Käisime jalutamas

Kuna ilm läks vihmaseks ja liikumisvajadus oli suur, võtsime vihmavarjud ja läksime. Poole kaheksa ajal näitas kesklinna silla juures 13 soojakraadi, seega ilus ilm ju. Ainult, et kedagi eriti vastu ei jalutanud, ainult Märt Avandi Jahtklubi juures, aga teda oleme me läbi 7 aasta pidevalt rajal kohanud, küll jalutab, küll jookseb, küll kiirkõnnib. Sportlik mees, pole midagi kosta. Meie jalutasime maha 6,3 km ja 10 200 sammu. Nüüd on süda rahul. Päris piin on neid kilomeetreid üksnes stepperil ja graatsiarõngal täis teha, aga vajadusel teen ja olen teinud ka, eesmärgiks on siis vähemalt 8000 sammu päevas. Vesi pole eriti tõusunud, laine loobib ennast kohati üle muuli, aga muul on kenasti näha. Olen rajumagi ilmaga rannas käinud. Ja ma pean igal kuul vähemalt korra randa saama, mere äärde, jah, ma olen mere laps, üleni, üdini! Germo on ka rõõmsas tujus kogu päeva, rõõmsalt tuli ka rajale ja koju ja naabrimees tõi veel ühe rõõmutekitaja, jälle soksi! Aitäh! Mis seal ikka. Käes on smuuti aeg! 3. oktoovber hakkab tasapisi öö suunas liikuma. Meie jaoks on imeline päev olnud. Loodan, et ka teie jaoks. Ülle, Tervise juures mõtlesime su pääle taas ;) 3. oktoober 2023. Vana-Rääma

Germo sai täna 31!

Jah, uskumatu aga tõsi, 31 aastat tagasi sain ma emaks! Mäletan seda 1992. aasta sooja sügist. Olin suur nagu pall ja selga läks vaid 1 suur kittelkleit, mis mulle sünnipäevaks kingiti. Ja just kittelkleidi väel tulin (tulime) Murru külast jalutades Suiku, kui ... Ja haiglast koju naastes oli kogemata talv tulnud, no nii külm oli ja metsviinapuu lehed langesid trepikoja paraanda ees. Need olid punased ja talvepalit tuli lausa selga panna. Nii järsku läks külmaks. Germo ei olnud sündides üldse suur, kaalus kõigest 3300 kg ja oli 53 cm pikk. Sündis kell 11.30 päeval ja ikka Pärnu haiglas, toona veel vanas haiglas, Sillutise tänaval. Sain veel õnnitlustelegrammi :) Helgelt ja selgelt on kõik see meeles. Minu esiklaps. Minu oktoobrilaps ja minu vanem poeg. Ütlen ausalt, Germo on teinud mind tugevamaks ja avanud mu silmad. Tema pärast olen pidanud käima läbi nii tulest kui veest. Õnneks on mul palju häid sõpru ja tuttavaid, kes mul toeks on ning ka minu armastav pere, noorem poeg Geio, Urmas ja ämm. Nemad ongi minu perekond. Nende õlga tunnen kaua aastaid. Usun, et armastus ja endastpaljuandmine on ka need, mis Germo raskest haigusest terveks ravisid. Alles 2022. aasta mai kuus sain ma teada, et mu Päikesepoiss tervenes kaugelearenenud raskekujulisest pahaloomulisest kasvajast. Ja selle teekonnal oligi mu perekond (Geio, Urmas, ämm) mulle suureks toeks. Ja muidugi ka sõbrad, kes kogu aeg küsisid kuidas läheb ja kas on abi vaja. Aga ma olen kange naine, saan hakkama, pean saama, muud võimalust ei olegi. Oleme ja elame õiges enegias ja enda elu, see hoiab tervena ja ravib haigustest. Kallis sõber, otsusta sina ka kes peavad sinu elust osa saama ja kes mitte. Sotsiaalmeedias ei pea sõbralisti võtma kõiki inimesi, sest paraku leidub ka palju silmakirjalikkust ja mõni istub su sõbralistis, et olla sinu eluga kursis ja tagantselga parastada. Mõelge. Kaaluge. Mina näen mis toimub. Ja ärge usaldage kõiki, nii hoiate negatiivsed inimesed endast eemal. Mina promosin ühte tegelast, no kirjutasin temast palju ajakirjadesse, aga sain vastu püksa, laimab isegi sotsiaalmeedias ja oleks see üksnes laim, see on lauspuhas vale, aga see, mida me teistele teeme, tuleb meile kõigile tagasi. Hoian oma peret ja lähedasi väga ja tunnen ka õlga, sõbraõlga. Armastan teid väga, mu kallid lähedased! Palju-palju õnne, tervist ja armastust mu kallile pojale! Ahjaa, Üllekene-kallikene astus hommikul suure lauluga uksest sisse ja tegi meile äratust, Germo särab sellest siiani! Ja tänud teile kõigile, kes te olete täna meil külas käinud ja siin õnnitlenud, teid on nii südantsoojendavalt palju! 3. oktoober 2023. Vana-Rääma

