pühapäev, 14. aprill 2019

Jaansoni rada 144.päev


 Ilmataat, palun lase kevad puurist lahti!
Tahaks juba fliisi väel rajal kepikõndi harrastada, aga kuradi, kuradi külm on, kuradi, kuradi külm on. Võtab kiruma, jah...

 Ma olen hetkel näost nagu peet, aga see ei ole veel päikesest, see on tuulest. Jõe ääres on alati väga tuuline, sestap tulime tagasi mööda Rääma tänavat.

 Täna läbisime 6 km. See on nii paras vahemaa, eriti veel tuulistel ilmadel. Ja mul pole üldse mugav rajamantlis kepikõndida, aga õhemalt veel ei saa. Nagu topeltkoormus, tuul ja mantel, aga see on ju tegelikult hea. Muidu oli mõnus ja rada oli rahvast tulvil.

 Tahtsime pajuoksi, aga ei leidnud, kuid mingisusused (ärge küsige kes või  mis, ma ei tea) oksad tõime koju küll, puu lubas, ausõna, ma küsisin luba.

 Nüüd on juba ka mango-pirni-kirsi smuuti ära joodud ja lähen lugema, sest tegin eile õhtul ühe põneva raamatu lugemisega algust, see lausa karjub mu järele.

 Head liikumist!

Fotod:
rada-rajake, mu kallis
vikerkaarevärviline päikesekiirik
tuulest viidud...
2 km läbitud....
puud olid, puud olid...
3 km läbitud...
mingid oksad Germo seljakotis


14. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 13. aprill 2019

NOVEMBRIÖÖ KIRJAD - Mairi Laulik


 Sain loetud romaani, mis saavutas 2016. aastal Tänapäeva romaanivõistlusel 2. koha.
Ei edenenud mul selle raamatu lugemine, liiga ulme. Jah ulmel ja ulmel on vahe, aga see raamat on minu jaoks liiga ulme. Pealegi ei paku mulle üldse mitte mingisugust huvi nanotehnoloogia, kui selline. No ei ole huvi ja ilmselt tundus ka see raamat igav ja veniv, sest kogu aeg kordus see nanotehnoloogia ja need nanorobotid. Õnneks ma olen selle sõna tagamaadega kursis, aga kui inimene, kes ei ole, hakkab seda raamatut lugema, ei saa palju targemaks, ei saa üldse aru millest või mille ümber jutt tiirleb. Ja ma kordan- liiga ulme!

 See on nüüd see raamat nende romaanivõistluste sarjast, mille kohta ma küsiskin, et mis küll võis 2. koha tuua? Ja päris tõsiselt? Kogu raamat koosneb kirjadest, mille naine oma mehele kirjutab. Unetuna tõuseb ta voodist umbes kella 2 öösel ja hakkab kirjutama. Mees loeb hommikukohvi kõrvale neid kirju.

  On 21. sajandi keskpaik, Tamsalust on saanud tehaselinn, mille ümber on ehitatud müür. Tead, nagu oleks nõuka aega tagasi sattunud, jubedalt ahistas see lugemine mind, nagu oleks müüri taga vangis. Ah, noh, jah....ma ütlen veel vaid nii palju, et minu jaoks jäi raamat ka lõpetamata, ootasin vähemalt, et lõpus juhtub midagi, mis võtab selle romaani sisu kokku, aga....

 See raamat pole mulle, aga ei peagi olema. Samas vahepeal, seal kusagil keskpaigas, ma isegi unustasin ennast lugema, aga ikka lootuses, et midagi põnevat juhtuks...

Rahva Raamatu lehelt:
Raamat

NOVEMBRIÖÖ KIRJAD

Autor: MAIRI LAURIK
 0 Google +0  0 Share1
Eesti teadlaste läbimurre nanotehnoloogias on siia toonud teistmoodi rahasid ja uusi vajadusi. Sajandi viimase veerandi alguseks on praeguse Tamsalu kohale püstitatud hiiglaslik tehas. Koos teaduskeskuse, töölistele mõeldud elamiste ning organisatoorse ja meelelahutusliku infrastruktuuriga moodustub kõrge betoonmüüriga piiratud tehaselinn. Või Kummituslinn, Tondilinn, Maailmalinn, nagu seda kutsutakse väljaspool müüri.
Keire on suurema osa oma teadlikust elust elanud just müüri taha jäävas linnas, alul omast tahtest, siis olude sunnil. Käesolevas raamatus jutustab naine isiklikku Tamsalu-lugu kirjade vahendusel oma elukaaslasele.
Tondilinn – see oli Tamsalu teine nimetus neil linna algusaastatel. Siis kui tehasehooned alles kerkisid ja maa-alused trassid ehitati, siis kui linna veel eraautosid lubati ja sõjaväeline osa polnud arenenud tänasele tasemele – tol ajal juhtus seal liiga palju veidraid õnnetusi. Nüüdseks on linn õppinud, kohandunud ümber, valmistunud probleemideks ja samas neid märksa paremini vältiv. Mina ja veel paarkümmend õnnetut olime Tamsalu viimased „äärmised ebaõnnestumised” ja isegi meie tulime sellest siiski eluga välja! Vähemalt enamik meist, kuid nii on see vist alati nende suurte õnnetustega – ikka leidub neid, kelle jaoks tuleb abi liiga hilja või oskamatult.
Mairi Laurik on võitnud Tänapäeva noorteromaanivõistluse teosega „Mina olen Surm” (Tänapäev, 2016). Tema romaan „Süsteem” (Fantaasia, 2016) märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel.
ISBN 9789949850938
Ilmumisaasta 2017
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 240 lk
Mõõt 220x147x18 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 24.01.2017  
19.50 5.08 €
Kaupluses püsikliendile: 5.08 €
Kaupluses: 5.35 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 15.04


13. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 11. aprill 2019

Jaansoni rada 143.päev


 Nonii. Täna jõudsime lõpuks rajale kepikõndima. Sellel nädalal küll alles esimest korda, kuna mul oli esmaspäeval väike terviserike, aga tänaseks on see õnneks möödanik.

 Jah, ma panin eesmärgiks vähemalt kahel päeval nädalas rajal käia, aga esmaspäeval olin omadega päris läbi. Ma ei tea küll millest, aga kahtlustan, et ma ei kannata enam rammusat toitu. Või on hoopis probleem selles, et ma ei suuda valehammastega toitu korralikult läbi närida....või on sapikivid tagasi? Aga kuidas see võimalik on, kui mul opereeriti 15 aasta eest sapipõis koos kividega välja? No igatahes mingid kohutavad valud niitsid mind nii maha, et ma oleks peaaegu kiirabisse helistanud, aga õnneks need möödusid, võtsin Dolmeni, mis mind veidi zombiks tegi, aga abi sain. Ja uni tuli ka hea.

 Pidin tegelikult esmaspäeval minema blenderi järgi, mille ühest grupist avastasin müügiks olevat. No ma eriti ei konda mööda neid ostan-müün-vahetan gruppe, aga millegipärast see postitus viskas mul fb teadetesse, nagu oleks fb kõikvõimas ja teaks, et ma aastaid unistasin blenderist, kuid teadsin, et Eestist ei saa head blenderit osta. Aga ma ei olnud esmaspäeval suuteline kodust liikuma, nii armas Üvi nõustuski seda kodumasinat hoidma kolmapäevani mulle. Olen siiralt tänulik. Aitäh, hea Üvi! Ja taas ma usun, et õiged esemed ja inimesed jõuavad abivajajale õigel ajal. No me tavaliselt joome Germoga peale rajalt naasmist klaasitäie keefiri või jogurtit, aga täna jõime smuutit, jee! Ja Üvile ka suured ja siirad tänud, et ta mulle veel ühe üllatuse tegi, viis mind kokku inimesega, kellega me polnud 29 aastat kohtunud. Uskumatu, onju? Aga näed, elu on kord selline, et vahel ei lähe isegi plaanitud kohtumised täide. Rõõm oli kohtuda ka sinuga, armas Norani!

 Täna läbisime umbes 5,5 või 6 km kõigest. No mul ei olnud pedomeetrit kaasas, aga ma oskan juba ka aja ja vahemaa järgi välja nuputada mitu kilomeetrit läbitud on. Tänane rada oli ka pisut teistsugune, sest mul oli taas asja postimajja. Kirjarahvas, kas teie AHF avaldused on tehtud ja teele pandud? Minu oma on. 15. aprillil tiksub tähtaeg ja see kuupäev pole enam mägede taga!

 Enesetunne on hea, kuigi rajal oli tegelikult külm, õhk Pärnus on väga jäine, aga lootus, et ilmad kevadiseks tagasi muutuvad, on olemas. Loodame ja rõõmustame ikka iga hetke üle. Olge musid!

Ja fotod rajalt:
blender ja smuuti- mu parimad sõbrad! :)
kesklinn
kunagine kodutänav. Pikk tn
prrrr....külm oli!
endine Pärnu vangla
kurb on vaadata Pärnu kunagist haiglat lagunemas...
Vana haigla...seal üleval 3. korrusel sündisin min aja sündisid mu mõlemad pojad...
sellised uued ja uhked ehitised jõe ääres...
...
...
rajal
kohustuslik pilt, aga sedakorda eksitav :)
peaaegu kodus tagasi,  veel üle silla ja...

11. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 10. aprill 2019

Andrus Eelmäe raamatu "Igavene poisike" esitlus Pärnus


 Täna esitlesid Pärnu Keskuse Apollo raamatupoes legendaarsete näitlejate Herta Elviste ja Lembit Eelmäe poeg, näitleja Andrus Eelmäe ja raamatu toimetaja ning kirjastaja Kerttu Rakke Andrus Eelmäe poolt kirja pandud elulooraamatut „Igavene poisike.“

 Pikemalt kirjutan Nelli Teatajas, aga fotosid saate piiluda siit:
IGAVENE POISIKE
Apollo on päevakangelaste ootel...
Andrus ja Kerttu
musitseerib Steven Ilves
Andrus kingib muusik Steven Ilvesele tänutäheks kommikarbi
Kerttu kingib oma joonistatud kaaneillustratsiooni Andrusele
mul on HÄBI :)
jälle üks pühendusega raamat juures, aitäh, kallis Kerttu!
tegime bussika kohvikus aega parajaks :) foto: Kerli Suija




10. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 9. aprill 2019

A. KIRJAD - Mihkel Nummert


 Järjekordne raamat sai loetud, sedakorda Mihkel Nummerti "A. Kirjad."
Algus oli paljutõotav, sest ma olen inimene, kes veel usub muinasjuttudesse. Aga siis kõik pöördus, pöördus minu jaoks nii halvaks, et ma kaalusin mitmel korral lugemist pooleli jätta, kuid ei tihanud ka, nagu tavaliselt.

 Ma ei nimetaks mitte mingil juhul seda teost romaaniks, sest romaan see kohe kindlasti ei ole. Pigem on tegu mitme erineva novelliga, mis siiski ühte tervikut kokku ei anna. Süžee on väga hüplik, tohutult kaootiline ja täiesti segane.

 Olgugi, et raamatu lõpupool hakkas taas huvi pakkuma, see täiskasvanute muinasjutt, kus mees läks metsa oma puud otsima, et see jalalt maha saagida. Aga jah...

 No järjekordne raamat, mille puhul ma küsiksin "milleks?"

 Mingi osa raamatust tohutult venib, ometi pole tegu paksu raamatuga. Pikki lehekülgi kirjeldatakse mingit mõttetut teemat. Toon tekstinäite:

Seekord ei ole löök nii täpne, roobi laba tabab riivamisi naise nägu ja kisub selle lahti. Põsk, nina, huuled ja üks silm on hetkega kadunud, nende asemel on pruunikaspunane löga, verd voolab. Naine vajub löögist hetkeks põlvili, ent hakkab end kohe taas püsti ajama. Neid on liiga palju.
  Jaan tahab roobi minema visata, aga teab, et see oleks viga. Naise näo jäänused ripuvad roobi küljes. Jaan proovib neid maha raputada. Järgmised tulijad on mõne sammu kaugusel, lõhutud näoga naine ajab end sirgu ja vaatab teda oma allesjäänud silmaga. Ühe liigutusega surub Jaan roobi jala alla, vajutab käigu sisse ja võtab kohalt. Keegi jõuab teda õlast haarata, aga Jaanil on juba hoog sees ja sõrmed libisevad maha.

* * *

 Sellist lögast jama on ikka pikki lehekülgi lugeda....No milleks?

Aga jah, ehk on ka selliste raamatute lugejaid olemas...

