reede, 5. mai 2017

Turnee Rapla-Raikküla-Põlme-Järvakandi-Kergu....Pärnu


 Elu on üks suur müsteerium. Paar õhtut tagasi tegin algust Tiit Sepa romaani "Õnnelille pisarad" lugemisega kus tegevus toimub Raplamaal, mainitaske Valgu-Nurtu teed, Märjamaad, Orgita küla jne..jne...Täna hommikul tuli mulle ootamatu külaline, kes on justnimelt Orgitas vanaema juures palju lapsepõlvesuvesid veetnud. Ja nagu jutu jätkuks kulges meil tänane sõit Raplasse ja Raplamaale.

 Paar päeva tagasi jõudis Eestimaale mu lapsepõlvesõbranna Anneli, kes muidu resideerub enamuse ajast Lapimaal, aga sünnikodu asub tal Pärnumaal.

 Ma ei jõudnud veel silmigi avada kui tuli pakkumine Raplasse sõita. Tegelikult plaanisime õega täna koos rajale minna, aga vahel võib ka plaane eirata, lisaks on mul selle nädala rada (3 päeva) läbitud, mis muidugi ei tähenda, et ma veel sinna ei jõuaks. Aga iga vaheldus tuleb ainult kasuks.

 Kui Raplas oli tähtsad asjad aetud ja isegi mõnda hoonet väisatud, otsustasime sõita Raikküla mõisa, sest mõisahärra Ivoga sai kunagi räägitud, et kui juhtun sinna kanti siis lähen külla. Paraku ei leidnud ma oma telefonist Ivo numbrit enam, aga mõisa valdustes me ikkagi ära käisime. Paluks kergemat karistust Ivo!?

 Ka Kati Saara telefoninumber on mul kusagile jalutama läinud ning pool päeva üritasin selle küla nime kus Kati elab meenutada, kuid kui lõpuks meenus, oli juba hilja. Sellepärast palun ka Katilt vabandust, et olin sulle nii lähedal, kuid külla ei jõudnudki.

 Küll käisime me veel mu lapsepõlvesõbranna õel Põlmes külas ja seal sai Germo kenasti koduloomi- ja linde paitada. Elamus missugune.

 Tagasi kulgesime läbi Järvakandi, Kergu, Viluvere jne...

Hästi vahva turnee olin, aga ma pikemalt rääkima ei hakka, kuna fotod kõnelevad paljuj paremini.

Kallis Anneli suured ja siirad tänud, et meid kaasa kutsusid!
Üks imeline kevadpäev on jälle õhtus!

armas Anneli tuli lausa koos hommikusöögiga :)
ja Zorro oli ka kohe jaol...
maja Raplas kuhu meil asja oli...
Kristel, spetsiaalselt sinu jaoks pildistasin, saadaval Raplas ;)
Germo ja Anneli Rapla peatänaval
mina Rapla peatänaval
Germoga Raplas
Germoga Raplas vol2
Uku Masingu sünnikohas...
teekond Raikküla mõisa
väike selfi et ma ei peta teid :)
juba Raikküla mõisa maadel
Raikküla mõis
kõrvalhoone
Germo Raikküla mõisa ees
kõrvalhoone
Anneli ja lilled
võlvide mustrit pildistasin...
Germo ja Anneli mõisa ees
mõisa terrass küljepealt vaates
Raikküla mõis hoovist
Anneli terrassil
mina terrassil
kõrvalhoone
kõrvalhoone
Põlmes Anneli õel külas, Germo ja kits
kana
perekoer Mummi
Anneli Põlmes õel külas
Anneli õega
Germo küülikutega
kitsed


5. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 4. mai 2017

Jaansoni rada 18.päev


 Täna saab kepikõnnist 4 nädalat ja pühapäeval juba kuu. Enesetunne on endiselt superhea, liigutaks või mägesid paigast.

 Läbisime täna 6 km. Jõe ääres on väga tuuline, seega oli tuul vastu ja tekitas rohkem väsimust, aga vaatamata sellele on hea olla. Jah, üle pika aja lõi jalamarja kramp ning see juhtus 2. kilomeetril. Läheduses oli pink, istusin maha, natuke masseerisin ja kulgesime edasi. Isegi valu ei tundnud enam.

 Rajal oli väga palju rahvast. Ilmselt oli mõne gümnaasiumi kehalise kasvatuse tund, sest palju oli õpilasi. Aga hästi armas oli vaadata kuidas üks vanapaar, pakun et lausa 80 aastased, rada kulutasid. Kahekesi nii õnnelikult koos.

