Esinemised Elistveres ja Palal+ Mustvee+ Laiuse linnus+ Värvi Muutev Tass...

Germo, Ulvi ja mina Elistveres

   Täna tuuritasime Heli Künnapasega mööda Jõgevamaad. Kell 11.00 oli kohtumine lugejatega  Elistvere raamatukogus ja kell 14.00 Pala raamatukogus. Häid muljeid on nii palju et ei teagi kuidas blogimist alustada.

rahvas Elistveres

Et miks see pilt esimeseks? Aga kas teie oskate seletada tunnet, kui kohtute üle 30 aasta hiljem oma kooliõega, lapsepõlvesõbrannega? Oehh! See oli ikka üliarmas üllatus! Aitäh, Ulvi! :) Sihuke tunne, et alles me "mängisime" Oidremaa külas koos ja tegime igasuguseid põnevaid asju ;) Ja sa pole üldse muutunud! Ausalt!

Heli Künnapas ja Heli kes meile võimaldas esinemise Elistveres

  Väikese hilinemisega jõudsime Elistverre, kuna see, et Jõgeva polegi suure maantee ääres, tekitas veidi segadust, aga usun et meile anti see andeks. Kohtumine vanas, hubases majas oli igati sõbralik ja tore. Kohale oli tulnud paarkümmend inimest ja juttu jätkus kauaks, lausa nii kauaks, et hakkasime kartma juba, et jäämegi Elistverre.

Tiina, Ulvi ja Germo 

Suured ja siirad tänud Heli, et meid juba kevadel broneerisid! Kaua oodatud kaunikene! Ja me oleme nõus kunagi taas tulema, sest Jõgevamaa on kuidagi eriti armsaks saanud. Oma kodumaaga "tööd" tehes tutvuda on suurim rõõm, kuigi näeme kõiki vaid "linnu lennult" aga asi seegi.

rahvas Palal

  Palale jõudsime siiski õigel ajal, ei eksinudki teelt. Ja tänu Heli kiirele sõidumaneerile ja kogemusele ei juhtunud ka ühtegi apsakat. Tee äärde jäi küll võluv Vooremaa, aga seda ilu saime siiski imetleda vaid läbi auto akna. Seegi oli kosutav kogemus.

rahvas Palal

  Palal oli ka meiega kohtume tulnud paarkümmend inimest, kuigi samal ajal ja samas kohas oli ka mingi teine üritus, leidus siiski ka raamatuhuvilisi ning neidki kes olid juba meie raamatuid lugenud. Tutvuistasime, nagu ikka, oma teoseid ja ennast ning leidsime (nagu Elistvereski) rahva hulgas ka loomeinimesi. Seega jõudis meie jutt mõlemas kohas ka kirjastamiseni, kuna Helil on oma kirjastus olemas ja mina olen selle loomise hakul.

rahvas Palal

  Palal jäädvustasime ka oma muljed kroonikasse, mis on üks üliarmas ettevõtmine. Oleme ennegi külalistepäevikutesse oma "sõnu" kirjutanud.

kirjutan Palal raamatukogu kroonikasse pühendust

  Palale esinemise eest suured tänud Anule, kellega ka juba kevadel "plaane" pidama hakkasime. Hea meelega kohtume teiega ka kunagi taas.

armas Anu, Pala raamatukogu juhataja. inimene kes meile võimaldas selle kohtumise

  Ja kui eelmisel aastal oli Heli Künnapasel pere pesamuna Christian korviga kaasas siis täna oli minul mu "pisipoeg" Germo kaasas, kes loomulikult ka piltidele tuli ja emme kombel rahvast kallistama kippus.

Germo,  mina ja Heli Künnapas

  Ja siin, nagu ikka, väike reklaamplakat meie esinemise kohta.

plakat Palal

Ja mis te arvate kuhu meie teekond edasi viis? No, kuidas sa saad otsejoones Pärnusse tagasi sõita, kui Peipsi on käega katsutavas kauguses, ehk siis 10 km kaugusel? Meie igatahes ei saanud. Juba Vooremaa imeline loodus niigi ahvatles meid ja otsustasime sõita Peipsit imetlema.

kuhu edasi? ;)

  Mööda pikka ja sirget teed kulgedes jõudsime lõpuks ristteele, kus teeviit näitas Mustveesse ning otsutasime selle teekonna ette võtta. No, kiskus kohe!

võrratu vaade Kasepäält Peipsile

  Teekond mööda Peipsi kallast oli lausa imeline, kuna taevas vee kohal oli violetne.sinakas- valge ja vesi tõusis justkui taevasse. Mõelda vaid, vee taga asub suur Venemaa! ;) Nii me Kasepääl väikese peatuse pildistamiseks tegimegi.

Mustvee

  Mustvees püüdsid pilke linna 3 kirikut. Võimalik, et neid on rohkem, aga hämaras kolme nägime. Aga kõige rohkem püüdis pilku siiski LEINAV NEITSI ja selle juures peatusime kauem, hingasime veerekese pääl Peipsi ja Mustvee õhku, tegime mälestuseks fotoseriaali ja liikusime edasi.

Peipsi 

LEINAV NEITSI

LEINAV NEITSI

Germo ja mina LEINAVA NEITSI pihus

Germo ja mina LEINAVA NEITSI pihus

LEINAV NEITSI

  Järgmisena sõitsime Laiuse linnuse juurde. Selleks ajaks oli juba pime sügis oma nägu näidanud, aga ära me käisime ja mõne fotosüüdistuse tegime ka.

LEINAV NEITSI

Germo Laiuse linnuse juures

  Ja siin on imelised kingitused! Te vaadake vaid! Taas üks värvi muutev tass mu kollektsioonis juures!

 Olen ülimalt tänulik ja õnnelik selle kingituse üle! Olen ülimalt tänulik üldse tänase päeva ja teie kõikide üle, kes te meiega kohtuma tulite ja kes te meile selle võimaldasite.

 Nüüd pakatan positiivsest energist veel rohkem. Kallin teid kõiki ja tänan kogu südamest! :)
  Siia ka mõned fotojäädvustused kingitustest!

28. okt. 2015.a.
Mai

Luulest tangoni ehk kohtumine Lavassaares!

   26. oktoobril käisime koos Terje Heinmetsaga Lavassaare alevis oma raamatuid esitlemas. Lavassaare oli minu ja mu laste koduks lausa 10 aastat. Sealt me kolisime perega Pärnusse 10 aastat tagasi. Tagasi mõeldes Lavassaare aegadele paneb ikka nostalgitsema küll. Möödus ju minu laste lapsepõlv suuremalt jaolt just selles pisikeses, armsas alevis ja sealt alustasid nad ka kooliteed. Geio kool asus lausa üle tee, Lavassaare Lasteaed- Algkool, kus ta õppis 3 klassi. Germot aga sõidutasin aastaid Haapsalu vahet, kuna toona veel Pärnus Toimetuleku Kooli ei olnud. Kuid peagi see ka loodi.

  Satun kiire elutempo juurs harva Lavassaarde, kuid sinna minek teeb südame soojaks küll.

Terje ja mina esinemas Lavassaares

Hubasesse raamatukokku oli meiega kohtuma tulnud üle 10 inimese.
 Vaheldumisi Terjega tutvustasime oma loomingut. Sekka esitlusele vastasime meelsasti ka küsimustele. Ja neid jagus. Mina lasin arvuti kaudu oma sõnadele loodud laule ja ühe mu laulu ("TUULENA"), mille sõnade autor ma olen ja mille Tajo Kadajas on elavaks laulnud ja viisistanud, rütmis hakkas Terje isa, Koit Heinmetsa jalg vägisi tango rütmis liikuma ja nii ta kohalikke tüdrukuid jalga keerutama paluski.

  Laulu "Tuulena"(sõnad Margit Peterson, viis ja vokaal Tajo Kadajas) saate kuulata SIIT.

Eelmisel aastal käisin samuti Lavassaares oma raamatuid tutvustamas ja usun, et see ei jää viimaseks korraks. Selle kõige eest võlgnen tuhat tänu raamatukogu juhataja Liia Gentalenile.

  Ja tänud Liia ka selle imearmsa tassi eest! Nüüd on mu tasside kollektsioon taas uue tassi võrra rikkam! :)

Ja uue lusika võrra ka.

 Kui meie etteaste lõppes saime üliramsa üllatuse osaliseks, sest naised laulsid meile tänulaulu. See ülev tunne ei anna sõnadesse panna, seda saab vaid kohalolekuga kogeda. Igal juhul jäime me väga rahule ja jääme ootama uusi kohtumisi.

  No, ja loomulikult ei saanud me ju oma endisest kodumajast niisama mööda marssida, panin Germo pildile, kuid kahjuks õhtuhämaras ei tule häid pilte. Kuid midagi siiski.

  Äkki peatus meie juures auto ja üllatus, üllatus, kunagine naabripoiss hüppas rooli tagant välja. See oli nii armas. Tean ja tunnen Martin Lensut ju kaua aastaid ja olime kõik kunagi ninapidi iga päev koos. See oli imeline jätk Lavassaare turneele.