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

A. KIRJAD

 14 Google +0  0 Share0

Selles romaanis on mitu lugu: jutustus kunstniku kirest oma töö vastu ja kaunis armastuslugu, postapokalüptiline lugu laipu ja varemeid täis linnast, mida asustavad zombid ning fantaasialugu kahest iidsest vastastikku vaenutsevast linnast ja nende vahel asuvast lossist, mida tabab hukk. Põgenema pääseb vaid lossi aednik, kes läheb oma salapärase nõuandja käsul otsima oma puud, et saada iseendaks. Mis aga neid lugusid ühendab ja kuhu süžee järgmiseks pöörab?
Mihkel Nummerti esikromaani võib kõige lühemalt kokku võtta sõnadega, et tegu on teosega, mis kõneleb hea ja kurja vahelisest võitlusest – seda ka inimese enda sees – ning mille eesmärgiks on näidata, mis juhtub, kui müürid inimeste vahel kasvavad ületamatult kõrgeks. Autor on varem avaldanud novelle, neist viimane, „Psühholoogid maal”, ilmus 2010. aastal ajakirjas Looming.
ISBN 9789985331354
Ilmumisaasta 2014
Keel eestikeelne
Formaat Kõvakaaneline
Lehekülgi 192 lk
Mõõt 216x135x14 (mm)
Kirjastus VARRAK
Lisamise aeg: 30.04.2016   
14.900.94 €Toodet on alles vähem kui 10 eksemplari!
Lisa Lisa
 
9. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma 

pühapäev, 7. aprill 2019

Imeline pühapäev


  Ma küll enam igapäevaselt ja oma argitegemistest ei blogi, aga oma armsad sugulased tuleb ju ometi blogisse jäädvustada. Jah, kallis õepoeg Egon käis oma armsa perega meil külas. Ja no vaadake neid pisikesi piigasid, nad on nagu nukud! Juba tänane hommik algas väga armsasti.

 Siis sain veel ühe hea uudise, mis ei ole avalikustamiseks ning sellele kõigele lisaks tegime ühe šašlõkitamise ka. Ilus ilm ju.

 Tahtsin veel millestki rääkida, ah,..las jääb. Targu vaikin.

 Mul on lähipäevade logistika paigas, 2 tundi rajal, 2 tundi lugemist, 2 tundi kirjutamist ning kõik ülejäänu on vaid boonuseks.

 Ühesõnaga kevad on hinges ja elamises, lausa nii, et eile õhtul ajasime Germoga mööda elamist sääski taga.

Olge mõnusad!
4 särasilma
maitsvad kanakesed ikka ka..
aed rohetab juba
liha peab sööma! :)


7.aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

laupäev, 6. aprill 2019

Jaansoni rada 142.päev


 Täna, täpselt 2 aastat tagasi alustasime kepikõnniga. Vahelduva eduga oleme taas rajal. Järgmiseks talveks tuleb ilmselt koju trenazöör muretseda, sest iga aastaga vähem kannatan ma külma ja niiskust. Talvel sai vähe rajal käidud just haiguste tõttu, sestap tulid ka mõned kilod tagasi, mida ma taas üritan maha kepikõndida. Aga loobumisplaane mul kohe kindlasti ei ole, kuigi enam ei kipu kaal langema ja lihasmass aina kasvab. Kohutavlt kole on see muskulatuur tegelikult. Ma ei saagi enam kleite kanda ilmselt. Aga see selleks.

 Olgu siis öeldud, et kepikõndides vabanesin 30 kg-ist aga mõned kilod on tagasi tulnud.

 Täna läbisime 6,3 km. Ilus ilm oli, soe ka, aga ma kutsusin ennast korrale, ei pea üle pingutama. Lisaks annab vasaku jala hüppeliiges aeg-ajalt tunda, pean seda tinktuuritama. Aga muidu on enesetunne hea.

 Ja endislt on mul plaan vähemalt 2 korda nädalas rajal käia. Olen plaani täitnud. Aga võimalusel kepikõnnin ka rohkem. Võhm on viletsamaks läinud, aga ma köhisin ja rögastasin ka poolteist kuud, ehk sellest. Ja suitsetaja olen endiselt. See tuleks ka käsile võtta.

 Mis seal ikka, päev kirjas ja las need fotod siis kõnelda:
minek...
tre
Germo
2 km läbitud...
3 km läbitud...
paus ja Germo
päike ja....
kevadkuulutaja
Germo jõel
peaaegu kodus tagasi



6. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma

reede, 5. aprill 2019

PIMEDUSES KULGEB TEE - Aleksander Aina


 Tohutult hea raamat!
Kui su kätte juhtub nii põnev raamat, et sa ei raatsi isegi magada mitte, peab ikka hea raamatuga tegu olema. Ongi. Mul on kohutavalt kahju, et need 374 lehekülge juba loetud said!

