PETU LÄHEB KOOLI 5. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

 5.PEATÜKK

„ Mis siin toimub?! Vargad majas või?!“ kuulis tüdruk korraga ema kurjapoolset häält. Pere jõudis koju.

„Eee, emme, mina olen, Petu. Mul on homme kooli valget pluusi vaja, me lähme Slatscrivasse autahvli pilte tegema ja siis peab valge pluus seljas olema, no me peame pidulikumad välja nägema..“ jutustas Petu, omal hing sees värisemas. Tegelikult oligi see Salatscriva sõit ees, sest selle kooli autahvlipildid just seal tehti. Kuid see sõit oli plaanitud alles järgmisse nädalasse. Aga vahel ka lapse hädavaletavad, sest kardavad nuhelda saada.

„Varem ei osanud rääkida või! Pluus on ju pesemata ja kus see ära kuivab hommikuks?!“ tõreles ema ikka.

„Emme , ma kütsin ju pliidi ära, panen riidepuule pliidi müüri juurde kuivama. Ma pesen ise selle ära.“ pakkus Petu, et emat pahameelest säästa.

„Ikka kõik asjad tulevad viimasel minutil meelde, nagu suud peas ei olekski!“ tõreles ema edasi. Petu ei julgenud enam midagi ütelda. Ei teadnud ju tema, et pluus must on ja pealegi oli ta valmis milleks iganes, sest vale painas hinge. Tüdruk läks ise kaevust vett tooma, pani selle hiigelsuure metallist pesukausiga tubademaja pliidile ning valas pesuvalgendit sisse. Tegi uuesti tule pliidi alla, kuid sai taas tõrelda.

„Kas sa tahad pliiti lõhki kütta või!? Mina küll sinu pärast poole ööni üleval istuma ei hakka, et oodata millal pliidisiibri kinni saaks. Pealegi siis triigid ise hommikul pluusi ära ka. Ja varem pead tõusma. Ei mingit koolist puudumist!“ oli ema ikka kuri.

„Ema, ma olen juba suur tüdruk ja oskan ise ka siibri kinni panna. Ära pabista, ma ei jäta ühtegi puutukki põlema! Ega ma ju esimest korda ei küta!“ tegi tüdruk endale tähtsa näo ette.

Ema ühmas midagi, lõi käega ja kadus oma tuppa nooremat venda magama panema. Natukese aja pärast oli kuulda ema norisemist.

Petu askeldas hiirvaikselt. Peale pluusi pesemist avastas ta, et loputamiseks ei olnudki vett. Oli vaja taas kaevu juurde minna. Tükk aega seisis ta õhtupimedas kaevu juures ja mõtles, et äkki ikkagi käiks kasvõi korra ämbriga seal vee all ära. Vesi oli küll jääkülm, kuid Petu arvas, et kannatab selle välja, et jõuab ju imelisse maailma, klopib seal need pehmed padjad kohevaks, pikutab natuke nende najal ja tuleb hiirvaikselt tagasi. Pere ju magab, nad ei saaks sellest teada. Ta jutustas sõbrale sopaloigule, kes oli kaevu ääres, oma unistusest, kuid sopaloik laitis selle mõtte maha ja kutsus hoopis endaga mängima. Nii tüdruk mängis oma pool tunnikest sopaloiguga ja talle ei meenunud, et oli luba küsimata ema kalossid jalga pannud. Need said ikka väga poriseks. Tüdruk käis kõõgimaja nurga taga olevas kuivkäimlas, haaras veeämbri ja astus tubademajja. Kalossid olid ikka väga sopased. Tegelikult Petu ei tahtnudki neid ära pesta, nagu ei tahtnud ta ka kunagi sõprade sopaloikidega mängimast tulles oma jalgu pesta, sest need olid ju sõprade veega koos. Aga pääsu ei olnud. Vaikselt hiilis ta tuppa, tõstis valge pluusi pesukausist välja, valas musta vee välisukse juurse õue ning pani loputusvee asemele. Peale loputamist väänas pluusi välja ja pani riidepuuga pliidi kohale kuivama ning läks pesukaussi välja tühjendama, kui meenusid kalossid. Petu tormas tuppa tagasi, võttis ukse juurest kalossid ja pesi need nii puhtaks, nagu oleks alles ostetud. Tahtis emale head meelt valmistada. Petu pani ka kalossid pliidi kohale kuivama ning lukustas välisukse, vättis kandilise tabureti, mille keskel on auk, voodi ette ja hakkas joonistama, sest joonistamine oli ta meelistegevus. Alles kella ühe ajal läks Petu magama.

„Tõuse üles, aeg on hakata plusi triikima!“ kamandas ema juba loetud tundide pärast Petu üles.

„Kus mu kalossid on?“ oli ema unesegane.

„Ema, ma pesin ka need puhtaks, vaata kui ilusad need on!“ viitas Petu pliidi poole.

„Hea küll. Tubli tüdruk. Aga ärka nüüd üles,“ kiirustas ema kuivkäimlasse. Petu ärkas, pani triikraua sooja, kui juba kuulis ema tõrelemist:

„Enda järel võiks ikka sopased jäljed ka ära koristada, tassime muidu sopa tuppa,“ oli avastanud ta esikust sopased jäljed mille Petu oli öösel sinna kalossidest jätnud.

„Ema, ma kohe ise koristan,“ jättis Petu triikimise poolei ja tormas esikusse kuid unustas unisena triikraua pluusile.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma