teisipäev, 24. september 2019

Piip oli suus ja kepp oli käes...

foto: https://et.wikipedia.org/wiki/Kanjon#/media/Fail:Hinni_kanjon_2.jpg

     PIIP OLI SUUS JA KEPP OLI KÄES ...

Üks mees otsis kanjoni
üks vana mees otsis ühte kindlat
(kuigi neid on 3)
Eesti kanjoni
piip oli suus ja kepp oli käes

Tema jaoks oli Eestimaa püha
tema jaoks oli millegipärast just
Maarjamaa püha
kuigi ta oli rännanud läbi
kõik ilmad ja veed

Üks (omateada) juurteta mees
otsis kanjoni
üks vana ja kortsus mees otsis
Eesti kanjoni
Tema kortsud kõnelesid
rohkem kui sada sõna
Tema jalad olid astunud rohkem
kui kolme inimese omad

Üks vana mees otsis kanjoni
Ta oli külastanud
Ameerika Ühendriikides
Suurt Kanjoni
Colorado jõe äärt...
Ta oli külastanud pooli
Maailma kanjone
piip oli suus ja kepp oli käes
Ei ole keegi meist juurteta
ei ole ka vana mees juurteta

Üks vana mees leidis rahu
üks vana mees leidis igavese rahu
Võrumaal
Hinnas
kanjoni veerel
piip oli suus ja kepp oli käes ...



24. september. 2019.a.
Vana-Rääma


pühapäev, 22. september 2019

TUULEKELLAD - Herta Laipaik


 Sain just loetud Herta Laipaiga jutustuse "Tuulekellad." Tegu on kirjaniku eluainetel põhineva dokumentaalromaaniga, mis kõneleb ajast mil Tallinn põles, Niguliste ja Estonia olid leekides, pommitati Narvat, Tartut, Tõrvat, Tallinna...

 Ühesõnaga see on väga põnevvalus tõsielulooline jutustus, mille on autor ise üle elanud ja päevikuna kirja pannud. Tema mees Endel on arst ja lapseootel peategelane ootab koju oma meest, kellelt pikka aega ei ole ühtegi teadet.

 Mulle tohutult meeldib Laipaiga loomes see müstiline joon, mis igalt pool läbi jookseb. Lisaks kõigele on raamatus kõik situatsioonid faktiliste täpsustega (olin sunnitud isegi guugeldama).
Peategelseks on kirjanik kes töötab ühes tuntumas Eesti ajalehes, kirjutades sinna järjejuttu. Mis temast edasi saab? Kas ta põgeneb ka Rootsi? Sellest loe juba ise.

 Mul on nii hea meel et see raamat on nüüd mu riiulis olemas, saan vajadusel seda uuesti lugeda. Vaid 50 sendi eest oli mul võimalus see endale soetada Pärnust Uuskasutuskeskusest. Vedas!

Autor kõneleb tolle aja juhtidest: Uluotsast, Laidonerist jt...ning kasutab peatükkide alguses minu ühe lemmiku - Marie Underi luulesõnu. Ühe neist ma lihtsalt pean siia trükkima.
Tohutult hea raamat!
Kordan. oma riigi ajaloo tundmine peaks lausa kohustuslik olema!

Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade.
Veel kord tahaksin tagasi,
ära lõigat on tee.

Veel kord tagasi tahaksin
leida kodutee.
kodumullas siis magaksin
välja kõik silmavee.

/Marie Under/


Herta Laipaik (õieti Herta Leilia Kornev, ristitud Herta Leilia Laipaik; 29. jaanuar 1921 Hummuli vald17. jaanuar 2008 Tallinn) oli eesti kirjanik.

fotol Herta Laipaik ja foto on võetud siit: https://www.google.com/search?q=tuulekellad+herta+laipaik&client=firefox-b-ab&sxsrf=ACYBGNQdUTOsWmc_2Ue68P8sl6OpGcRjmA:1569179302737&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved=0ahUKEwiftra3kOXkAhXQwqYKHZ83B8cQ_AUIESgB&biw=1280&bih=910#imgrc=ZW1Q4xaOKI0KjM:
Tema loomingus annavad tooni folkhorror'i sugemetega kunstmuistendid. Rahvapärimused on kirjaniku loomingule olnud suur inspiratsiooniallikas, aidates tal luua Eesti kirjanduses ainulaadse kunstmuistendite žanri.

Vikipeedia artiklit Laipaigast saad lugeda SIIT! 

Raamatu tutvustus:

 Vene lennukite undamine pea kohal, pommiplahvatused ümberringi, selja taga põleva Tallinna tohutu lõõm -- nii sõidab Herta Laipaiga mälestustes Nõmme rong 9. märtsi ööl 1944. aastal. Poolpurustatud vaguni põrandal kössitab teiste seas ka «Tuulekellade» autor, tollal nooruke meditsiinitudeng. Ja sõdur mängib suupillil tantsiskleva rütmiga lööklaulu «Es geht alles vorüber». Kõik pidigi mööda minema. Vähemalt tuli seda uskuda.
Aga ei! Mööda lähevad tühised asjad. Selles mälestuste ja mälestuste üle arupidamise raamatus kätkeb möödunu vapustav jõud. Pole ununenud surmapõlgavad Rebase pataljon ja «Narva» pataljon, Jüri Uluotsa tarkus ja visadus, Laidoneri uhkus ja alandus. Pole ununenud ka Kurjuse Impeeriumi lõppematu ahnus.
Või on siiski?


22. september. 2019.a.
Vana-Rääma
 

reede, 20. september 2019

Väike "nupuke" tänases Nelli Teatajas


 Täna ilmunud Nelli Teatajasse kirjutasin möödunud laupäevasest üritusest väikse nupu, nagu lubasin. Loomulikult jäävad selliselt ürituselt osad teadmised ja seigad kardinate taha, sest kõigist ja kõigest ka ju meediale ei pajatata.

 Helge ja selge päev on, ülipositiivne. Positiivsed asjad vajavad ikka meenutamist ja kajastamist.

 Tänud, hea Ambra massaažisalongi perenaine Eha Lätt et sa selliseid põnevaid loenguid korraldad!
Tänud, hea Ave, sünnipäevakingituse eest!
Tänud, hea Evald et sa oma rahvast hoolid ja meid juhendad!

 Kui ka sina arvad et saaksin sinust loo või pisikese nupu ajalehte Nelli Teataja, siis võta minuga julgelt ühendust! Aitäh!

P.S. Foto valis lehte toimetus, mitte mian ei surunud ennast peale! :)

traditsiooniline jäädvustus Kotkasulega



20. september. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 19. september 2019

Seitset väekat vaimuvalgust ...

foto laenatud siit: https://www.facebook.com/trummikoda/photos/n%C3%B6%C3%B6rkojaga-%C5%A1amaanitrummtrummi-serva-palistavad-12-k%C3%B5lakoda-mis-annavad-instrumen/459001154124784/

     SEITSET VÄEKAT VAIMUVALGUST

Kolmteist väikest pilvelaami
laotusivad üle maa.
Ragistab ja sähvib äikest.
sügis tahab alata.

Kõuekõminana hinges
mürtsutab šamaanitrumm.
Seitset väekat vaimuvalgust
kiirgab võimas taevakumm.

Tulge sõbrad, tulge üles,
kohtuma väeloomaga!
Heidke endast muremõtted!
Laske õnnel voolata!

Maapeale et saabuks rahu,
headus kurjast võidu saaks!
Tõstkem palveks üles pihud!
Eesti et jääks Eestimaaks!


19. september. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 18. september 2019

Kell aega vaid tiksub

foto: http://nagi.ee/photos/tixit/1285915

   KELL AEGA VAID TIKSUB

Lööb kerkokell kiriku tornis
juba mitmendat kõla.
Ei kellamees väsi,
tal mõnusalt õhetab palg.

