Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
esmaspäev, 30. oktoober 2023
Jaansoni rada 399. päev
Nonii, jälle üks linnaturnee tehtud! Ehk siis ports raamatuid sai taas postimajja viidud ja mõned asjad korda aetud ning edasi kepikõndisime randa, Surfiklubi juurde või Tervise Paradiisi juurde, kuidas keegi kutsub. Käisime ikka merepiiril ka ära, sest tänane ilm on mõnus, kesklinna silla juures näitas 2 soojakraadi. Tuulevaikne ja soe. Kepikõndisime üle 8 km ja üle 13 000 sammu. Tagasi tulime, nagu tavaliselt, läbi Rannapargi, sealt muuli juurde, Jahtklubi eest läbi ja üle kesklinna silla koju. Mõnusalt soe ja lumevaba sügis on olnud. Tavaliselt on juba oktoobris lumi maas, aga õnneks veel pole. Mina ei ole talvelaps ning ma ei oota lund, mulle sobib lumevaba talv ja soojakraadid. See sügiskaamos sobib ka ideaalselt, sest ma ei ole depressiivne inimene, ma pigem naudin selliseid süngeid ilmasid, need on müstilised ja põnevad, inspireerivad. Aga niikui külmaks läheb ja lumi maha tuleb, tahaks siit minema, ei tahaks jalga õue ka pista. Üldsegi mitte. Tahaks soojale maale.... kevadeni. Aga kuna mulle väga meeldib liikuda, trotsin seda ebasobivat aastaaega ning kepikõnnin ka siis ja kõnnin paljajalu ka lumel. Kuidagi tuleb see aeg ju endale meedlivaks teha, kuigi mul on selle tarvis teine moodus, see on kirjutamine, kui juhtub inspiratsioon pale tulema, nagu tavaliselt. Siis olen õnnelik, ebameeldiv aastaaeg möödub kiiremini, nina käsikirjas. Igatahes loodan väga. Samas ma ei suuda pikalt istuda, pean saama ennast liigutada, nii käin ka kirjutamise vahel kepikõndimas. Kirjutaja, kirjastaja ja hobiajakirjaniku töö on kord juba istuv, seega liikumine võiks lausa kohustuslik olla. Ja ma ei usu mingeid vabandusi, et ei ole aega jne .. aega tuleb võtta, muu on puhas laiskus. Vabandan, aga nii on. Ja minul on ammu juab selline periood, et ma ei pea ennast sundima liikuma, ma lähen rõõmsas tujus ja naudin liikumist kõige rohkem siin ilmas. Liikuge teie ka! 30. oktoober 2023. Vana-Rääma class="separator" style="clear: both;">
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar