Just selline retk sai täna ette võetud. Lisaks veel mõningad paigad. Eestimaal, ka Harjumaal on veel avastamata kauneid kohti, mida me vaikselt üritame külastada. Tõsi küll, mina olin kunagi vennaga Rummust läbi sõitnud, kui läbi Haapsalu Paldiskisse sõitsime, aga see oli aastakümneid tagasi. Tänaseks on Rummu karjäär võimas turismimagnet, sest näiteks täna kuulis eesti keelt seal vähe. Aga on ikka imeilus kohake küll. Ave käis ka ujumas, aga Germot ma ei lasknud, sest karjääris läheb ruttu sügavaks ja kohati ei ulata jalad isegi põhja. Germo ujuda ei oska ja mina ei tohi veel, sest hommikul ärgates olin nagu hamster, eile eemaldatud hamba tagajärjel oli pool nägu paistes. Eks me Tallinnast naastes võtsimegi kohe suuna Rummu. Muide, seal maksab pilet 8 eurot, erivajadustega inimestele ja nende saatjatele on tasuta. Nii saimegi kõik tasuta, mina siis saatjana. Hästi armsad tüdrukud olid niiöelda väravas ja selgitasid meile palju asju selgemaks. Mäkke päris ronima ei hakanud, selleks oleksin vajanud mägironija või vähemalt matkasaapaid. Plätudega kuigi kõrgele ei roni. Aga osad ronisid. Rummu karjääri kohal tiirlesid sõjalennukid, sest Ämari lennujaam on kohe seal samas. Maistvat kohvi jõime Rummu kohvikus ja siis kulgesime edasi veel ühte kohta, mille nimi pühiti mul just mälust. Igatahes jääb see puhkeala ka Rummu karjääri äärde ja seal saab ka veepealses kämpingus ööbida. Ahjaa, Paekalda. Ilus oli seal. Siis liikusime Nissi suunas, käisime kirikut imetlemas ning sealt edasi sõites jõudsime mingi täiesti ingognito mõisa eravalgdustesse, uhkelt renoveeritud mõisakomlpeks, aga ei ühtegi teeviita ega vihjet, mis mõisaga tegu on. Bussipeatuseks oli Pajaka. Aga vaatasin, otsingumootor andiski Pajaka mõisa välja, kuid kummaline on see, et seal läheduses ka mitte pole ühtegi silti ega teeviita, mis viitaks antud mõisale. Aga ilus ja uhke hoonekompleks. Ja siis käisime ja vallutasime ka Varbola linnuse ära, nüüd oleme linnusevallutajad! Muideks, korjasin Varbola linnuselt Germole pihutäie metsmaasikaid ka. Kusagil mooni ja hernepõllus me ikka hullasime ja poseerisime ka. Küll oli ilus. Küll on ikka meie armas kodumaa üks imeline paik. Avasta ka sina seda ja sa armud sellesse üha rohkem ja rohkem ära. Aitäh, kallis Ave! Aitäh, kallis Germo! Minu kullakallid reisikamraadid! 30. juuni 2026. Vana-Rääma
