitanud.

 Arvuti- ja lugemisvaba päev tuli kasuks, päris mitu purki soolaseeni on nüüd taas juures. Osad seened olen peale keetmist ka sügavkülmutanud. Õige seeneaeg on nüüd kätte jõudnud, sõitke seenele!

 Pesukausis on lisaks minu korjatud ämbritäie seentele ka veel naabrinaise korjatud tõmmuriisikad. Põeb ka tema seenekorjamise haigust aga ta arvas et ta ei vaja neid rohkem. Aitäh!

 Ahjaa, metsa kohtasin ka telki. Kes elab metsa sees? :)
metsaelanikku ma ei söandanud segama minna :)

tuli pliidialla ja...
5 purki seeni juures

üha täieneb mu riiulikene...







27. septe,ber. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 25. september 2019

HÕÕGUV RIST - Juhan Paju

  Täna lõpetasin Juhan Paju romaani "Hõõguv rist" lugemise. See ulmeromaan on saanud 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhinna.

 Juhan Pajust ei teadnud ma enne selle raamatu lugemist midagi. No Eestis on tohutult palju kirjanikke, ei jaksagi kõigi ja kõigega ennast kurssi viia. Või siiski jaksan. Olen ju viimastel aastatel keskendunud just meie oma maa kirjanike teoste lugemisele, sest tunnen väga paljusid ning tihti ka vahetame omavahel raamatuid.

 Kuigi ma olen ulmeromaanide suhtes veidi skeptiline, no ulmel ja ulmel on ka vahe. Ausalt öeldes see ulmekas mulle täitsa meeldib, olgugi et vahepeal läks liiga ulmeks ära, liiga veriseks ja kohati tundus nagu loeksin muinasjuttu. Osad seigad olid ka etteaimatavad, aga siiski ... sain vastuse paljudele küsimustele, või õigupoolest seletas autor lahti nii mõnegi müüdi, seda küll läbi oma silmade ja tunnete aga mulle lõppkokkuvõttes meeldib see raamat väga.

 "Hõõruv rist" on kirjutatud huumorivõtmes, siit leiab ka palju müstikat, legende, ajaloolisi tegevusi, armastust, petmist ja kõike seda mida elus ikka ette tuleb. Aga stsenaarium on põimitud reaalsest ja muinasjutulisest elust vaheldumisi, seega ma ikka potsatasin tagasi reaalsusesse :) Ja olgem ausad, teispoolsusega seonduv müstika läheb mulle väga korda.

 Romaan algab seigaga kuidas üks Pärnu bussijuht sõidab õhtuse ringiga Haapsallu et sealt hommikul tagasi Pärnu naasta. Siis näeb ta Haapsalu kalmistul hõõguvat risti. Juba see tekitab tibutagi efekti. Ja ma olen ise sõitnud ilmselt selle bussiga kunagi Pärnust (läbi Vigalate ja asjade) Paliverre ning tunnen isegi seda bussijuhti, kes seda liini aastakümneid sõitis või sõidab. Hetkeseisu ma ei tea.

 Soovitan väga lugeda seda põnevat ja lustakat lugu! Paju viib meid ka Lihulasse ja Vormsi saarele. Väga palju üllatavat on raamatus. Mõnus!

Kindlasti loen veel ta raamatuid!

Tutvustus:
Humoristlikus võtmes mõnus lugu tänapäeva Haapsalust, kus kohaliku koduloomuuseumi direktori igapäevase elu lööb segamini kohtumine vampiiriga, kui hakatakse uurima legendi hõõguvast ristist Haapsalu vanal surnuaial. 

 Juhan Paju (11. märts 1939 Tallinn30. juuli 2003) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik.

Juhan Palju. foto: (Foto: Arvo Tarmula)


Looming

  • 1986 – "Haapsalu juht" (reisijuht)
  • 1990 – "Haapsalu detektiiv" (kriminaalromaan)
  • 1991 – "Kagu-passaat" (lastejutt)
  • 1991 – "Hiromandi kokteil" (romaan). 1990. aasta romaanivõistluse teine auhind[1]
  • 1993 – "Sankt-Peterburgi viirastused" (põnevusromaan)
  • 1993 – "Surm Hundikaril" (kriminaalromaan)
  • 1993 – "Suur šantaaž" (kriminaalromaan)
  • 1995 – "Lasud kodutänaval" (kriminaalromaan)
  • 1997 – "Hõõguv rist: lemberomaan ühe laiba ja vampiiriga" (ulmeromaan; Haapsalu legendi uus versioon). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind[2]
  • 1997 – "Katkenud romaan" (kriminaalromaan; ajendatud Estonia hukust). 1996. aasta romaanivõistluse ergutusauhind[3]
  • 1999 – "Vanaema mõis", I-II osa. 1998. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud teos[4]
  • 2000 – "Vanaema mõis", III osa
  • 2001 – "Kadunud viiuldaja" (kriminaalromaan)
  • 2001 – "Kuuvalge õhtulaul" (luuletused)
  • 2003 – "Mudasegaja armuke" (kriminaalromaan)

Vikipeedia kõneleb palju, loe SIIT!




