Ikka jätkuvalt tegelen meie oma autorite loomingu lugemisega. Loetud sai minu poolt Marje Erintsa kirjutatud raamat "Pidu," mis on 22. raamat, mille antud autori omadest läbi lugenud olen. Tuleb tunnistada, et ajastus oli nii õige. Selle raamatu lugemisaegu külastasin ise pmst sama paika, kus raamatu tegevus toimub. Ehk siis kulges teekond siin raamatus ka läbi Ikla piiripunkti, kus ma üleeile viibisin. Ning 4 km Iklast Läti suunas, Laimja mõisas. Tuttavad rajad seal ja ... eks see üks suur Liivimaa seal kunagi oli. Tõsi küll, mingil ajal kuulus ka Ainaži Eestile ja me teame seda paika Heinastena. No igal juhul väga põnev lugemine, aga ka samas kohutav, kriminaalsete sugemetega, kuigi seal ei tegutse ühtegi politseinikku ega uurijat. Neid lihtsalt pole asjasse kaasatud ja alati ei peagi, kui lool on kriminaalsed sugemed. Mõnes mõttes tahaks öelda selle kõigi kohta õudus kuubis. Jah, alkohol võib viia mõistuse, aga kui sind uimastatakse teistsuguste meelemürkidega ja vägisi, siis ... ma ei taha rohkem mitte midagi reeta, kopeerin vaid raamatut tutvustava teksti ja soovitan teil endil seda lugeda. Aitäh, Marge Erinits, et kirjutad! Et sõbrannadele muljet avaldada, korraldab Liina oma kolmekümnenda sünnipäeva puhul peo. Ta valib selle toimumise paigaks Läti piiri ääres üksildases paigas asuva maamõisa, sest tahab oma sõpradele pakkuda midagi väga erilist.
Peojärgsel hommikul üksi ja poolalasti mererannas ärgates ei tunne ta ümbrust ära ning arvab, et sõbrad on ta maha jätnud. Peost ja läinud ööst ei suuda ta suurt midagi meenutada. Ekselnud mõnda aega tühjal rannal, leiab ta lõpuks ulualuse tillukeses räämas rannamajakeses, kus juba elab keegi. Peagi selgub, et ka mõis, kus pidu peeti, ei asu kaugel, kuid seal pole enam ainsatki hingelist. Hüljatud paigast lahkumiseks võimalusi otsides leiab Liina majakeses elava võõra mehe magamisaseme peatsist tolle kirjutatud päevikud ning hakkab neid salaja lugema. 17. mai 2025. Vana-Rääma