POOLIK KIRSS TORDIL - Lea Jaanimaa

Tühjus. Olgu-olgu, öökapil on mul veel raamatuid, mis ootavad lugemist, aga ikkagi tühjus. Tühjus Lea Jaanimaa raamatutest. Aga samas ka uhke tunne, et olen kõik kirjanik Lea Jaanimaa raamatud läbi lugenud. Ka see raamat läheb mu eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Ei teagi kuidas arvustamist alustada ja üleüldse pole arvustamine ilusa kõlaga sõna. Lisaks ei oska ma panna kirja sellist emotsiooni, mille ma selle raamatu lugemisel sain. Ühesõnaga - kui te tahate superhüperhead kriminulli lugeda, laenake või soetage just see raamat! Läbi aegade üks parimaid kriminulle eesti autoritelt, mida mina lugenud olen! Ausalt! Ma väga armastan kriminulle lugeda, aga ise ma ei kirjuta neid, küll on mu loomes kriminulli sugemeid. Aga kirjutada nii hea romaan valmis, nagu seda on POOLIK KIRRS TORDIL, see on juba geniaalne. Tegevuskohad ehk olustk on hästi välja joonistatud, pole eksitud faktide ja ... no ei leia sõnu, pole midagi võltsi, nagu oleks elust maha kirjutatud. Ma oleksin pidanud öösel ikka ennast voodist välja ajama uuesti ja kohe emotsioonid kirja panema. Üleeile öösel ronisin voodist välja, vaatasin kas rulood on aknede ees ja aknad kinni, uks lukus jne... käisin vaatasin kas Germoga on kõik korras, iga tänavalt kostuv hääl tekitas juba paranoiat :D Või just nii peab mõjuma üks hea kriminull. Sellise elamuse sain kunagi Sass Henno kriminulli MINA OLIN SIIN lugemisel. Aitäh, kallis Lea, selle vapustavlt kaasahaarava ja tohutult põneva raamatu eest! Ja nüüd kopeerin ka raamatut tuvustava teksti Apollo lehelt: Pinevusest särtsuv romaan räägib sporditüdruk Liisast, kes jääb ootamatult ilma nii elukaaslasest kui kodust. Uitmõttena pähe karanud lahendus, elada omavoliliselt tühjana seisnud Nõmme majas, oli kui vihma käest räästa alla ronimine. Koos kolme sõbrannaga annab Liisa räämas tondilossile uue hingamise, ja ta oleks saanud ka ametlikult selle maja omanikuks, ent kahe aasta jooksul aset leidnud sündmused on rasked katsumused. Nii rängad, et panevad ta kahetsema päeva, mil selle maja aia taga peatus ning värava avas. Lugu räägib ilustamata, kuidas mõjub nagu magnetina üks palju aastaid tühjana seisnud ehitis kodututele, naabritele ja kurjategijatele. Paar aastat elab noor naine teadmatult nende kõigi jälgimise all oma igapäevast elu, kuniks toimub midagi väga jõhkrat ja julma. 3. oktoober 2023. Vana-Rääma