Tunnistan ausalt, et see on ainuke romaan mille selle autori raamatutest läbi lugenud olen. Õigupoolest poleks ma sellest autorist midagi teadnudki, kui mu kunagine facebookisõber Sirje Roo (kirjanikunimega Silja Vaher, kelle raamatute sünnile olen ihu ja hingega kaasa aidanud, otsinud illustraatorid, kirjastused, toimetajad jnejne...kuid kes mind "tänutäheks" ühelt maalt sõbrast eemaldas. Aga see on tema probleem. Ja ma olen kuulnud, et ta eemaldab sõpru massiliselt, kui solvub tõe peale) poleks Tiit Sepa nime maininud.
Ütlen ausalt ka seda, et raamatut lugema hakates olin pettunud, sest tegevus toimus nii turbokiirusel, et ma ei jõudnud nii kiiresti hingatagi. Algul tundus, et esimesel leheküljel on kõik välja öeldud, et mis küll edasi juhtuma hakkab. Õnneks raamatut lugedes hakkas mulle see isegi meeldima. Olgugi, et selles on palju loogikavigu (mille kohapealt silma kinni pigistasin), kuid liiga palju on kirjavigu. Jah, neid ikka sisse lipsab, aga selles raamatus on neid ikka nii palju, et koolitunnis saaks grammatika eest lausa ühe. Need jäid häirima.
Raamat ise on ehe ja eluline. Päris huvitav oli lugeda kuidas meeskirjanik kirjutab raamatut kus on minategelaseks naine. Tõsi küll, kohati oli see tuntav, et kirjutatud on läbi meesterahva pilgu, aga enamuse ajast ei olnud tuntav.
Usun, et raplakatele on raamat eriti armas, sest tegevus toimub Vigalas, Märjamaal, Orgitas, Raplas, Kodilas jne...Kirjeldatud on tänapäeva küla- ja alevielu kõige ehedamal moel. Läbivaks teemaks on alkohol mis hukutab perekondi ja jätab eluaegsed haavad lastesse, kas füüsilised või vaimsed. Ja Tiit Sepa on käsitlenud ka seda teemat, et kuidas joodikust ema võsuke, keda kodus väärkohendakse, suudab olla hea ja eeskujulik õpilane ning väga südamlik ja aus inimene. Aga paraku hakkab ta tervis halvenema ja selles on süüdi ta oma lihane ema, kes teda lapsena korduvalt peksis...Tohutult traagiline raamat!
Lõpp ei olnud just selline millisena mina seda kujutlesin, aga see pole ka oluline, sest iga autor jätab raamatu lõppu selle mida ta lõppkokkuvõttes öelda tahab.
Üldkokkuvõttes siiski loetav raamat ja ma usun, et loeksin Tiit Sepa raamatuid veel. Aga jah, TRÜKIVEAD, KORREKTUUR! TOIMETAMINE!!!!!!
10. mai 2017.a.
Vana-Rääma
Rahva Raamatu lehelt:
RAAMAT
ÕNNELILLE PISARAD
Ühe tüdruku luguAlice on vaikne ja tagasihoidlik neiu, keda koolis kiusatakse ja keda alkohoolikust ema kodus terroriseerib. Lõpuks lahkub ema perekonna juurest. Kõigest hoolimata on Alices väga palju vaprust, sisemist tarkust ja inimlikkust, millest paljudel noortel vajaka jääb. Elu veeretab tema teele takistusi ja raskusi, kuid ta püüab nendega toime tulla nii hästi, kui suudab. Ainus kindel sõber ja tugi sel konarlikul eluteel on tema isa, kedagi teist ei suuda ta täielikult usaldada, sest elu on näidanud, et vahel võib isegi parim sõber alt vedada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar