"Westoffhauseni häärberi saladus" hakkab paljastuma...

 Nagu ma juba mõnel korral facebookis üles hõikasin, läks paar päeva tagasi minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" trükki. See on minu esimene raamat mis ilmub "Heli kirjastuse" kaudu. Esiteks on Heli väga inimlik ja meie diil sobib ideaalselt. Tänapäeval ju paljud kirjastused annavad autorile vaid (umbes) 10 autorieksemplari ja honorarist võib suu puhtaks pühkida. Mis diili me Heliga tegime? See jääb meie vaheliseks saladuseks. Seda võin öelda, et raamatu tiraaž on 700 ja peaks jätkuma paljudele. Vajadusel saab ka kordustrüki teha. /Meenutades et mu 500 SEGAVERELIST müüdi kuu ajaga läbi/.

 Selle raamatu toimetas Anneli Sihvart, kes kirjutas ka järgmise (tagakaanele) teksti:

Mereäärse väikelinna ajaloolises häärberis ristuvad õige mitmest ajastust pärit inimeste, nii elavate kui surnute saatused. Häärberi nüüdisaegne omanik, Mari-Liisi kasuisa Ralf, ei taha kummitustesse uskuda, kuna elu on nendetagi keeruline - tema armastatu, Mari-Liisi ema Marelle, kes tüdrukupõlves lahke ja armas oli, kaldub aina enam nii seksuaalsetesse kui alkoholist tingitud liialdustesse. Kuidas on häärberiga seotud Miralda-memm, kes Mari-Liisile kõige raskemal ajal toeks oli? Mis on see saladus, mille ta endaga siit ilmast lahkudes kaasa viib? Kas vastab tõele, et lahkuja hing elab edasi mõnes ta lahkumise hetkel sündinud lapses, nagu Miralda-memm ise uskus? Selgus saabub alles viimastel lehekülgedel.

 Kaanepildi maalis Ariel Marksalu, kes on juba päris mitu minu raamatut illustreerinud.

 Algatasin ka (kirjastuse loaga) ettetellimiskampaania. Kuna tegu on ligi 300 lk- lise, kõvakaanelise  romaaniga, siis ilmselt poodides hakkab ta ka soolast hinda maksma. Lisan siia kohe kampaania reeglid:

Head sõbrad, minu kolmas romaan "Westoffhauseni häärberi saladus" on sünnitusvaludes. Umbes 2-3 nädala pärast näeb ta ilmavalgust. Algas ettetellimine. Kõikide eest kes kannavad enne 5. juunit (5.juuni kaasa arvatud) mu kontole 15 eurot, maksan ise postikulud! Hiljem tahan juba 17 eurot romaani eest! Aitäh! Jagamine on ka lubatud! Selgituseks kirjutage HÄÄRBER ja minu kontonumber on: EE381010902003166000 PETERSON MARGIT

 Katkendid romaanist:

3.peatükk

Westoffhauseni häärber asub muidu laugja linna ainukese künka otsas, viissada meetrit merepiirist. Rohelise hoone ümbrust ehib konnatiikidega hiigelaed. Küngast ümbritseb vana metallnikerdustega piire, mille postide tipud on mõõkteravad. Nii mõnigi pikanäpumees olla väidetavalt seal oma eluotsa leidnud.

Aias kasvab palju puid, mõne vanus ulatub teadaolevatel andmetel lausa kahesaja aastani. Aia vasakus tiivas asetseb külalistemaja, mis kunagi täitis töölishoone funktsioone. Sellest olid kahjuks alles vaid varemed. Pärast majapaberite ülesleidmist lasi peremees hoone algsel kujul taastada. Puukuur on ainuke uusehitis, mis kuidagi hoonekompleksiga kokku ei sobi, selle ehitas Ralf oma kätega, kui häärber talle pärandati.

Pärandus langes talle sülle nagu välk selgest taevast, tal polnud aimugi oma rikka vanavanaonu olemasolust, kellele häärber omal ajal kuulus. Nõukogude ajal oli sellest saanud linnasakste korterelamu. Massiivsete võlvkaartega elutoad ei tahtnud sooja pidada ja elamine kippus ruttu maha jahtuma, aga hoone oligi omal ajal ehitatud vaid suvemajaks. Nii oli kuurortlinnades kombeks. Häärberi ärklikorrus ehitati üldse aastakümneid hiljem.

Hoone olevat kuulunud Saksa päritolu parunile Hans von Westoffhausenile, kes oli Ralfile kaugelt sugulane. Westoffhausenil olevat suvehäärbereid olnud päris mitmes riigis, kuid teiste hoonete saatusest Ralf lähemalt rääkida ei tea. Ta püüdis küll pärast päranduse sülle langemist ennast ajalooga rohkem kurssi viia, kuid siiani on tal vaid ebaselgeid oletusi. Keegi ajaloolane teadis küll rääkida, et hoone olla kunagi pooleldi tuleroaks põlenud ja uuesti üles ehitatud, kuid see on ka vaid hägune oletus......