  Ja auto juures nägin kuidas Germo kodumaja silmitses...

Ja lisan siia imepisikese videoklipi ka tangotamisest. Näha saada SIIT.


26. okt. 2015.a.
Mai

Minu oktoobrilapsed!+ Geio 21!

Geio 4 aastane ja Germo 6 aastane. Lavassaares

    Minu lapsed on otseses mõttes oktoobrilapsed! Germo sai 3. oktoobril 23. aastaseks ja täna, kell 14.15 saab Geio 21. aastaseks. Geio pidi sündima ka Kaalude tähtkujus, ehk siis septembri lõpus, ühel väga traagilisel päeval, aga saatus tahtis teisiti.  Õnneks! Nii ta juba Skorpioniks sündiski. Inimeseks muidugi ikka ka ;)

Geio, õetütar Helen (ees) õepoeg Ergo (taga) Germo ja vennapoeg Ranno

  Kui Germo kaalus sündides kõigest 3.300 ja oli 53 cm pikk, siis Geio kaalus 4. 600 ja oli 55 cm pikk. Pikad on nad ka praegu. Germo 1.98 ja Geio 1.87. Ja mina oma 1.70 -ga tundun nende kõrval nagu Pöial- Liisi ;)

mina lastega kodukandi kiriku ees ( Geio 2.a. ja Germo 4.a.)

  Lappasime siin juba eile hilisõhtul vanu albumeid ja päris mõnus oli vaadata titepilte. Mõne neist pildistasin ka ümber. Ja meenutasime ka aegu kui nad mul väiksed ja ulakad olid. Näiteks selle vana sektsioonkapi, mis esimesel pildil on, lammutasid nad põhimõtteliselt laiali. Kapi neljas sahtel käis nii raskelt lahti, et isegi mina ja laste isa ei suutnud seda avada, aga poisid suutsid ja suutsid tunni jooksul kogu sahtli sisu (minu vanad dokumendid, tunnistused, joonistused jmm...) udupeeneks paberipahnaks rebida.

Geio 2. aastane maal vanaisa traktoril

  Täna on aga nad mul täismehed. Mul ei olegi enam lapsi :) Mai lõpus sai nooremal pojal Geiol ka juba sõjaväeteenistus Tapal läbi. Aeg lendab halastamatult kiiresti.

2014.a. sügis tänase sünnipäevalapse Geioga. Geio Tapal sõjaväes

   Aga täna sõidame Germoga koos Lavassaarde, alevisse kus meie pere enne Pärnussse kolimist elas 10 aastat ja just Lavassaare on see koht kus mu laste lapsepõlv möödus. Künka jalamil asuv pisike alev. Geio muidugi kaasa ei tule, tema läheb tööle. Aga Germo saab kogeda äratundmisrõõmu.


26. okt. 2015.a.
Mai

Päikeseline Pärnu ja Päike- Kairit Tuhkanen!

meie ikka ka ju poseerisime armsa Kairitiga :)

    Müstiline on see, et eilne päev Pärnus oli päikeseline ja seda igas mõttes! Ja mis saab olla veel ilusam kui loodusliku päikese loojudes jõuad kontserdile mille esinejaks on päikeseline Kairit Tuhkanen, keda siiani paljud ikka mäletavad "Niki" esinejanimega. Nii juhtus eile minuga, et päike ei loojunudki ;)

võrratu Kairit 

  Alati, kui mul võimalik on ja  Kairit Pärnus "liikvel" on, püüan mina ka tema esinemistest osa saada. Esiteks juba sellepärast, et ma väga austan Kairitit, kui julget ja hakkajat naist, kes teeb oma tööd hingega ja suudab oma esimeste lauludega juba  rahva põrandale meelitada. Loomulikult austan ja armastan ma ka kogu tema pere. Te kõik olete mulle väga kallid! :)

  Suudaks ma sõnadesse panna selle emotsiooni mida kohalolija eile kogeda sai, vaat alles siis ma oleks tegija :) Ühes Kentuki kõrvalruumis viibides (teise kõrvalruumis peeti juubelit) sai üks slaavi temperamenti naine teada, et kohe astub lavale NIKI (kuna ta teadis Kairitit ikka endise esinejanimega), pidi ta otseses mõttes pükstest välja hüppama. Slaavlanna suutis ka eakama daami, kes oli juba natuke väsinud, üles äratada ja nii nendest mõneks ajaks Kairiti tantsutüdrukud saidki.