25. september. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 24. september 2019

Et elu ma elada prooviks ...

foto: https://www.amazon.co.uk/Hand-Painted-Lonely-Decorative-Paintings-Artwork/dp/B01EWRGK1Y

   ET ELU MA ELADA PROOVIKS ...

Tuul tõusis, vedas pilved kaasa,
Torm uulitsalt lehtesid uhas.
Paljasjalgselt kõndisin aasal,
seal oli nii pehme, nii puhas.

Ei ühtegi muret, ei painet,
vaid armastus pakitseb rinnus.
Ma olen ju üdini naine,
kes õitseb, kel kõhus on linnud.

Mis sellest et tormina möllan,
ja maruna vihisen hoovis.
Ma selleks ju sündisin ellu,
et elu ma elada prooviks.

Mis sellest et vahel ma mossan,
vahel elule sülgan näkku,
et sigaret pihus mul tossab,
et kapis on seitse Tori täkku!


mossan*-mossitan

24. september. 2019.a.
Vana-Rääma

Piip oli suus ja kepp oli käes...

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Kanjon#/media/Fail:Hinni_kanjon_2.jpg

     PIIP OLI SUUS JA KEPP OLI KÄES ...

Üks mees otsis kanjoni
üks vana mees otsis ühte kindlat
(kuigi neid on 3)
Eesti kanjoni
piip oli suus ja kepp oli käes

Tema jaoks oli Eestimaa püha
tema jaoks oli millegipärast just
Maarjamaa püha
kuigi ta oli rännanud läbi
kõik ilmad ja veed

Üks (omateada) juurteta mees
otsis kanjoni
üks vana ja kortsus mees otsis
Eesti kanjoni
Tema kortsud kõnelesid
rohkem kui sada sõna
Tema jalad olid astunud rohkem
kui kolme inimese omad

Üks vana mees otsis kanjoni
Ta oli külastanud
Ameerika Ühendriikides
Suurt Kanjoni
Colorado jõe äärt...
Ta oli külastanud pooli
Maailma kanjone
piip oli suus ja kepp oli käes
Ei ole keegi meist juurteta
ei ole ka vana mees juurteta

Üks vana mees leidis rahu
üks vana mees leidis igavese rahu
Võrumaal
Hinnas
kanjoni veerel
piip oli suus ja kepp oli käes ...



24. september. 2019.a.
Vana-Rääma


pühapäev, 22. september 2019

TUULEKELLAD - Herta Laipaik


 Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...

 Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.

 Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.

 Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!

Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!

Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.

Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

/Marie Under/


Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

fotol Herta Laipaik ja foto on võetud siit: https://www.google.com/search?q=tuulekellad+herta+laipaik&client=firefox-b-ab&sxsrf=ACYBGNQdUTOsWmc_2Ue68P8sl6OpGcRjmA:1569179302737&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiftra3kOXkAhXQwqYKHZ83B8cQ_AUIESgB&biw=1280&bih=910#imgrc=ZW1Q4xaOKI0KjM:
Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT! 

Raamatu tutvustus:

 Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?


22. september. 2019.a.
Vana-Rääma
 

reede, 20. september 2019

Väike "nupuke" tänases Nelli Teatajas


 Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin möödunud laupäevasest üritusest väikse nupu, nagu lubasin. Loomulikult jäävad selliselt ürituselt osad teadmised ja seigad kardinate taha, sest kõigist ja kõigest ka ju meediale ei pajatata.

 Helge ja selge päev on, ülipositiivne. Positiivsed asjad vajavad ikka meenutamist ja kajastamist.

 Tänud, hea Ambra massaažisalongi perenaine Eha Lätt et sa selliseid põnevaid loenguid korraldad!
Tänud, hea Ave, sünnipäevakingituse eest!
Tänud, hea Evald et sa oma rahvast hoolid ja meid juhendad!

 Kui ka sina arvad et saaksin sinust loo või pisikese nupu ajalehte Nelli Teataja, siis võta minuga julgelt ühendust! Aitäh!

P.S. Foto valis lehte toimetus, mitte mian ei surunud ennast peale! :)

traditsiooniline jäädvustus Kotkasulega



20. september. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 19. september 2019

Seitset väekat vaimuvalgust ...

foto laenatud siit: https://www.facebook.com/trummikoda/photos/n%C3%B6%C3%B6rkojaga-%C5%A1amaanitrummtrummi-serva-palistavad-12-k%C3%B5lakoda-mis-annavad-instrumen/459001154124784/

     SEITSET VÄEKAT VAIMUVALGUST

Kolmteist väikest pilvelaami
laotusivad üle maa.
Ragistab ja sähvib äikest.
sügis tahab alata.

Kõuekõminana hinges
mürtsutab šamaanitrumm.
Seitset väekat vaimuvalgust
kiirgab võimas taevakumm.

Tulge sõbrad, tulge üles,
kohtuma väeloomaga!
Heidke endast muremõtted!
Laske õnnel voolata!

Maapeale et saabuks rahu,
headus kurjast võidu saaks!
Tõstkem palveks üles pihud!
Eesti et jääks Eestimaaks!


19. september. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 18. september 2019

Kell aega vaid tiksub

foto: http://nagi.ee/photos/tixit/1285915

   KELL AEGA VAID TIKSUB

Lööb kerkokell kiriku tornis
juba mitmendat kõla.
Ei kellamees väsi,
tal mõnusalt õhetab palg.

Veab kojamees rääsunud lehtesid,
kott üle õla.
Mis sellest et varvas on ligane,
külmetab jalg.

Memm kohmitseb aida all,
sibulapalmikuid punub.
Taat küürutab kuuri ees,
usinalt puid riita laob.

Kell aega vaid tiksub,
kõik möödub. Kas minevik unub?
Kas tulevik suudab kord
taastada aegade vaod?


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

All tormidest tihkuva öö

foto: Alar Truu. Laenatud siit: https://www.ohtuleht.ee/909386/ilmaprognoos-nadalavahetus-tuleb-tormine

   ALL TORMIDEST TIHKUVA ÖÖ

Maru vihises võõruse aknail,
karm tuisueit kangutas ust.
Pelk videvik väreles kaameks,
kogu maailm näis ühtäkki must.

Äng pakitses ihus ja hinges,
lõi päikesepõimikust tuld.
Sa vaatasid taha ja läksid,
kui kõdunev mustendav muld.

All tormidest tihkuva öö
taas tulid, üll purpurist rätt.
Ei teadnud ma tookord siis veel,
et see oli hüvastijätt.


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 17. september 2019

TEMA - Jan Kaus


 Mõne päeva eest võtsin lugeda Jan Kausi romaani "Tema." See on suhetele rajatud romaan. Siin on kõike, on armastust, valu, petmist, karjääriredelil tõusu ja langust, seiklusi mööda maailma. See on selle ajastu romaan.

 Lahti rulluvad musta maailma stsenaariumid kuid nii mõnigi seik või juhtum painab peategelast igal sammul. Ta on pühednunud noormees, kes aeg-ajalt ei löö risti ette, kuid (kahjuks) miski siin maailmas ei jää salatusteloori taha peitu.

 Peategelane Sten on pärit neljaliikmelisest perekonnast, kes oma vennaga eriti just ühte sammu ei astu, oma emaga tal ka just väga sõbralikke suhteid ei ole ning isat ta peaaegu ei saanud tundma õppidagi, sest isa võttis endalt lennul Jerevani elu. Miks? Surnult ju enam ei küsi...

 Sten armub lennufirmas töötavasse Mirjamisse, kes osutub üsna vastuoluliseks tegelaseks ning toob Steni ellu, lisaks tugevatele tunnetele, ka palju ebameeldivaid sekeldusi, millega seab ohtu nii kallima kui enda elu. Sten kaotab oma mina ja otsib ennast kaua. Kas ta ka ennast üles leiab? Loe!

 Väga paeluv raamat! Lisaks on Janil põnev ja värvikas käekiri ja tohutu teadmiste- ja reisipagas, vähemalt läbi lugeja silmade.

 Olen Jan Kausi raamatuid ennegi lugenud ja loen edasi. Soovitan väga!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TEMA

Autor: JAN KAUS
 1 Google +0  0 Share0
Romaan "Tema" on kompaktne, üldistav, tungib inimloomu keerdkäikudesse ja esitab igavesi küsimusi eneseleidmisest, lähisuhete võimalikkusest, reetmisest, üksindusest ja valest.

"Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida.
Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele. "Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd" (tragöödia määratlusest). Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu."
Triin Soomets "Temast"
EAN 9789985802878
Ilmumisaasta 2006
Keel eestikeelne
Lehekülgi 269 lk
Kirjastus TUUM
Lisamise aeg: 14.01.2009  Toode pole saadaval





17. september. 2019.a.
Vana-Rääma