 Meie keerasime 3 km pealt otsa ringi ning Kuu peatusest ehk Sõudeklubi nurgalt keerasime Rääma tänavale. Juba Sõudeklubi juures nägime rattasportlast Sveni mööda tuhisemas. Ta keeras otsa ringi, lobisesime ja siis oli juba Svenil kiire. Aga fotojäädvustuse tegin ikka Pärnu esisportlasest. Ma naersin, et nägu hakkab mul ära kaduma ja Sven ütles, et vaid suured silmad jäävad järgi. No igatahes oli taas rõõm kohtuda!

 Täna oli eputrilla ehk siis tegin endast rohkem pilte kuna paljud küsivad, et miks ma ei tee. Väga raske on selfit tehes ennast üleni pildile saada ja Germo ei oska pilti teha. Aga nagu tellimuse peale jooksime rajalt koju jõudes naabrinaisega kokku ja tema siis jäädvustas mind "ajalukku."

 Sekka veidi teist teemat ka. Ärge ära ehmuge, et mu blogi avades viskavad reklaamid ette. Teie ei pea nende eest sentigi maksma, aga mina panin blogi raha teenima ja iga teie klik aitab sellele kaasa. Seega klikkige julgelt, ka reklaamide peale ;)

 Ahjaa, raamatureklaam tuleb ka jäädvustada. Mu kuues luuleraamat on jõudnud müügiedetabeli 14. kohale. Aitäh! Kiirustage poodidesse soovijad!

müügiedetabeli 14. koht! jee!

 Täna on tegus päev ja väga palju külalisi on käinud. Ning on veel tulemas.
Kena kalapäeva!

Galerii:
start silla juurest..
2 km läbitud...
jalakrambist vabanenujna...peale 2. km...
ikka Germoga koos...
pungivad...
3 km läbitud...
taamal kõnnivad memm ja taat...
4 km läbitud..põsepuna palgel..
Kuu tänava nurgalt Rääma tänavale...
Sveniga kohtumine vol 1
Sveniga kohtumine vol 2
ajalooline pilt. nagu näete masinatehase nurka ei saa ikka lammutada....
ja kodu juures 11,5 kg kergem mina ;)


4. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 3. mai 2017

Rada 17.päev

Selfi Raimondiga

 Täna suundusime kesklinna sillast üle minnes paremale ehk siis eesmärgiks oli Rannapargi terviserada.
Üks hea hing saatis mulle foto, et meie kodust Rannaparki on 1,9 km. Edasi ja tagasi on siis kokku 3,8 km, aga me käisime pikemalt. Kõik Rannapargi terviserajad käisime läbi, enne mulle süda rahu ei andnud. Pakun, et tänaseks teekonnaks tuli 5 km ära küll.

aitäh, Getri! :)

 Tuleb teinekordki seda rada kasutada, on kordi tuulevaiksem. Vaid sillal oli meeletu tuul. Rannas oli soe ja rahulik.

 Enamuse Pärnus elatud ajast olengi tegelikult kesklinnas elanud ja seda kodusem see rada täna meile oli. Jahisadamas käis vilgas töö, veesõidukite pesu ja remont. Sealt suundusime mõneks ajaks kalli Diana Aitai`ga mõnda hetke veetma ja sealt juba edasi rannaparki, kus käisime kõik rajad mitmekordselt risti ja põiki läbi. Ilus oli. Kui keegi Kaie (Germol oli vaja ju kindlasti nime teada) oma kahe armsa kutsuga meile lähenes, ehmatas Germo esimese hooga, aga siis Kaie lasi koerale pai teha ja Germo oli väga õnnelik. Ta alati kardab koeri esimese hooga, aga hiljem sõbruneb. Nagu ka uue tuttavaga.

 Loomulikult ei saanud me Kuursalli juurest ilma fotosüüdistuseta mööda minna, sest seal on ju armastatud Raimond Valgre, Rait Pärja tehtud skulptuur. Selle juures mängivad kogu aeg Valgre muusika tuntumad hitid.

 Tagasi naasesime mööda Mere pst-d Tallinna väravate poole. Põikasime läbi Vallikraavi juurest ja Vallikäärust ning Olev Siinma mälestusmärgi juurest.

 Tänane fotogalerii sai küll väga rikkalik, aga Pärnu ongi ilus linn, võibki pildistama jääda. Niigi kustutasin osad pildid ära, aga rohkem ei raatsinud.

 Enesetunne on kohutavalt hea lausa! Ja terve raja läbisin tempokalt, kuigi peatusi oli pildistamise pärast rohkem. Praegu on sihuke tunne, et tahaks lausa jooksma minna. Veider, mina ja jooksma. Ma pole kunagi sporti teha armastanud. Aga nii on.

