Artikkel Papast lausa peab mu blogis olema!

Alari "Papa" Janson

   Kui keegi soovib, et ma temast loo teeksin kas ajakirjadesse "Müstilised lood" või "Saatus & Saladused" siis andku sellest mulle teada?! Või ajalehte "Nelli Teataja?"

  Kui aga kellegil on armas ja eriline lemmikloom ja tahab temast mulle rääkida, oleks armas teha lugu ajakirja "Lemmik!" Aitäh!

  Selle kuu ajakirja "Saatus & Saladused" nn kaaneloo kirjutasin ühest Eesti parimast bluusilauljast, muusikust, laulusõnade autorist, kirjanikust heliloojast, luuletajast ja lustakate illustratsioonide loojast Alari "Papa" Jansonist.
  Lugu saate lugeda ka SIIT, kuigi kopeerin selle ka blogisse.

Head lugemist ja imelist teisipäeva!

Eesti parim bluusilaulja Alari Janson: „Ilma oma pereta oleksin tühjus!”

Alari Janson, sind võib tihti kohata lavalaudadel. Oled muusik, laulja, poeet ja kirjanik. Sinu sulest on ilmunud mitu raamatut. Kus ja millal sai alguse sinu armastus muusika ja kirjanduse vastu?
Muusika on olnud minuga juba varasest lapseeast peale. Vanaisa Karla laulis igal vabal hetkel kui ka töötegemise ajal.. Tema, vastasmajas elav, noorem vend Richard oli lausa multiinstrumentalist, kes igast pillist, mille kätte sai, ka heli välja meelitas.
Isapoolne vanaisa mängis klaverit, nagu ka mu isa, aga kahjuks nendega, tänu mu vanemate lahkuminekule, erilisi sidemeid polnud. Aga head geenid ma neilt kõigilt sain. Mu enda muusikaõpingud nii sirget rada ei kulgenud, kuigi lasteaia muusikaõpetaja ütles mu emale, et see poiss peab kindlasti, juba tänu enda lauluhäälele, muusikakooli minema. Muusikakooli tüütutele solfedžotundidele mu närvid aga vastu ei pidanud . Teatud prontsent oli süüd ka vahepeal raskesti põetud haigusel. Niisiis hakkasin muusikakooli neljandas klassis tundidest lihtlabaselt poppi panema. Kuna muusikakooli lähedal asus Pärnu Lasteraamatukogu, siis istusingi tundide asemel hoopis raamatukogu lugemistoas ning sirvisin saksa ja tšehhi tehnikaajakirju. Tänu raamatukogule nakatusin aga lugemishaigusesse, nii et pole halba heata. Mingi aja pärast tuli muidugi kõik välja, kui muusikakooliõpetajad mu emale teada andsid, et teie poeg on juba tükk aega meie tundidest kadunud. Ütleme nii, et tagajärg polnud kõige meeldivam, aga muusikakooli ma minema ka enam ei pidanud. Mida ma nüüd kahetsen südamest. Neljateistaastaselt ostsin endale kolhoosi põldudel rohimise eest saadud rahaga lindimaki ja... vineerkitarri, mida ma mängida ei osanud. Järgmine aasta võtsin pilli õpilasmaleva Vihula rühma kaasa, kus tuttavad õpetasid mulle paar – kolm duuri selgeks ja pilli häälestama. Sellest samast suvest pärinevad ka mu päris enda tehtud esimesed laulud. Kuna naaberrühmas Mahus oli kõvad pillimehed eesotsas Elgula Jaaniga, siis sai üsna tihti ninapidi koos oldud, kuni sinnamaani, et ennem esimest lavadebüüti regiooni kokkutulekul Kunda Lammasmäel, õpetas Jansa mulle, kiirkorras, veel paar duuri, et lood ikka õigemini kõlaks kui muidu. Kuueteistaastaselt oli mul juba maik suus ja lugusid hakkas tulema nagu saeveskist laudu, esmalt muidugi eesti paremate luuletajate tekstidele, aga pärastpoole ka enda omi. See, laulusõnade otsimine ja leidmine, andis tegelikult üsna hea pildi eesti luule hetkeseisust.

