 |
| olen, olen elus... |
Nujah, nüüd see siis juhtus, fotoaparaat andis otsad. Tuleb oma mälestusi taas telefoniga jäädvustama hakata, just neid rajamälestusi, need on mulle väga olulised.
Täna läbisime Germoga just üle pika aja ligi 10 km, täpsemalt 9,5 km. Ja ma muudkui klõpsutasin pilte. Ilm on ju kepikõndimiseks hea ja väsimust ei tunne ma üldse. Jah, peatsisse tehtud foto tundub natuke kuri aga ma ei ole kuri, pigem jändasin siin pikalt fotoka ja juhtmetaga, enda juhe jooksis kokku :)
Kepikõndisime kogu raja. Ainult kesklinna sillast üle tulles hakkas külm sest tuul nõelus lausa läbi mütsi. Kuid muidu kulges kõik kenasti, ka Germol, kes kohe vahetult peale rajalt naasmist õue jalutama läks.
Igal asjale on antu oma aeg, jus sai meie jäädvustaja aeg siin otsa. Meie kepikõndimine jätkub ikka, ei kavatse loobuda. Enesetunne on hea, olen alates 2017. aprillist kaalu langetanud lausa 33 kg, jätkan. Ei ole vaja muret tunda ja ma ei kavatse trenni jätta, mul on ülekaalu veel päris palju peal.
Aa, mis seal ikka. Nüüd tuleb elamine ära kütta ja igapäevaste toimingutega tegelda.
Olge terved!
4. nove,mber. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar