Sellel korral juhtus Jüri v. Graubergi romaaniga nii, et ma enne ei pannud seda käest kui loetud sai. Eile õhtul alustasin ja ka lõpetasin. Ladus ja lihtne lugemine ning kirjutatud minu lemmikžanris, ehk tegu on romaaniga. Just romaaniga, mitte jutustusega, mida enamus meie autoreid kirjutab, kuigi need on liigitatud romaani žanri alla. Isegi romaanivõistluste kohti on noppinud tegelikult jutustused, mitte romaanid. Tuleb tunnistada, et Graubergi loominguga ma alles tutvun. Polnud tema raamatutega üldse enne kursis, kui Uuskasutusest ta raamatud avastasin ja ostsin. Üks neist ei pakkunud üldse pinget aga eks meie kõigi raamatud ongi erinevad, teemad ka, süžeed loomulikult ja üleüldse kõik, mõni raamat õnnestub ja teine samas ebaõnnestub mõnes mõttes. Tegelikult asi on ka lugejas, mõni teema haakub ja mõni mitte. Antud romaani läbivaks teemaks on rassism ehk siis lugu kõneleb ühest negriidse rassi tüdrukust, kes on kasvanud Eesti lastekodus, sattunud kurjategijate käte vahele ilmselt oma välimuse pärast ning ta leitakse otseses mõttes metsast. Mis hakkab edasi toimuma sellest loe juba ise. Mulle see raamat meeldib. Aitäh! Ja nüüd ka raamatu tutvustus. Sune on ebatavaline tüdruk ja seda mitte paljalt tumeda nahavärvi tõttu ja selle pärast, et ema ta lastekodu kasvatada jättis. Ta on tüdruk, kes väljub võitjana hirmudeemonite vastasest võitlusest. Ta on tüdruk, kel jagub kindlat meelt ja otsustavust ja kelle hoolivus, soojus ja tarkus sulatavad ka talupidaja Jarmo südame. Tee õnnele pole lihtne. Jarmol tuleb õpetada Sunet tulistama, nad saavad hakkama jälitajatega, on sunnitud tegelema vodooga, lahendavad kooselu probleemi, kuid üheskoos on nad õnnelikud ja võitmatud. 16. august 2025. Vana-Rääma
