Eile õhtul sain öökapilt riiulisse Kattri Reinula luuleraamatu "Peeglis ja peegeldades." Selle raamatu kinkis mulle autor, aitäh! Kahjuks ei lähe see mu eriliste raamatute riiulisse, kuna puuduvad pühendus või autogramm. Aga äkki õnnestub mul kunagi need autorilt saada, siis saab muuta. Kahjuks ei võimalda blogi ka (juba ammu) luuletusi siia lisada, jäävad pika reana, seega ma ei saa trükkida siia luuletust, mis minu jaoks on selles raamatus kõige tugevam, kompaktsem. Aga ma saan nimetada pealkirja ja see on "HETKES," LK 60-61. Selles luuletuses on olemas nii kujundid kui kompa, terviklikkus, mis teeb ühest luuletusest luuletuse. Luuletus ei ole kindlasti pikka sõnade rida, ohtratest salmidest koosnev lugu, millel puudub kompaktsus. Luuletus on miniromaan, kus peavad olems olema algus, sisu ja lõpp. Niisama ridu ritta ladudes ei sünni luuletus, kui temas puuduvad luulele omased kujundd jne... Nagu sonettides on olemas nii emas- kui isasriim, muidu pole tegu sonetiga. Ning selle vastu eksivad väga paljud noorautorid. Miks ma sellest kirjutan? Sest selles raamatus on valdavalt lõpetamata read, kuid sekka ka pärleid ehk pärisluuletusi. Kindlasti vajab ka luuleraamat toimetaja kätt, sest (tean omaskäest) autor ei näe oma vigu. Seda raamatut oli päris raske lugeda kirjaformaadi pärast. Pool justkui läks kaduma. Soovitan hoolega formaati ja kuju valida. Raamat sisaldab veel luuletusi, mis on haaravad, aga kuna salme on liiga palju ja osad neist on nõrgad, jääb luuletus lohisema, väsitab. Kuigi autor oskab kujundeid luua ja nendest tekib suisa üleküllus, soovitan uurida luuletuse olemust terviklikuna. Aga loomulikult olen ma tänulik selle raamatu eest, sest iga raamat on erakordne, nagu ka iga autor. Ei saa öelda iial, et ära kirjuta enam, sest meil kõigil on arenemisruumi. Lihtsalt mina alati ütlen oma ausa arvamuse välja, sestap saadavad tihti ka võõrad noorautorid mulle raamatuid lugemiseks ja arvustamiseks. Läbi aastate olen teinud seda päris palju. Aitäh usalduse eest! 5. juuli. 2022.a. Vana-Rääma