5. peatükk

Tegelikult oli Ralfil plaan ka üks aias olev konnatiik kinni valada, kuna sealne vesi mulises nagu allikas ja lehkas koledasti. Üks üleaedne naabripapi väitis, et tiik olevat enesesse kunagi kümneid elusid neelanud ja selles asuvat veekeeris. Ka selle jutu lasi Ralf kõrvust mööda, kuigi hiljuti olid kolm häärberi kassi nagu maa alla vajunud. Küll pani peremees kuulutusi lehtedesse, küll tänavapostidele, käis isegi loomade varjupaigast otsimas, aga tulutult. Veidike ta küll uskus seda tiigi legendi ja kartis, et tiik võis kassidele saatuslikuks saada, kuna hais, mis sealt sõõrmeisse tungis ja kogu ümbruse õhku reostas, oli ehe laibalehk. Üleaedne taat jahus veel, et tiiki ei tohi kinni valada, kuna siis pidavat nende hinged, kelle füüsis seal tiigis eluotsa leidnud on, kolima üle häärberisse ja hakkama sealsete elanike eluenergiat röövima. Ralfi tegelikult hämmastas, et haisutiik talvel ei kaanetunud, vaid mullitas nagu allikas ka külmade ilmadega. Üleaedsel oli taas selle jaoks oma versioon varrukast võtta. Ta pajatas, et tiiki uppunud hinged ei saa enne rahu, kui nende füüsis on veesurmast maamulda maetud. Alles siis pidavat hinged paradiisi jõudma. Praegu aga põlevad need põrgus ja sellepärast on ka talviti tiigivee temperatuur nii kõrge, et tiik ei kaanetugi. Tegelikult tasuks legende uskuda, sest nagu külajuttudel, nii on ka legendidel tõeiva sees....

8. peatükk

Oli kaunis ja selge augustiõhtu. Kerdo, Keiro ja Mari-Liis seisid Westoffhauseni häärberi pööningukorruse akna ääres reas nagu silgud pütis ja imetlesid Marelle soovitusel päikeseloojangut. Kuna häärber asub linna kõrgeima künka otsas, siis on sealt selgelt näha, kuidas päike mere taha loojub. Lisaks sellele imelisele vaatele paistab ka rannapargi siluett, kus tuulise ilmaga iga põõsas või puu justkui lehvitaks. Tõsi küll, binokliga on rannapargis toimuvat parem vaadata, aga päikeseloojangut näeb ka ilma selleta.

"Näete, lapsed, päike on nagu suur tulekera, mis ööseks kustub ja läheb mere taha magama, et järgmisel päeval taas meie põski paitada. Ka tema ei ole väsimatu, vajab nagu meiegi öösiti und.

Meie linnast paarikümne kilomeetri kaugusel on üks küla, mille rannast avaneb kõige selgem ja imelisem vaade päikese loojumisele. Seal tundub, nagu päike oleks käega katsuda, kuigi tegelikult pole. Kui te täna ilusasti magama jääte ja Kardo lubab, siis võiksime homme sinna külla sõita. Kas lubate head lapsed olla?" küsis Marelle.

Lapsed kuulasid ammulisui Marelle juttu ning hüüdsid kooris: "Jaa!"

"Aga emme, kas siis, kui päikene mere taha magama läheb, tuleb kuu tema asemel meid valvama? Kas päike ja kuu on õde ja vend? Miks nad kunagi koos taeva all ei ole? Kas päike kõrvetab ja kuu külmetab? Ma ei saa üldse nendest asjadest aru. Siis peaksid ju tüdrukud päeval üleval olema ja poisid öösel? Ma olen kogu aeg mõelnud, et päike on tüdruk ja kuu on poiss. Kas on nii?" tekkis Mari-Liisil palju küsimusi.

Kerdo ja Keiro olid vait. Nemad ainult kuulasid poole kõrvaga ja ulatasid binoklit käest kätte.

Korraga avas Keiro oma suu: "Tädi Marelle, minu issi rääkis, et kuud ei tohi vaadata, muidu võib kuutõbiseks jääda. Kui ma issi käest küsisin, mida see tähendab, siis ta ütles, et tegu on haigusega. Peale seda hakkasin kuud kartma, sest ei tahtnud haigeks jääda. Kerdo vaatas ikka ja saigi selle haiguse. Issi ise ütles ühel õhtul.

Ta riidles Kerdoga, et kui Kerdo õhtuti palju limonaadi joob, käib jälle nagu kuutõbine öösiti mööda maja ja paugutab uksi. Kas kuutõbi ongi selline haigus, kus haige hakkab öösiti uksi paugutama? Mina täitsa kardan.

Siin, selles majas ööbides olen tihti kuulnud uste paukumist. Ükskord ronisin selle peale lausa voodist välja, kuid Kerdo magas sügavalt, ka Mari-Liis magas. Hiilisin salaja sinu ja onu Ralfi tuppa, ka teie kõik magasite. Ühtegi võõrast ka majas polnud...

*******************************************************************************

Saaks nüüd nädalaid edasi keerata...

Luban, et pakun lugemiselamust!

Kena laupäeva! 

20. mai. 2017.a.

Vana-Rääma