Kairit lihtsalt on laste lemmik ja vastupidi :)

 Lastest ma üldse ei räägigi. Kuna tagumise ruumi juubelil oli ka palju lapsi siis nemad said ikka väga armsa kogemuse osaks, kuna kõik nad tahtsid, lisaks autogrammidele ka  laulda, tantsida ja pildistada Kairitiga. Lapsed olid lausa lava ääres rivis ja ootasid Kairiti järgmist etteastet. Üks punaste juustega tüdruk lausa seisis pisarsilmil nagu soolasammas ja kui ma pilti tegema hakates ütlesin, et mingu ka pildile, muutus teine kohe rõõmsamaks.

ja siin ongi see punaste juustega tüdruk...

  Naistel oli eile ka üks väga armas eelis. Nimelt kõik naised, kes olid armsat Kairitit kuulama- vaatama tulnud, said leti ääres kirja panna oma nime, ning nende hulgast loositi välja kolm õnneliku, kes said 50-70? euro ulatuses meigikoti, firmalt "Make up store" omanikeks. Ja ma olen üliõnnelik, kuna nr 66 tegi ka mind õnnelikuks! Siirad, siirad tänud, hea Kairit! :) Juba täna hakkan ennast nende toodetega lille lööma, kuigi huuleläiget katsetasin juba eile.

võrratu kingitus! aitäh Kairit ja aitäh loosiõnn!

Videoklippi sellest õhtust saate vaadata SIIT.

   Aitäh, armas Kairit selle imearmsa kingi ja õhtu eest! Uute kohtumisteni! Ole hoitud! :)


24-25. okt. 2015.a.
Mai

Oktoobri lõpp suvises Pärnu rannas

armsa Terje ja tema sõbra Harriga Pärnu rannas 25.10.2015.a.

  Nüüd, selles blogis jõuan lõpuks selleni, et veetsin tõesti pool eilsest päevast õues, täpsemalt imelises Pärnu rannas, koos sõpradega. Peale Kristiga kohtumist oli plaan koju minna ja ennast õhtuseks Kairit Tuhkaneni kontserdiks lille lüüa, aga jäime sõbraga kesklinna jutustama ja siis tuli ootamatult mu armas sõbranne Terje. Terje Heinmets on minu sõbranne, andekas poetess ja töötan temaga koos juba neljandat aastat, sotsiaaltöö valdkonnas, linnavalituse alluvuses.

  Terjega teineteist teadsime juba ammu, väike Pärnu ja ühised huvid. Olin teda kohanud kaua aastatid tagasi Pärnu luuleklubi "Suleklubi", mille eesotsas on andekas poetess ja kunstnik Luule Luuse, üritusel "Pärnu Romanss". Aktiivsemalt suhtlema hakkasime alles 2009. aastal, peale "Poetry Slämi" Pärnu eelvooru, mille korraldamisega veidi ametis oli, enne kui ühe eelvooru võitja /ja Eesti eelvooru võitja/ Jaak Känd asja sujuvalt enda kanada napsas. Jah, ma ikka natuke ka Jaaguga pundis ;) . Ja alates 2011. aasta algusest töötan Terje isikliku abistajana, mitte hooldajana. Tihti kiputakse neid kahte ametit sassi ajama, aga Terje ei vaja hooldajat.

  Eilne "sõjaplaan" viis meid sõpradega Pärnu randa. See oli armas kogemus, kuna jõudsin möödunud suvel randa vaid paaril korral ja vette ei jõudnudki. Olid ju suve kuumemad päevad just siis, kui Pärnu rand oli massiliselt rahvast tulvil, kuna siia jõudis "Weekend". Kes peale sellist massiüritust ikka vette julgeb minna kui kogu linn ja rand on sodi täis, ning lausa tänaval liikumine oli raske. Ütlen ausalt, mulle mitte raasugi ei meeldi sellised massiüritused Pärnu rannas. Liiga kallis on mulle see kohake, et seda solkida ja reostada. Ärge pange pahaks, aga see on minu isiklik arvamus. Ja klubimuusika ei sobi ka minu kõrvadele. Ühele ema, teisele tütar jne...Aga alati on võimalus selleks ajaks ennast Pärnust minema "ajada" ja järgmisel aastal teengi seda.

  Ja lõpuks peale "rannamõnusid" käisime keha kinnitamas armsas Lehe kohvikus. Ilm oli lihtsalt suviselt soe ja meie võtsime sellest kõik. Ma isegi naersin, et saan lõpuks ka ehk pruuniks teiseks juunis, või novembriks ;)

  Terje ja minuga saavad lugejad kohtuda juba homme, 26. oktoobril, kell 18.00 Lavassaare raamatukogus, kus esitleme oma raamatuid. Üritus on tasuta, olete kõik oodatud!


24-25. okt. 2015.a.
Mai