Jaansoni rada 167.päev

 Nonii, 167. päev, või õigupoolest kord, sai täna tehtud!
Sain eilsest päevast nii palju energiat juurde et me oleksime kindlasti ka terve raja taas läbinud, aga kutsusin ennast korrale. No eelmisel esmaspäeval läbisime 9,5 km ja teisipäeval toolile ronides lilli kastes lõi jalga kramp, kuigi muudmoodi rohkem tunda ei andnud. Aga see oli piisavaks põhjuseks, miks täna kõigest 6,3 km läbisime. Ja, ausalt öeldes, on see 6,3 km paras maa kepikõndimiseks.

 Läbisime raja vaid 1 tunni11 minutiga, millest 7 minutit puhkasime. Seega ikka päris kiires tempos, umbes 10 minutiga kilomeetri. Ja väsimust ei mitte mingisugust! No Pärnus on ka fantastiline ilm, ei saja ja on tuulevaikne. Muidu, tuuliste ilmade ajal, on raja äär ikka lausa nõeluvalt tuuline.

 Kogu eelmise nädala piinlesin seedehäirete küüsis aga peale eilseid rituaale ja teraapiaid sain selle korda. Täna on lausa lust olla. Lisaks magasin öösel 8,5 tundi, mis minu eas inimestele peaks lausa kohustuslik olema. Jah, viimasel ajal piisas mulle vaid 5-6 tunnisest ööunest aga seda on ikka kole vähe. Nüüd olen õiges elurütmis tagasi.

 Aga aeg ei halasta, täna läheb suuremaks kirjatööks, kuna üks mu raamat tahab sellel nädalal trükki minna. Juba ootabki mind meilil selle käsikiri, mida asun pingsalt ülelugema. Mis sest et pärast olen nagu punasilmne jänes :) !

Liikumine eelkõige! Olge terved! 

Ahjaa, telefoniga tegin pilte, need laseb imekombel arvutisse tõmmata aga fotoka omi mitte. Ja tänud teile Anneli ja Ats fotoka eest! Eilsed fotod sain Maarja läpakasse laadida ja sealt siis Maarja saatis minu postkasti. Ühesõnaga, ma arvan et mu penskarist arvuti trikitab, ehk saan lähitulevikus uue osta.

Fotod:

Germo on ka tänaseks sale poiss, ei mingit suurt kõhtu enam. Söömine paigas ja liikumine ka ...

jõgi ees kui peegelklaas ...

1 km läbitud ...

2 km läbitud ...

müstiline paigake ...

3 km läbitud ...

sealt see paistab - meie putka!

mõtisklev Germo peale 3 km, esimese ja viimase pausi ajal

11. november. 2019.a.
Vana-Rääma