Veab kojamees rääsunud lehtesid,
kott üle õla.
Mis sellest et varvas on ligane,
külmetab jalg.

Memm kohmitseb aida all,
sibulapalmikuid punub.
Taat küürutab kuuri ees,
usinalt puid riita laob.

Kell aega vaid tiksub,
kõik möödub. Kas minevik unub?
Kas tulevik suudab kord
taastada aegade vaod?


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

All tormidest tihkuva öö

foto: Alar Truu. Laenatud siit: https://www.ohtuleht.ee/909386/ilmaprognoos-nadalavahetus-tuleb-tormine

   ALL TORMIDEST TIHKUVA ÖÖ

Maru vihises võõruse aknail,
karm tuisueit kangutas ust.
Pelk videvik väreles kaameks,
kogu maailm näis ühtäkki must.

Äng pakitses ihus ja hinges,
lõi päikesepõimikust tuld.
Sa vaatasid taha ja läksid,
kui kõdunev mustendav muld.

All tormidest tihkuva öö
taas tulid, üll purpurist rätt.
Ei teadnud ma tookord siis veel,
et see oli hüvastijätt.


18. september. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 17. september 2019

TEMA - Jan Kaus


 Mõne päeva eest võtsin lugeda Jan Kausi romaani "Tema." See on suhetele rajatud romaan. Siin on kõike, on armastust, valu, petmist, karjääriredelil tõusu ja langust, seiklusi mööda maailma. See on selle ajastu romaan.

 Lahti rulluvad musta maailma stsenaariumid kuid nii mõnigi seik või juhtum painab peategelast igal sammul. Ta on pühednunud noormees, kes aeg-ajalt ei löö risti ette, kuid (kahjuks) miski siin maailmas ei jää salatusteloori taha peitu.

 Peategelane Sten on pärit neljaliikmelisest perekonnast, kes oma vennaga eriti just ühte sammu ei astu, oma emaga tal ka just väga sõbralikke suhteid ei ole ning isat ta peaaegu ei saanud tundma õppidagi, sest isa võttis endalt lennul Jerevani elu. Miks? Surnult ju enam ei küsi...

 Sten armub lennufirmas töötavasse Mirjamisse, kes osutub üsna vastuoluliseks tegelaseks ning toob Steni ellu, lisaks tugevatele tunnetele, ka palju ebameeldivaid sekeldusi, millega seab ohtu nii kallima kui enda elu. Sten kaotab oma mina ja otsib ennast kaua. Kas ta ka ennast üles leiab? Loe!

 Väga paeluv raamat! Lisaks on Janil põnev ja värvikas käekiri ja tohutu teadmiste- ja reisipagas, vähemalt läbi lugeja silmade.

 Olen Jan Kausi raamatuid ennegi lugenud ja loen edasi. Soovitan väga!

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

TEMA

Autor: JAN KAUS
 1 Google +0  0 Share0
Romaan "Tema" on kompaktne, üldistav, tungib inimloomu keerdkäikudesse ja esitab igavesi küsimusi eneseleidmisest, lähisuhete võimalikkusest, reetmisest, üksindusest ja valest.

"Kerge iivelduse tunne tekkis lugedes ja sain aru, et olen seda tundnud siis, kui lennuk hakkab kõrgust kaotama, et maanduda. Kõrvad lukkus peaaegu ja süda veidi paha. Teeb seda ebakindlus, põhja puudumine, see, et on valida ainult kahe üksteist välistava lahenduse vahel? See, et pole valida.
Peategelase loomus juhib sündmusi vääramatult lootusetu lõpu poole. Eneseuhkuse ummik, iseloom ongi saatus. Inimest võib muuta vist ainult armastuse või surma lähedus, aga seekord on mäng läinud liiga kaugele. "Rasked hingepiinad, mida kannatavad tragöödia kangelased, äratavad meis kaastunnet ja lepitavad kangelase süüd" (tragöödia määratlusest). Imelik on ainult, et paremaks tahavad saada üksnes need, kes on niigi küllalt head. Küllalt head, et tahta loobuda oma egoismist. Võib-olla võtab peategelane endale liiga suure vastutuse. Igal tema teol on küll tagajärg, aga need on ka teiste tegudel. Temast on võimalik aru saada ja teda on võimalik armastada, ja kui ta seda ise teaks, oleks see üks hoopis teine lugu."
Triin Soomets "Temast"
EAN 9789985802878
Ilmumisaasta 2006
Keel eestikeelne
Lehekülgi 269 lk
Kirjastus TUUM
Lisamise aeg: 14.01.2009  Toode pole saadaval





17. september. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 14. september 2019

Needuse tuvastamise ja vabanemise rituaal allikavee ja tulega



  Täna oli huvilistel võimalus osa saada Pärnus, Ambra massažisalongis toimunud Kotkasule loengust "Needuse tuvastmise ja vabanemise rituaalist allikavee ja tulega."

 Koos Kotkasulega oli meid kohal tubli 13 inimest. Lisaks needuserituaalile käisime ka shamaanirännakul. Oli tohutult positiivne päev.

 Lasen nüüd fotodel kõnelda. Suured tänud Ehale et ta sellist asja veab, Avele et ta mind kaasa vedas  ja Evaldile selle sisuka, väeka ja ülipositiivse õhtu eest!

 Minu jaoks oli see shamaanirännak väga eriline ja huvitav. Päris mitu aastat polnud enam rännanud ka.

 Uute kohtumisteni!

Carmenile tänud pildistamast!
rutuaalide ootel
ülipositiivne ja väekas HeaHing
Kotkasule altar
valmistume rituaalideks
selfitasime Avega, he ahingega, kes mulle sünnipäevaüllatuse tegi. aitäh!
fantastiline Eha, kes selliseid üritusi korraldab!

valmistume rituaaliks, küünalele sai alus valmis...
salongi omanik Eha muljetab shmaanirännakust
küll udune aga väga positiivne pilt :)

Kotkasulega...
Kotkasulg ja Ave


14. september. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 13. september 2019

KOLME PÄRNA SALADUS - Heli Künnapas


 Heli Künnapasel ilmus hiljuti lasteraamat "Kolme pärna saladus," mille lugemisega ma täna lõpule sain. See on müstiline ja kaasahaarav lugu. Kolmelapseline perekond kolib linnast maale elama ning maal on nii põnev et lastel ei tule isegi mobiiltelefonid meelde. Mänguaega kipub isegi väheseks jääma.

 Heli on saanud ühele poole väga hariva ja õpetliku raamatuga, milles jagub põnevust viimaste ridadeni. Siin kohutb lugeja nelja seiklusrikka poisiga, ühe pisikese tüdrukuga, hea haldjaga, nõiaga, kirikutegelastega, kummitustega ja väga paljude teiste põnevate tegelastega, kes kõik raamatusse ära mahuvad ja oma koha leiavad.

 Maalt linna kolinud Stenile ja Egertile (ning nende õele ja vanematele) sõidab külla linnalapsest sõber Madis, kes tahab küll igal pool esirinnas olla, kuid osutub paljuski teistest rumalamaks. Ta on lihtsalt linnas sündinud ja elanud ning ei tea maaelust midagi. Lisandub veel üks kamraad Anton, kes on läbi-lõhki maapoiss.

 Uustulnukata Pärna talu hoovi, kolmeharulise pärna vahele ehitab poiste isa onni ning seal hakkavad toimuma kummalised ja müstilised seiklused. Kuidas või kus kohast neile lahendus leida, sellest loe juba ise. Mina tõesti nautisin seda tänapäeva (iidsete sugemetaga) võiks öelda pärimuslikku  muinasjuttu.

