neljapäev, 6. juuli 2017

Täna, 3 kuud rajal! (49.päev)


 Jah, täna, täpselt 3 kuud tagasi (6.aprillil) läksime rajale kepikõndima. Õigupoolest kepikõndisin mina ja Germo jalutas niisama mu kõrval. Justnimelt jalutas, sest minu 3 sammu= tema üks samm. Mina pean sibama nagu pöörane, aga tema astub ühe sujuva ja pika sammu. Eemalt võib päris koomiline vaadata olla. Aga see selleks.

 Ma ei tea kui palju ma kaalu kaotanud olen, sest pole üle kuu aja kaalul käinud, kogu aeg unustan ära. Aga ma ei muretse, enesetunne on ju hea. 5,2 km läbisime, pedomeeter näitas. Kui tuleb meelde siis pühapäeval käin. Väike huvi on endalgi. Põhiline on see, et ma tunnen ennast ülihästi ja ma liigun. Hirmu tekitab pigem see kui algab loomeperiood, sest siis ma ei liigu eriti, muudkui kirjutan ja kirjutan ja elan kirjutamisel oleva kirjatüki maailmas nii, et ei vasta isegi kõnedele. Kuri kahtlus on, et see periood ei ole enam kaugel, juba mõned viimased nädalad sünnib minu sees järgmiseleromaani "ELU PÄRAST ELU 1 Trevori juhtum" järg, aga ma ei ole hakanud seda kirja panema. See on vaid aja küsimus millal hakkan. Pean kuidagi ennast korrale kutsuma ja loomeperioodil ka rajale saama, sest rajast loobuda ma ei plaani. Pigem läheb talvel raskeks, aga meie talved on nagu need on, ehk tuleb taas lumetu talv. Nüüd ilmselt paljud pahandavad, aga mulle üldse ei meeldi ei talv, ei lumi, ei külm...Olen SUVELAPS läbi ja lõhki!

 Nii kui me täna nina välja pistsime, hakkas sadama. Õnneks pakkisin enne postimajja minekut raamatud algul kilekotti ja siis riidekoti panin peale. Need märjaks ei saanud. 10 raamatut läks teele. Ja minu käest saate endiselt mu raamatuid osta. 15. juulil plaanin kodukandi laadale (Mihkli laat Pärnumaal, Mihklis )müüma minna ja seal võib müük hästi mina, seega hiljem võib hilja osta olla (otse minu käest). Hinnakirjad on mu facebooki leheküljel avalikult olemas, seega ma siia lisama ei hakka. Näevad ka need kes pole fb-s sõbrad. Samas võib ka tellimuse esitada selle postituse alla.

 Ma polegi sellel nädalal peale kahe korra rajale saanud, nii palju on tegemist olnud ja muidugi puude tegemine on meil endiselt käsil. Eile tuli taas ka noorem poeg appi ja koos poolvennaga said nad hulga ära saagida ja laduda. 5 riita pliidipuid on igatahes kuuris juba olemas. Ja teisipäeval siis hakkan oma 2,5 ruumi ahjupuid laduma, mis täna Autorihüvitusfondile ehk siis tänu teile, mu lugejad, soetatud saab! Aitäh!

Fotogalerii:
Germo vihmases Pärnus
Maavalitsuse esine park. Käisin Maavalitsuses, oli asja, tuleb veel minna..
...
Vallikäärus...
minutid Diana Aitai´ga....
Rannapargis...
võrratud, võrratud puud Rannapargis...
ESTONIA mälestusmärgi juures...
Muuli algus,...
raju torm algas, Germo puu kaitsva tiiva all...
meeletu sadu. kõik on hall...
läbimärg mina...saime tohutu vihma kaela...
vaid Jõnn oli meiega rajus sajus...
jõgi oli pmst maaga triiki...
veel 2 silda ületada ja siis kodus...
sild jahisadama lähistel...
oksaraod maas...
vaade kodu- ehk kesklinna sillalt...
kesklinna sillal...
5 rida pliidipuid kuuris, 2 mahub veel...


6. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

 Eil jõudis minuni mu uus raamat, jutukogu "RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES" Kirjastaja, armas Anne-Mari Alver tõi need isiklikult mulle koju. Aitäh! Oli taas armas kohtumine!

Anne-Mari Alver on üks mu loomingu kirjastajaid ja mu lugude toimetajaid. Aitäh, et oled! 
Tutvustus:

Margit Petersoni „Röntgennägemisega mees” on valik lugusid, mis moodustavad kireva ja üha muutuva kaleidoskoobi elust endast. Juhtunud siin ja seal, selle ja teisega. Sinuga. Minuga. Veidi ringi vaadates meie kõigiga. Inimesel võivad olla soovid ja plaanid ja strateegiad, aga siis sekkub juhus, lüües kõik kaardid segamini. Vahel teeb juhuse sekkumine haiget – kõik oleks võinud olla hoopis teisiti, märksa paremini. Vahel toob juhus õnne – läks nii hästi, nagu poleks lootagi söandanud. Mõnikord on elu lihtne ja selge, siis jälle juhtub midagi, mida on raske selgitada. Ka pisut müstikat on elu loomulik koostisosa.

ISBN 9789949551453 Ilmumisaasta 2017 Keel eestikeelne Formaat Kõvakaaneline Lehekülgi 117 lk Mõõt 215x153x10 (mm) Kirjastus KENTAUR Lisamise aeg: 04.07.2017ISBN 9789949551453 ILMUMISAASTA 2017 KEEL eestikeelne FORMAAT Kõvakaaneline LEHEKÜLGI 117 lk MÕÕT 215x153x10 (mm) KIRJASTUS KENTAUR LISAMISE AEG: 04.07.2017
14.45 13.73 €
14.45 13.73 € LISA LISA OSTA
uus raamat!




Ma luban teile selle raamatuga põnevat lugemist! Tavaliselt kui ma jutukese valmis saan, mäletan millal ja kus selle kirjutasin, mis või kes inspireeris jne...Aga selle raamatu puhul olen isegi üllatunud, et mis hingeseisundis ma olin teatud jutukesi kirjutades jne...Päris põnev oli endalgi ülelugeda! 

kolmapäev, 5. juuli 2017

EASTCON-i titaankeraamiliste nõude esitlus PARADIISIS



 Kui Eve mulle eile helistas ja PARADIISI kutsus, põiklesin ma algul vastu, kuna mul oli plaanis puude tegemine, ehk siis jätkuvalt puude saagimine (koos poolvenna ja Maarjaga) ning ladumine. On ju vaja omavoliliselt hõivatud kuur tühjaks teha, juhuks, kui keegi soovib meie majas asuvasse 3 toalisse korterisse kolida. 2 kuuri mul on täitsa olemas, ühte tuleb teisipäeval ahjupuude koorem, 2,5 ruumi musta leppa ja teine saab tuugalt pliidipuid täis, veel on saagida. Kui keegi tahab, saab ja tunneb et viitsib järgmisel teisipäeval ahjupuid laduma tulla siis aitäh! Samas on see ka mulle hea füüsiline koormus, n- ö. raja eest.

 Tänane rajalkäik asenduski pooleteistunnise puude ladumisega. Naasesime PARADIISIST poole kümne paiku, vahetasin riide ja läks tööks. Kaks riita on laeni laotud ja kolm poolikut. Poolvend laob need ka millalgi laeni. Jah, õhuaugu või kuuri lae all oleva nn aknaava jätsime tühjaks, et puud ja kuur saaks õhku. Enesetunne on nagu oleks rajalt tulnud, seega iga füüsiline koormus üha annab energiat ja tekitab ülihead tunnet. Nüüd aga lähemalt EASTCON-ist.

 Nagu ma ennegi siin maininud olen, võitis Eve kutse kuuele PARADIISI. Ausalt öeldes ega me ei teadnudki mis seal täpsemalt toimuma hakkab. Läksime viiekesi ja kõigile toodi lauda tassike kohvi ja koogitükk ka. Esitleja (ilmselt ma avalikult tema nime mainida ei tohi) esitles huvitavaid tooteid, rauast panne, potte, lehtrikujulisi potikaasi, ahjupotte jne...aga kõige rohkem meeldis mulle köögikombaini meenutav mahlapress (esimesel pildil). Ausalt öeldes arvasin ma, et see asjandus maksab roppu raha, nonii umbes midagi 1000 euro kanti, aga maksis vähem, ei maksa 500 eurotki. Press on väga tõhus ja selles saab teha tervislikke jooke, ka ilma viljalihata. Vihjaliha saab hiljem mis toidu sees iganes ära tarvitada. Meile pakuti ka värsket ja vitamiinirikast porgandimahla, mis valmis meie silme all. Sellepärast ma ilmselt energiast pakatangi. Mina igatahes sattusin mahlapressist väga vaimustusse ja tahaks endalegi, kuid ei saa hetkel lubada, kogun alles hambaraha ja Portugali reisi raha ka. Aga teie saate mind selles aidata, ostes näiteks mõne mu raamatu ;)

 Nüüd on selline asi, kuna esitleja usaldas mulle oma kontaktandmed ja ta on nõus tegema esitluse umbes 10 liikmelisele seltskonnale, siis kui kellelegi on huvi selle kõige vastu, andku mulle teada. Ütlen vaid, et poest te neid tooteid ei leia! Ahjaa, pannikaas, mis on nagu lehter ja kogub aurutilgad endasse, on ka väga, väga huvitav. Tihti juhtub ju nii, et pannilt kaant tõstes tilguvad aurutilgad pliidile ja lähevad kärssama, aga selle kaanega ei lähe vaid kogunevad kaane ääres olevasse kanalisse. Kohe panen pannipildi ka ja sealt saate lähemalt uurida. Ei hakka ma ka ümber trükkima kasutamis- ja hooldamisjuhendit, vaid lisan need siia pildina. Ava pilt suurelt (vajuta pildile) ja saad lugeda.

Lähema huvi korral kirjuta mulle siia kommentaariumisse, ajame pundi kokku ja meile tehakse esitlus.
Aitäh!

 No see PARADIIS on tõesti PARADIIS! Vaadeke kui kena seal on! Lahke baaridaam teadis või tundis mind kusagilt, no igatahes palus Annelit tervitada ja ootab meid kohvile. Ülla-ülla! Ehk isegi!

Fotod:
pann ja lehtrit meenutav pannikaas...
juhend 1
juhend 2
PARADIIS 1
PARADIIS 2
saetud puud...
ladusin riita...

4-5. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 4. juuli 2017

Ärgake!

foto netiavarustest

  ÄRGAKE!

üle hommikuse udu
üle söötis kõnnumaa
üle metsade ja põllu
üle kauni kodumaa

laotub päikse piimjas pale
paotub ilmakaareuks
silub silmi valgus valev
kostub südametetuks

üle kaasikute laante
üle kauni isamaa
üle niitude ja saarte
üle suure ilmamaa

ühendage oma sõrmed
kandke endas armastust
võõras vaen ja võõrad vermed
et ei murraks Eesti ust

tõuske üles eided taadid
tõuske neiud peiud ka
palvetrage ühte hoidke
äratage Eestimaa


4. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 48. päev

valgustatud Germo :)

 Kuigi ma plaanisin rajale minna juba hommikul, ei õnnestunud see meil mitte. Möödunud päev oli nii kirju ja tempokas. Miski niitis mind rajalt maha ja kell 18.00 läksin tunnikeseks tukkuma, kuid ärkasin alles 21.11. Nüüd on ilmselgt magamata öö kindlustatud. Ja poolvend tuli ka alles veerand kümne paiku, nii jäigi puude saagimine ära. Mina, neitsi, nagu ma olen, pean alati kellaaegadest kinni ja oioi kuidas mulle ei meeldi kui teine inimene seda teha ei suuda, ega anna teada ka miks tulla ei saa. Aga see selleks, loodan, et homme on ta õigel ajal kohal.

 Enne 23.00-i tegi naabrinaine ettepaneku rajale minna. Mõtlesin hetke ja läksimegi kolmekesi. Polnudki nii õhtuhämaras seal käinud. Päris mõnus oli, sest liiklejaid oli vähem ja saime rajal laiutada. Ainult et mu telefon ei tee pimedas just häid pilte, aga midagi sain ka jäädvustatud.

 Läbisime vaid 4 km, aga need "vaid 4 km" suutsid enesetunde üliheaks teha, sest enne minekut oli raske olla. Sõin üle pika aja kartulaid ka kanakastet ning see lõi mu organismi seest täis. Ilmselt mu organism ei taha enam jahukastmeid. No ja actimeli sai ka joodud ning rajalt tulles jõime kumbki Germoga klaasi keefiri, see tegi olemise kergemaks, puhitsused kadusid. Kuigi juba peale 2 km läbimist hakkas kergem.
4 km jääb mulle väheseks, see on nagu poes käimine, aga ma eriti ei julge öösel rada läbida ka isegi parema tahtmise juures, ka isegi siis kui ma pole üksinda. Minu kiiks, ma tean. Samas oli õhtul superhea, autode müra pmst ei olnud, mõnus tuuleiil saatis meid ja õhk oli ülimõnus ning kogu jõe äär imekaunis. Tuleb teinekordki minna, kui päev kätte ära kaob...

Väike fotogalerii ka:
naabrinaine ja Germo. minnes oli veel valgust...
meie kodusild
jõgi oli tormine ja suht kaldaga triiki...
1 km läbitud...
kohati on vasakkalda rada ka valgustatud
emotsioonid laes...
2 km läbitud...
sõudeklubi juures...
ausõna olen see mina :) selfi
tagasi kodus...


3-4. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 3. juuli 2017

Päev täis üllatusi!

Gaud ja Germo tantsimas :)

 Juba eelmises blogipostituses jagasin rõõmu, et täna on minu uue raamatu sünnipäev. Juba see rõõmus uudis muutis minu nädala alguse imeliseks, kuid üllatuste jada jätkub...

 Nagu pildilt näete on ka Germo üliheas tujus. No "neiu" Gaud käis külas ja Germo on kord selline inimene, et oskab pisikestest asjadest ja kaugetest, kuid samas nii lähedastest inimestest siirast rõõmu tunda. Elab ju Gaud kaua aastaid Rootsis, aga Germo ei unusta, ta mäletab, vaatamata kõigele, minevikku hästi. Ja rõõmus tuju on tal siiani, käib ja tahab muudkui Gaudi pilte näha, võttis vanad albumid kätte ja uurib neid.

 Kallis Gaud tõi mulle ka uus tassi kollektsiooni. See imeline tass pärineb Siguldast. Aitäh, aitäh, aitäh, hea hing! Oli rõõm kohtuda! Uute kohtumisteni!

 Järgmine üllatus jõudis minuni telefoni teel. Kallis sõbranne Eve võitis õhtusöögi ning juba homme õhtul ühineme temaga (kokku 6 inimest) ning lähme Paradiisi. Aitäh, aitäh, aitäh!

 Lisaks nendele avastasin oma telefonist üllatava sõnumi. Ma ei jaga fb-s asju (v-a. oma loominguga seonduv) ja seda üllatavam oli sõnum mu telefonis:

 Tere. Teil on kätte saamata kingiks saadud näonahatest. Teste teema Pärnu Rannahotellis...jne...

 Helistasin selle sõnumi numbrile ja juba neljapäeval lähen Rannahotelli. Eks näis mis minuga seal tehakse. Ma pole elu sees ühtegi näokreemi, kätekreemi jmm...kasutanud. Samas on see armas üllatus ja lähen kindlasti kohale. Selgus, et Grillfestil mingite kupongide täitmisega olin selle võitnud. Siiras rõõm. Aitäh, aitäh, aitäh! Aitäh ka sulle, armas Maris, kelle käest selle õnneliku loosikupongi sain!

 Niisiis, täna tuleb õhtul veel puudesaagimine. Homme lähme Paradiisi, kolmapäeval tuleb kirjastaja mu uusi raamatuid Pärnusse tooma. Neljapäeval lähen Rannahotelli. Reede hommikul ootab meid väike linnast väljasõit jne....Tihe, üliarmas ja kirju nädal saab olema.

 Elu-armastan sind!

uus tass Siguldast


3. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma

Aimate?


 Täna jõuab trükikojast minu 12. raamat ehk siis 2. jutukogumik RÖNTGENNÄGEMISEGA MEES, mis sisaldab läbi aastate ajakirjades SAATUS & SALADUSED ning MÜSTILISED LOOD ilmunud lühijutte, novelle. Välja andis selle kirjastus KENTAUR ja raamatus on 120 lk.

 Palju ma neid endale ei saa, müügiks läheb 40 raamatut ja raamatu hinnaks on 10 eurot, postiga saates 11.20. Soovijad-kiirustage!

 Ajakirja "Saatus & Saladused" juulikuu numbris on avaldatud ka üks mu lühijutt sellest raamatust. Lisaks sellele veel Kristina Ruderi luulet. Kui sinagi tahad, et sinu luule ilmuks selles ajakirjas siis võta minuga ühendust juba täna!

 Lisan siia ka selle ajakirja veebilehekülje ning eelmisel kuul minu sulest kirjutatud ja avaldatud lühijutu. Lugemiseks vajuta SIIA!

 Ja katkend:

Armastus ei küsi


Armastus ei küsi vanust, rahvust ega veresugulust! Larissa ja Gent teavad, sest nad on seda ise kogenud, lausa lahkuminemise hinnaga.
„Oota, oota, las ma lõpetan enne tähtsamad toimingud!“ kurjustas Leena.
„Iga kord, kui ma arvan, et just nüüd on õige aeg mõne pooliku toiminguga ühele poole saada, tuled sina ja surud oma tahtmist peale. Nagu vaenlane!“ torises Leena edasi.
„No, rahune maha! Vahel oled sa nii tõre, et mul oleks vast tõesti parem vaikida. Naised!“ ei mõistnud Gent taas oma abikaasat. Kuigi mehele tundus, et nende abielust hakkab kirg kaduma ja päevad muutuvad üha rutiinsemaks, armastas ta oma temperamentset naist väga. Eks ikka tuleb probleeme ette, ka parimates peredes!
Armastus armgeeteenistusest
Leena ja Gent tutvusid aastakümneid tagasi Valgevene pealinnas Minskis, kus viimane teenis Nõukogude armeeteenistuses aega. Noorsõduri ja sõjaväekoka kirg sai alguse esimesest silmapilgust, kui Gent teenistusautojuhina töödates koormaga sõjaväesöökla ees peatus. Olles saiakasti sülle haaranud, hakkas noormees maja ust avama, kui Leenaga kokku jooksis. Noored jäid teineteisele nii lähedalt silma vaatama, armumine oli silmapilkne, ning lausa esmakohtumisel oleks tahtnud nad suudelda. Sellel hetkel tabas Gent, et ravimid, mida sõjaväelastele manustati sugutungi leevendamiseks, ei mõjunud. Noormehel tekkis erektsioon ja see tekitas temas ebamugavust, kuid teenistus on teenistus ja ta oli sunnitud oma tööd jätkama.
Möödus kuu. Gent sai kodustelt paki ja panderolli. Paki sisu koosnes, nagu tavaliselt tollel ajal, suitsuvorstidest, suitsudest ja Vana-Tallinna likööridest, millest viimased olid, teadagi, mõeldud ohvitseride ja suuremate ülemuste tarbeks, meelituseks, et ehk saab noormees puhkusele. Panderolli olid vanemad peitnud rahatähed, sest ümbrikuga neid saata oli võimatu, läksid alati kaduma, ka siis, kui kopeerpaberi ümbrikusse lisasid. Ootas ju Gendi pruut kodumaal, Haapsalus, nende ühist last, kelle noored olid eostanud Gendi sõjaväkke saatmise õhtul. Tõsi küll, nad ei plaaninud kooselu, sest tutvusid paar kuud vahetult enne Gendi sõjaväeteenistusse värbamist, kui noormees oli esimesest armastusest ülesaamiseks depressioonis ja neiu pakkus talle abistava käe. Ja mitte ainukt käe!
Ehk tulevad tunded hiljem...
Tegelikult Gendil ei olnud Larissa vastu sügavaid tundeid, aga kuna teda olid alati paelunud slaavi päritolu naised, lasigi ta viimase endale ligi. Eks ole seks ju ikka see, mis valusid leevendab. Eriti hingevalusid. Kuid mõte isadusest seadis noormehe teise valgusesse ning ta lootis, et ehk tuleb armastus hiljem järgi. Gent tundis kohustust oma sündimata lapse ja Larissa ees ning ta tegi plaane peale sõjaväeteenistust naisega abiellumiseks.
Paari nädala pärast lubatigi Gent puhkusele. Ema, isa ja Larissa ootasid teda Haapsalu raudteejaamas. Noormees väljus rongist, silmad veekalkvel. Kõik tema kallid olid kohal. See oli sõnulseletamatu tunne. Seda saavad tunda vaid inimesed, kes on antud situatsioonis olnud. Õnnelikke oli lausa neli ja pool inimest. Nad kõik kallistasid, valasid rõõmupisaraid ja istusid isa Žigulisse ning sõitsid Haapsalu kesklinnas asuvasse Gendi vanematekoju. Laud oli kaetud ja Pitsu ootas ukse ees. Oli just perekoer Pitsu, krants, see, kes elas Gendi kodust lahkumist rängalt üle. Koer ulgus ja käis pidevalt Gendi toa vahet, enne kui vanemate keeldudele alluma hakkas. Ka siis langes ta nagu depressiooni, ei söönud, ei haukunud ja välja häda tegema läks ka vaid viivuks vanemate kurjal käsul. Krants Pitsu leinas Genti, oma noorperemeest, kellele 15. sünnipäevaks koer kingitud oli. Sellel päeval tundis Pitsu Gendi naasmist ette. Ta oli hommikust saati nagu duracelli jänes, ei püsinud paigal ning vanematele tundus, et koer lausa naeratas neile. Küllap naerataski.

Margit Peterson
Jätkub ajakirjas...
****************************'''
lühijutt...
Kristina Ruderi luule...
ajakirja tagakaas...
ajakirja esikaas..
Väike fotogalerii ka juulikuu numbrist:
lühijutt...

3. juuli. 2017.a.
Vana-Rääma