 Mul on kodus juba paras kollektsioon Tänapäeva romaanivõistlusel osalenud raamatuid ja need kõik on vägagi loetavad. Eriti just see raamat! Ainult ma nüüd ei teagi kas see raamat saavutas Tänapäeva romaanivõistlustel 2.koha aastal 2014 või 2015. Ühes kohas on üks aastaarv ja teises teine. Ühel raamatul oli sama jama. Selliste asjadega võiks koostajad ja kirjastajad ikka tähelepanelikumad olla. Mind väga huvitab mis aastal miski raamat osales ja mis koha sai.

 Ma küll ei tea kes on Aleksander Aina, kuna väidetavalt on ta kirjutanud ennegi mõningaid raamatuid, väidetavalt olla see esikromaan. No igatahes on tegu väga hea kirjanikuga. Tõsiselt hea! Milline võime kõiki ja kõike detailselt kirjeldada, iga sõna kõneleb ja on kirja pandud läbimõeldult. Kirjakeel on ladus, haarav ja loetav. Ma kordan - tohutult põnev raamat!

 Kuna mul endal pole elu jooksul võimalust eriti reisida olnud, käisin, tänu sellele raamatule ära Afganistanis. Kabulis ja mujalgi. Milline võimas olustikukirjeldus autori poolt veel!

 Me kipume oma lapsi tihtilugu alahindama, pidades neid lasteks. Me ei näegi, kui neist on ühtäkki täiskasvanud saanud, sellised täiskasvanud, kes kipuvad me käske ja keelde eirama, kes on juba isiksused ja tahavad oma elu elada. Nii võib juhtudagi, et korralikust perekonnast pärist 16. aastane tütarlaps põgeneb kodumaalt, põgeneb kõigi ja kõige eest.

 Tüdruku ema sõidab oma tütart Kabuli otsima, kuid selgub, et tütar on kadunud. Ema saab nii meeldivatest kui ebameeldivatest seiklustest osa. Kas ta leiab oma tütre? Siit ma edasi ei kirjuta, lugege ja nautige! Üks põnevamaid raamatuid, mille viimasel ajal läbi lugenud olen.

 Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:

PIMEDUSES KULGEB TEE

 2 Google +0  0 Share0
Koolitüdruk Karita pageb kodust ning sõidab veebitutvuse ajel salaja Afganistani. Mõnda aega annab ta endast märku, kuni side katkeb. Kui Karita ema Marion oma 16-aastase tütre jälil Kabuli sõidab, ei aima ta tegelikult, mis seal ees ootab. Ema tutvub paljude abivalmis inimestega, tänu kellele avastab ta nii mõndagi nii tütre kui ka enda kohta. Marioni lootusrikas otsing kulgeb läbi erinevate paikade. Tee lahenduseni on paraku kõike muud kui sirgjooneline või ohutu.
Olen tüdinenud mõistukõnest, mõistatustest, kanoonilistest arusaamatutest lugudest. Mul on villand imelikest kommetest, keerulistest inimestest, eksitavatest vihjetest. Mida ma siin ometi teen, millega ma siin tegelen? Ma ei saa enam isegi aru. Reis, mis algas lootuses taaskohtuda tütrega, on pööranud mu elu pea peale. Terve galerii tegelasi libiseb mu silme eest mööda: Pekka, Ahmad, Uda, Saira, Damien, Jill, Farida ... Ainult minu armas tütar puudubki galeriist. Ainus inimene, keda ma tõeliselt näha tahaksin. Kus ta ometi on?
„Pimeduses kulgeb tee“ pälvis kirjastuse Tänapäev 2015. aasta romaanivõistlusel teise koha. Autor on avaldanud erinevate nimede all nii dokumentalistikat kui ka ilukirjanduslikke teoseid. “Pimeduses kulgeb tee” on autori esikromaan, mille kirjutamisele kulus viis aastat.
ISBN 9789949279012
Ilmumisaasta 2016
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 376 lk
Mõõt 222x147x26 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Lisamise aeg: 30.04.2016     
19.90 2.70 €
Kaupluses püsikliendile: 2.70
Kaupluses: 2.70 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: esmaspäev 08.04



5. aprill. 2019.a.
Vana-Rääma