 Ajage aga kargud alla ja minge! Väga palju kepikõndijaid oli täna liikvel, see vist juba Pärnu trend.

Vallikraavi kaldal kena tornmajake...
sild mkis viib Jahisadamasse...
sellised jahid...
tabad...
Germo Jõnniga Jahtklubi ees
teel Rannaparki...
minutid Dianaga...
Rannapargi terviserada...
päike rannamändide vahel...
rada...
Germo ja Kaie koeraga
oleme seal kus on punane täpp..
onju ilus? Germo istub
Kuursaal
Germo ja Raimond
Kuursaal ja Raimond Valgre
Ammende villa
Vallikraav
sild üle Vallikraavi
Tallinna väravad
Olev Siinmaa ja Germo Vallikäärus
Olev Siinmaa lähemalt
Vallikäär
ja olemegi taas teel koju, Germo silla all...


3. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

SAATMATA KIRJAD- Heli Künnapas


 Aprillis ilmus (autor Heli Künnapas) sarja "Mõni õhtu romantikat" 3. raamat "Saatmata kirjad."

 Võiks öelda, et selles raamatus on tõesti kõige rohkem romantikat, kirge, intiimsemaid tundeid jnejne...
Kui algul tundus, et oleksin justkui uuesti "Lõpupidu" või "Ütlemata sõnu" lugema hakanud, siis raamatu lõpp pisut üllatas. Samas ma nii lootsin, et teatud inimesed jäävad ikka kokku. Aga siin blogis ma nimesid nimetama ei hakka (pean silmas selle raamatu tegelasi), kuna mul pole kombeks arvustades ümberjujtustusi teha, mis pigem mõjuvad mitte just hästi, sest tahaks ikka ise lugeda. See on ka üks põhjus miks ma eriti osade inimeste raamatublogisid ei loe, nad kipuvad raamatu stsenaariumi oma blogis välja reetma. Kuigi eelnimetatud noortekate "iseloom" käib sellest raamatust läbi küll. Tekkis kohati isegi tunne, et oleksin seda raamatut juba enne lugenud.

 Heli on kogenud kirjanik. Olen kõik tema 10 raamatut läbi lugenud ja tema käekiri on mulle väga meeltmööda. Jah, tean ka seda, et kipun ise vahel oma raamatutes teatud fraase kordama (toimetaja ütles) aga raamatud ongi autori nägu, sellepärast ma neid kordusi ei pane ka teiste autorite puhul pahaks.

 Kõige südamlikum ja tibutagi efekti tekitav on selles raamatus minu jaoks kadunud Marta kiri noortele. See on nii ehtne, nagu olekski kõik päriselt juhtunud. Või ongi? Ja tagant järgi mõeldes kasvavad inimesed isegi vahel mõne nädalaga lahku (pered kus üks vanematest töötab teises riigis) ning pigem olekski ehk parem, et lapsepõlvearmastus jääb lapsepõlvearmastuseks, et see tunne ja illusioon jääks kestma, mitte ei tekitaks hiljem kahetsust ega uut lõhet. Siin raamatus pigem avanesid parimate sõprade silmad peale teatud situatsiooni, peale taaskohtumist, peale...ühesõnaga lugege ise. Heli kirjutab lihtsalt ja arusaadavalt. Tema teostes on palju inimsuhete traagikat, mis leiavad tänu naispeategelasele positiivse lahenduse. Nii ka selles raamatus.

 Julgen soovitada!
meie vahteasime omavahel raamatuid. fotol kirjanik ja kirjastaja Heli Künnapas

 Veel 2 raamatut on ka minu käest otse saadaval. Heli kirjutas pühenduse sisse ka. Üks leidis juba uue omaniku. Soovist andke teada kohe? Maksab vaid 7 eurot. Poes on kallim.

Kena kolmapäeva!
12.97 12.32 €


RAAMAT

SAATMATA KIRJAD

 11 Google +0  1 Share0

Romantilise jutustuse "Saatmata kirjad" peategelane Miia juhib Tallinnas väikest tantsukooli ning kasvatab koos abikaasaga kahte last. Ootamatult saab naine teate, et on oma endise parima sõbra Simoni vanaemalt pärinud Pärnu-Jaagupis pool maja. Viisteist aastat tagasi tekkis noorte vahel ootamatu lõhe ja sellest ajast pole omavahel suheldud. Kuidas ootamatu uudis Miia elu muudab? Milliseid mälestusi ja tundeid äratab vana maja? Kuidas muudavad olevikku kirjad, mis minevikus jäid saatmata, kuid nüüd adressaadini jõuavad?
"Saatmata kirjad" on Heli Künnapase sarja "Mõni õhtu romantikat" kolmas raamat. Sarja kõigi raamatute tegevus toimub enamasti Pärnumaal. Kõik teosed on ka eraldiseisvalt loetavad.

