Ma ei tea kui palju kirjanik Reet Kudul raamatuid ilmunud on, mina olen neid ennegi lugenud ja loen ilmselt veel, aga antud romaan on arvult üheteistkümnes. Raamat kõneleb ajast, mil väga paljud eestlased jäid koduta, sest nad lihtsalt aeti oma kodudest välja või said neist sundüürnikud, kes lihtsalt pidid oma kodud vabastama, oma kätega loodud kodud, kus igal sendil oli oma lugu rääkida. Eesti vabariik oli alles taasiseseisvunud ja siis hakkas niiöelda eluasemete tagastamine. Ei olnud võõras teema, kus väideti, et eluase kuulub väljamaal elavale omanikule, aga tegelikult asus seal elama Nõukogude Eestis tegutsenud majandi partorg. Just partorgide elule paneb see raamat isegi liiga palju rõhku. Tegelasi on ka liiga palju, kipuvad sassi minema. Kõike on palju. Ka valu, õiglust ja ebaõiglust. Autor on selle traagika nii elusalt kirja pannud, nagu oleks ta ise üks kannatanutest. Aga võibolla oligi, mina seda ju ei tea. Tean vaid, et kirjanik Reet Kudu raamatud on sisukad, valusad ja õiglased. Ta kirjutab väga elulisi raamatuid. Lugege ise, mina panin vaid oma emotsiooni kirja ja loen kindlasti veel tema raamatuid. Ja nüüd väike raamatut tutvustav tekst ka siia juurde. Reet Kudu üheteistkümnes romaan annab läbilõike Eesti elust pärast taasiseseisvumist ning keskendub mitmele teravale päevaprobleemile. Eelkõige kiirustades läbiviidud omandireformile, mille käigus muudeti tuhanded inimesed sundüürnikeks, kes pidid oma kodud loovutama õigusjärgsetele omanikele ja otsima uut elupaika ning tööd võõrsil. Romaani lehekülgedel hargneb lugu Karlist ja Ellest, aga ka Kirlist ja tema tütrest Janest ning endistest pedagoogidest Annest ja Innast, kelle edaspidist elu tumestab ülekohtu vari. Romaani tegevus toimub lisaks Eestile ka mitmel pool Euroopas ning tegelaste galerii on põnevalt eripalgeline. Tublide tööinimeste kõrval kohtab siin ahneid ja moraalituid sahkerdajaid, kellest said ühtäkki uusrikkad – muidumiljonärid. 2. november 2025. Vana-Rääma
