Kallis Elme, vaid üks äge naine saab nii ägedaid raamatuid kirjutada, aitäh! Jah, nüüd on lausa kahju, et see raamat loetud sai, aga avastasin et tegu on niiöelda järjeraamatuga ning just tellisin ka esimese raamatu ära. Ilmselt oligi mul just nüüd ja just seda raamatut lugeda vaja, sest viimasel ajal olen olnud lugemisega peamiselt sajanditaguses ajas ja see tõi mind reaalaega tagasi. Seda huumorit jagub otsast lõpuni, kuigi teema on üsna tõsine. Või on see üksnes minu kiiks, lugeda antud raamatut nii, et suunurgad on pidevalt ülespidi. Igal juhul on see väga positiivne raamat, lõbus, kirglik ja natuke isegi tuttavlik armastuslugu, mis haarab sind niivõrd endasse, et vastu hommikut juba mõtled -tühja see magamine!- ning hommikul lähed poolmagades tööle. Nii juhtus minuga. Aitäh selle eest, hea Elme! :D Vapustav! Ma ei hakka ümberjutustust kirjutama, sest järgnev tekst teeb seda kokkuvõtlikult niikuinii. Elme Väljaste romaan Kõigest kaheksateist on päevikuvormis üles ehitatud jutustus noore naise elust ajajärgul, mil täisealisus on äsja saabunud, kuid sellega seotud ootused ja tegelikkus ei kattu. Peategelane kirjeldab oma igapäevaseid kogemusi, suhteid ja enesemõtestamist lühikeste, katkendlike sissekannete kaudu. Tekst liigub üksikisiku vaatepunktist, peatudes hetkedel, mis jäävad suuremate sündmuste varju, kuid kujundavad siiski arusaama iseendast ja maailmast.
Kirjutatu ei paku selget arengujoont ega lõplikku hinnangut, vaid jälgib, kuidas inimene märkab, kohaneb ja reageerib olukordadele, mis võivad tunduda tavalised, kuid osutuvad tähenduslikuks. Suhted vanemate, sõprade ja partneritega ilmnevad väikeste detailide kaudu, samuti küsimus sellest, milline peaks olema elu täiskasvanuna. Lugeja ette tuuakse maailm, kus otsused tehakse sageli tunnetuse põhjal ning kus kindlus on harva püsiv seisund. Kõigest kaheksateist ei käsitle täisealisust kui valmisolekut, vaid kui protsessi, mille kaudu inimene püüab mõista, mida tähendab olla iseenda ja teiste ees vastutav. 8. november 2025. Vana-Rääma