3. mai. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 2. mai 2017

Pudru ja kapsad ehk segablogid...

Ketlin Rauk (Priilinn) Foto tema fb profiililt. 

 Viimasel ajal kipun oma blogimistega oma ajale jalgu jääma, kuid ometi soovin, et kõik sündmused, üritused, arvustused jne...oleks kenasti blogis koos. Nii ma siin nüüd segablogi kirjutangi.

Armas ja andekas kirjanik, ajakirjanik ja lastekirjanik Ketlin Rauk (Priilinn) andis mu lasteraamatule PETU tagasisidet. Tema blogisid saate lugeda SIIT.

  Kopeerin selle teksti ka siia, et oleks kohe silmale nähtav. Ning tänan Ketlinit südamest! Aitäh!

Margit Peterson "Petu"

Haarasin selle raamatu suure huviga, kuna lapsepõlvelugusid  - eriti eesti autorite omi! - on alati tore lugeda. Margit Petersoni autobiograafilise sisuga raamat ei valmista selles osas vähimatki pettumust. Lugu on ladusalt ja hästi mõnusalt loetavalt kirjutatud läbi mõneaastase tüdruku silmade, tema igapäevaelust, mõtetest ja tunnetest, tema kasvamisest ühes külakeses Pärnumaal. Väike Petu on hakkaja ja uudishimulik, pisut tormakas, unistaja, hea kujutlusvõimega laps, suure pere pesamuna. Hästi südamlikult on kujutatud lapse suhet loodusega, kuidas ta armastab päikest, hullata sopaloikudes ja kallistada puid.

See on selline raamat, mis sobib lugemiseks igale vanusele. Täiskasvanutel tuleb "Petut" lugedes meelde oma lapsepõlv, lastel aga on kindlasti põnev saada teada sellest, kuidas nendevanused kunagi elasid, mida mõtlesid, milliseid mänge mängisid. Ja et oli olemas suurepärane lapsepõlv ilma igasuguste tänapäevaste mänguasjakuhjade ning nutividinateta! :)

Minul oli natuke kahju, et raamat nii ruttu läbi sai. Oleksin suurima heameelega Petu tegemistest edasi lugenud, 40 lk tundus ikka liiga vähe, aga õnneks võib raamatu viimaselt leheküljelt lugeda, et autor on kirjutamas ka järge "Petu läheb kooli". Mina oleks need kaks lugu ilmselt kokku pannud, aga ilmselt soovis autor eelkoolieale pühendada päris eraldi raamatut. Igal juhul soovitan, armas lugemine!


Autor: Margit Peterson
Lehekülgi: 40 lk
Kirjastus ja aasta: Hea Tegu, 2016
Lemmiktsitaat/lõik raamatust: "Vana Kask oli talle uue kodu õuel kõige suurem sõber. Iga kord, kui tüdruk kiikuma läks, küsis ta Kaselt, et kas too tahab temaga mängida. Vana Kask tahtis alati, ka siis, kui Petul silm päikeseloojangut vaadates kinni hakkas vajuma ja ema kiigelt tuppa hõikas." 



Tema raamatu "Kas keegi kuuleb mind?" kohta kirjutasin ka millalgi arvustuse ja kohe, kohe saan selle sarja järgmise raamatu omanikuks, ootan seda suure põnevusega. Tegu on krimisarjaga.
Minu arvustust sellest raamatust saada lugeda SIIT.

*********************************************************************

 Olen strippar Marco Tasasele teinud juba päris mitmed laulusõnad ja alati on meie laul jõudnud youtubes vaadatavuse edetabelisse. Kindlasti jätkame koostööd, kuna minul pole vahet kas kirjutan sõnu punklaulule, diskole, koorilaulule või...Mulle lihtsalt väga meeldib kui inimesed ajavad oma asju hingega. Päriselt.

 Nii tuli meie ühislugu "Ma vajan rohkem" vaadatavuselt youtube´i top 5. kohale. Jee!
Seda saad piiluda SIIT.

***********************************************************************''

 Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" toimetasin Ott Puija luule. Kui keegi veel tahab, et ta luule sellesse ajakirja jõuaks, saatku mulle oma 5 luuletust, mõned read endast ja foto. Juuninumbrisse on mul juba olemas, aga juuli pole ka enam mägede taga.

 Oti luulelehekülg on siin:


2. mai. 2017.a.
Vana-Rääma