 Lisaks võiks (peaks) ka tänapäeva lapsed teadma mida tähendab kaarutamine ja vaalutamine, kuidas liha neile lauale saab jne...kõigest sellest ja paljustki muust kõneleb see väga hea raamat.
 Kahjuks tänapäeval ei ole paljudel lastel võimalus veeta aega maal vanavanemate juures, sest nende vaarvanemad elavad linnas, nii kasvavadki tihtilugu lastest inimesed, kes ei kipu isegi pullil ja lehmal vahet tegema. Lisaks paneb see raamat lapsi mõistma et elu maal ei ole vaid lust ja lillepidu, tuleb ka tööd teha ja see töö on füüsiline. Näiteks puude ladumine, niitmine jmm ...

 Nüüd aga varjupoolte juurde, mida igasse raamatusse sutsuke ikka mahub ja millest ma ka bloginud olen. Mul ei ole autorile mitte midagi ette heita, sest tegu on tõesti väga hea lasteraamatuga, aga ...
Jälle ma pean loopima mõne kivi ja jälle toimetaja kapsaaeda ... Korrektuur on tehtud, ega ma just vigu ei otsinud, aga ühe täheapsaka pärast ma ei nori ka. Tegelt ma ei taha üldse norida aga ma ei saa ka mainimata jätta et leidsin toimetaja poolt ärategemata tööd. Päris mitmes kohas ma tundisn et jutustab kolmekümnendates aastates kirjanik Heli Künnapas, mitte 10-12 aastane poiss. Liiga täiskasvanulikud väljendid, mitte üldse lapsekeelsed. See tekitas segadust. Aga oskan ka sellest mööda lugeda kui lugu haarab. Kuid ...

 Keeletoimetust vajaks osad laused hädasti, nagu näiteks lk 56 lehel lause: "Poisid aga ei suutnud oodata ja nii nad hakkasid enne teisi tulema." Need "aga," "nii nad" on täesti üleliigsed. Neid keeletoimetuse järgi karjuvaid kohti on raamatus kahjuks veel. Näiteks lk 69. "Mei maja otsas kasvavad päranapuud." No mida? Täiskasvanu võib jah aru saada millest on jutt aga ... lapsed ju kujutavadki ette et pärnapuud kasvavad maja otsas ...
 Kirjanik paneb kiiresti kirja oma emotsiooni et see tal meelest ei läheks, ta ei tarvitse oma tekstiapsakaid näha ka mitmekordsel ülelugemisel. Tean seda omast käest. Selle kõige tarvis ongi olemas toimetajad, nii korrektuuri tegijad kui ka keeletoimetajad, kes vaatavad et sõnaseade oleks paigas. Selle eest nad ju palka saavadki.

 Aga ma ei tahaks postitust lõpetada tõredalt, kuigi ega ma tõre ei olegi, lihtsalt kahju kui nii heal raamatule pole juhtunud head toimetajat. Ja paluks mitte võtta isiklikult, ma toimetajat ei tunnegi. Pole temast ka enne midagi kuulnud ega lugenud. Aga ma jään alati oma blogipostitustes ausaks, ka siis kui tegu on mu sõbranna raamatuga. Helit pean mina näiteks ka oma sõbrannaks, seega soovingi talle alati head ja ka head toimetajat!

 Soovitan kindlasti lugeda seda raamatut. Lugeda võiksid kõik need lapsed ka kes on alles lugema õppinud ning miks mitte ka täiskasvanud.

Heli Künnapasel on ilmunud 20 raamatut, millest 19 on mul olemas ja ka läbi loetud. Kahtelmata on tegu hea kirjanikuga!

Ja minu käest otse saate ka selle raamatu endale soetada, 12 eurot maksab.

