Jaansoni rada 384. päev

Aitäh, kallid sõbrad, kes te ikka fb-s mu raamatureklaami jagate, nii leiavad raamatud uued omanikud ja viimasel ajal viin neid usunasti posti ning käiakse kodus ka ise järgi. Mul on nii hea meel, kui mu looming sõpradele sobib ja lugema kutsub. Ise teoseid kirjutades muutun vahel ka nii emotsionaalseks, et ... Ja Maimu, sind oli ka armas üle aasate näha! Tänud, et soetasid endale mu 5 raamatut! Postimajas käisime ka, seega oodake ja vaadake oma postkasti juba homme. Kepikõndisime ika ka ja lausa 8 km ning 13 200 sammu. Nii soe on, pakkisin ennast liiga sisse. Poole seitsme ajal õhtul näitas kesklinna silla juures 21 soojakraadi, suvi kestab veel! Natuke kurb päev on ka täna, käisin Estonia mälestusmärgi juures. Jäädvustasin ka. Rahu neile, kus nad iganes viibivad või ei viibi. Täna on Estonia 29 aastapäev. Mis seal ikka, blogipostitus on taas kirjas ja ees on ootamas teised toimetused, nagu ikka. Olge rõõmsad ja natukene kurvad ka, emotsioonid peab välja elama. 28. september 2023. Vana.Rääma

Jaansoni rada 383. päev

Ja lõpuks me saimegi rajale! Mul on kirjatööd palju olnud, kirjastan, kirjutan jne ... lisaks juhtus tõsiasi, et nädala eest seenemetsas olles said jalad nii märjaks, et lirtsusid ja ise olin üleni higine, jäin haigeks, mida pole 6 aasta jooksul rohkem juhtunud, kui vaid vahepeal kergekujulises koroonas olin. Muidu pole isegi nohu 6 aastat olnud. Aga mu põlve ravi kestis veidi üle kuu aja ja see tõmbas immuunsuse alla ja nii see haigus nõrka kohta ründaski. Aga täna ma enam ei kannatanud välja kodust trenni. Siseruumis treenimine pole kaugeltki see, mis õues värske õhu käes, aga tubastel päevadel ma olin sunnitud seda kasutama ning liikusin vähemalt 5 km päevas graatsiarõngal ja stepperil, aga enamasti ikka 6-7 km. Tänase raja pikkus tuli 13 km ja samme tuli kokku 22 000. Mingit väsimust ma ei tunne, õhtu on nii ilus, tegime Jaansoni raja ära ja enne olin ma ka juba mõned kilomeetrid treeninud. Alles jõudsime. Mõnusalt soe õhtu on. Ma pean vist lisaks ka jooksma hakkama, no ei saa ma oma liikumisisu täis. Germo pidas ka vapralt vastu. Üldiselt on mu õlaliiges korras ja jalaluu ka, ning seda ilma füsioteraapiate ja tontteabmilleta, kepikõnd on parim ravim, ei hakka mina raha eest kusagil käima, elu niigi kallis Mul oli ju põlveluu murd alles üle 4 kuu tagasi, lisaks veel kild väljas, aga ma teerin, kepikõnnin ja kasutan ka koduseid treeningvahendeid ja mu luud paranevad. Kips oli ju kõigest nädalajagu päevi peal, läks katki, ortoose ka pole kandnud, aitas eliastikside ja trenn. Mina usun liikumise tervendavasse jõusse, usu sinagi, oled positiivsem ja ei näe pindu teise silmas. Sõbrad, elame endale, onju!? Olge terved ja liikuge! 27. september 2023. Vana-Rääma

ÄRA ÜTLE MIDAGI - Lea Jaanimaa

No, tahaks kohe midagi öelda! :) Öösel sain loetud kirjanik Lea Jaanimaa romaani ÄRA ÜTLE MIDAGI ja mul on isegi kahju, et raamat otsa sai. 4 õhtut oli kenasti sisustatud. Jah, ma suudan ennast korrale kutsuda ja panna õigel ajal raamatu käest. Kunagi olid ka sellised ajad, mil ma raamatut enne öökapile tagasi ei pannud, kui läbi sai. Tegu on väga põneva psühholoogilise teosega, mille peategelaseks on naine, kes kasvas lastekodus. Merili, mis on peategelase nimi, saatus hargneb tasapisi lahti, selles on valu, on ilu ja väga palju õpetlikku. Lea Jaanimaale omasel viisil lahatakse lahti noore naise saatus, ka elu pahupooed ja keerdkäigud ning vahel pöörleb saatuseratas lausa eluohtlikel radadel, aga kange loomuga naine tuleb raskedest olukordadest eluga välja. Lisaks on tal sõbranna Jaanika, kes vahel teda ka niiöelda korrale kutsub. Õnneks lõppeb kõik kenasti ning hinge jääb helge tunne, kuigi selline saatus võib haiget teha kogu elu sest pagasi võtame me kaasa lapsepõlvest ja kulgeme sellega läbi elu. Aitäh, kallis Lea, et niivõrd südamliku raamatu kirjutasid! Ja nüüd kopeerin raamatukaupluse lehelt ka tutvustuse: Lugu räägib noorest naisest Merilist, kes sestpeale kui mäletama hakkas, on unistanud oma kodust. Teekond lastekodust täiskasvanute maailma on kulgenud käänuliselt, ent läbitud õppetundide abil saab Merili sama hästi või pareminigi hakkama kui paljud päriskodudes kasvanud eakaaslased. Ja Merili sugupuu? Ta ei tea sellest midagi, kuid asub uurima. Kangutab avali saladused, mis tema saatust sünnihetkest alates kujundasid, laob jupphaaval kokku oma perekonna pusle. Ent kuni selgub tõde, on lastekodukaaslane Jaanika ainus inimene, kellel on koht tema südames. Sõbranna toel lepib Merili teadmisega, et enam ei saa teha midagi muud kui andestada. Aga kuidas saab unustada ja andestada aega, mil ainsaks lohutajaks oli kaisuloom? Kaisukas, mis oli pisaratest niiske, kui laps uinudes üksindusest nuttis. Kui igatsus kallistuse järele oli nii suur, et tekitas füüsilist valu. Kui ei saanud aru, miks karistatakse selle eest, mida pole teinud. Kui ei teadnud, kuhu kuulud, ja kui oli teadmine, et mitte kusagil pole sinu jaoks kohta. Mitte kellegi juures. Siiski tõdeb Merili lõpuks, et tal on, mille eest lastekodule tänulik olla. Lastekodule ja kõigepealt iseenda sihikindlusele. Lea Jaanimaa seni ilmunud raamatud: „Tagurpidi valed” (2011), „Tule eile meile” (2012), „Kuidas, palun?” (2013), „Äratundmishirm” (2014), „Maya” (2016), „Vikerkaare taga ja ees” (2017), „Maya ja värvid” (2018), „Jõulud juulis” (2020). 27. september 2023. Vana-Rääma

Sõitsime seenele!

Elu on kuidagi väga aktiivne, pole enam aega arvutit avadagi. Olgu-olgu, hommikul jooksin ma siit läbi, kirjastasin kiiremad asjad ja siis me sõitsime päris mitmeteks tundideks linnast välja, jah, me sõitsime seenele! Sai ikka kaua maaõhku hingatud ja energiat laetud, ja loomulikult seeni korjatud. Neid on ikka sellel aastal meeletult. Mina, kes ka igapäevaselt neid korjaks, elaks meelsasti sügiseti maal, kus on seenemetsad ümber. Ma tõsti naudin nende korjamist, puhastamist, sissetegemist ja söömist. Kõike, mis seondub seentega. Seega ma jagan oma isiklikus blogis puhast rõõmu :) Eile õhtul ma marineerisin seeni. Täna, lisaks marineerimisele tegin mitu purki soolveega ja mitu pannitäit praadisin ja panin sügavkülma. Sinna läksid peamiselt lehterkukeseened (sekka ka mõni kummiseen) ja erinevad puravikud. Nämma. Ja Jaanikale saime veidi kärbseseeni ka. Tagasitulles kiikasime ka Jõulumäele, sealt korjasime hulgim männiriisikaid, kaseriisikaid, tavalisi kukeseeni ja nunnusid puravikke. Kõige rohkem sain ma lehterkukeseeni, need on mu lemmikud kukeseentest. Peaks seljankapõhjasid tegema ja lehterkukekaid sisse panema. Täna liikusin kokku 6,4 km ja 10 400 sammu. Lisaks sain ma eile oma kollektsiooni Ingleid juurde, neid tuli hulgim, aitäh, kallis Daisy! Oli armas istuda ja lobiseda! Aga mis ma siin ikka lobisen, täna enam ei kirjasta, ei kirjuta ka, sest kibelen ühte põnevat raamatut lugema. Aga enne laen kohustuslikud fotod blogisse. Enda ka ikka, kuigi olen meikimata ja ehtne SeeneMikk :D Olge rõõmsad ja terved! 25. september 2023. Ahjaa, eile praadisin suvikõrvitsat muna ja juustuga, nämma. See on hädavajalik info, nagu ka see, et trenn ootab enne raamatu kaisutamist :)