Rahva Raamatu lehelt:

Raamat

KOLME PÄRNA SALADUS

 1 Google +0  0 Share0

Kolme pärna saladus” on müstiline lugu toredast kolmelapselisest perekonnast. Kaheteistaastane Sten, kümnene Egert ja kolmene Johanna kolivad ema ja isaga linnast Pärna tallu. Seal pole isegi veebilevi. Salapärasel kombel satutakse 1888. aastal toimunuga silmitsi ja asutakse 130 aastat vana lahendamata mõistatuse kallale, et päästa vangistatud.
See kaasahaarav lugu on põnevalt kummaline – „Kogu see asi on juba väga veider– nähtamatu käega kirjutatud kirjad, kumav päevik, kirikumees, keda pole olemas... mis järgmiseks?“
Heli Künnapas on varem lastele kirjutanud raamatud "Laste ilus elu maal" ja "Karupoeg Lukas tahab saada viiuldajaks".
ISBN 9789949735938
Ilmumisaasta 2019
Keel eestikeelne
Lehekülgi 98 lk
Mõõt 210x147x6 (mm)
Illustreerija(d) KAIRI LAUR


Kirjastus HELI KIRJASTUS
Lisamise aeg: 11.09.2019
16.99 €
Kaupluses püsikliendile: 16.14 €
Kaupluses: 16.99 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 16.09



13. september. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 11. september 2019

TAHTAMAA - Jaan Kross


 Eile hilisõhtul panin öökapilt riiulisse Jaan Krossi romaani "Tahtamaa." Jah, mul oli see raamat lugemata, aga nüüd on kahju et loetud sai.
 Jaan Kross on(ei taha kirjutada oli) kahtlemata üks väga andekas ja produktiivne Eesti kirjanik, kelle teosed on väga põnevad. Juba Krossi käekiri on eriline. Kuigi mulle eriti väga pikad laused ei meeldi siis Krossi loomingus need üldse ei häiri. Sõnaseade on ka huvitav. Ainult et "jätkuma" asemel on igal pool kirjas "jatkuma," see oli võõras. Ja natuke palju täheapsakaid on ka sees, aga see on kivi toimetaja kapsaaeda.

 Selles raamatus on kõike ning "Tahtamaa" on ajalooline raamat ühest saarel asuvast külast ja peategelase elust eelmisel sajandil. Ühesõnaga peategelane käib mööda isapoolseid juuri ning ajab asju, et Tahtamaa krunt, kus asub ohtralt tervuislikku muda, tagasi saada. Tal on ka kaasosalised. Ja raamatust ei puudu romantika, armastus ja elu intiimsemad varjundid. Aga lugege ise, minu jaoks ülihea raamat!
 Lugemine oli nii haarav et ma kasutasin raamatu nautimiseks igat momenti, panin näiteks söögi keema ja raamat oli köögilaual avatuna ning ootas mind. Väga palju ei ole juhtunud mu lugemisvarasse selliseid teoseid mida ei taha üldse käest panna.

 No Kross on üldse aukartust äratav kirjanik, just täpselt sellise käekirjaga millist mina kogu aeg loeks. Kindlasti loen veel tema teoseid, sest osad on veel lugemata.


 "Tahtamaa" on aastal 2001 ilmunud Jaan Krossi romaan. See oli ühtlasi Jaan Krossi viimane romaan. Romaani pealkiri "Tahtamaa" on kohanimi, mille all kirjanik peab silmas kaasaegset Eestit. Raamat on tõlgitud soome keelde: "Tahtamaa", Vantaa: Moreeni 2012. Tõlkinud Jouko Vanhanen


Jaan Kross (19. veebruar 1920 Tallinn27. detsember 2007 Tallinn) oli eesti proosakirjanik, luuletaja, esseist ja tõlkija.
Ta on tuntud eelkõige Eesti ajalool põhinevate teoste poolest nagu näiteks "Kolme katku vahel", "Keisri hull" ja "Professor Martensi ärasõit".
Kross on pälvinud mitmeid auhindu, preemiaid ja aunimetusi. Ta esitati mitu korda Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.

 Ja edasi saad lugeda Vikipeedist ehk SIIT!



11. september. 2019.a.
Vana-Rääma