Lisaks kultuurielule oled tegev ka Kaitseliidus. Palun räägi sellest lähemalt.Nõukogude armees sai teenitud oma kaks aastat. Oli raske, kohati isegi väga raske. Pärast kroonut kuulasin neid hooplemisi, kellel kui hästi on läinud ja hoidsin suu kinni, sest tee või tina, mul midagi sellist vastu polnud panna. Õnnestus näha surma ja õnnestus istuda kaupvahis. Õnnestus haavata saada ja õnnestus haige olla, vahepeal õppused ja vahtkonnad, mida seal ikka kiidelda.
Kaitseliidu Tootsi rühma astusin 1989 aasta paiku kui seda organisatsiooni poollegaalselt looma hakati. Ma polnud siis ainus: Kaitseliiduga ühines tuhandeid inimesi. Teadsin, et kuidagi peab ka enda õla alla panema, et see riik, nimega Eesti Vabariik, taassünniks. See on iga inimese kohus olla raskel hetkel enda laste, vanemate, naabrite ja maa kaitsel, see peaks ju loomulik olema. Sellesse aega jäid nii Tootsi kellatorni sinimustvalge tõstmine, Raadiomaja kaitsmine, Tallinna tänavatel patrullimine kui ka kommunistliku riigi kokkuvarisemine. Oli tegus ja huvitav aeg!
Kuskil kuus aastat aastat tagasi hakkas mu tervis halvenema ja tundsin, et kahjuks ei jõua ma enam kõike endast anda ja lahkusin Kaitseliidu ridadest, aga sellegipoolest kutsun ma kõiki selle liiduga ühinema. Eelkõige sellepärast, et õppida, kuidas võidelda ja mis vahenditega, enda kodu eest. See tehnika ja vahendid, mis olid algusaegadel, on ürgaeg, nüüdseks on kõik tundmatuseni muutunud: taktika, tehnika kui ka võimalused..

Rahvasuu kutsub sind Papaks. Miks?
Olen skaut olnud juba alates 1989 aastast. Iga suvi olid Pärnumaa skautidel ja nende sõpradel suvised õppelaagrid Kõrglaiul Varbla vallas. Mul õnnestus olla aastatel 1992-1996 laagriülem. Esimesel aastal pingutasin vist pabistamisega (vastutus oli ikka suur) veidi üle, et lapsed hakkasid mind Papaks narrima. Kuna mul on legendaarse Papa Jannseniga üsna sarnane perekonnanimi (Janson), siis lisas see ainult hoogu juurde. Ühel momendil olin ma lihtsalt Papa ja siia ei saa midagi teha, aga samas on see ju ausalt väljateenitud hüüdnimi.
Üks vahepala ka ..Kunagi oli mul Tootsis suur skaudirühm, mis nüüdseks on kahjuks tegevuse lõpetanud. Üks Pärnumaa Õppelaagrist osavõtnud poiss otsustas mulle Rootsist kirja saata. Ümbrikule oli kirjutatud Papale, Tootsi Postkontor, Pärnu maakond. Kohale tuli! Lihtsalt postkontori ülema laps oli ka skaut.

Võitsid paari aasta eest Eesti Päevalehe esseekonkursi. Kas võtad tihti konkurssidest osa? Mida need sulle annavad?Ma pole suur konkurssidest osavõtja, rohkem selline sahtlisse kirjutaja. Lihtsalt konkreetne lugu sattus silma mu sõbrale ja seda sotsiaalmeedias. Ütles, et saada ära, muidu ma sind enam tunda ei taha... Ajasin kõrvad lonti ja saatsingi. Läks päris hästi! Luulekonkurssidest olen samuti vahetevahel osa võtnud ja seda siis, kui midagi pakkuda on olnud. Ajapikku olen õppinud hindama sõnade mõtet, mitte hulka, ja see paneb ka üsna tihti enesekriitika tööle ning nii mõnigi asi rändab konkursi asemel sahtlisse.

Suvel võib sind kohata päeva jooksul lausa mitmel üritusel esinemas. Kus kohast ammutad energiat nende tarvis?Igal mehel on oma tagala. Minu tagala ja suurimad energia andjad on mu pere, minu tähtsad inimesed. Ilma nendeta olen ma tühjus. Mulle meeldib üksindus muusika saatel, aga selle juurde peab käima teadmine, et keegi on alati mu kõrval. Meil tuttavatega on üksildane koht Soomaa serval, kus vahetevahel kokku saame, sauna teeme ning maailma probleemid selgeks räägime. See annab ka hea energialaksu!

Oled Eesti suurematel bluusifestivalidel esinenud?On läinud õnneks küll! Sel aastal käsime nii Tartus, Pärnus, Haapsalus kui ka Rakveres esinemas ja seda Pärnu Bluusiklubi Bändiga. Põhimõtteliselt koosneb see bänd nendest Pärnumaa Bluusiklubi muusikutest, kellel antud hetkel aega on. Repertuaaris on nii bluusiklassikat kui ka eestikeelseid laule. Varem olen osalenud festivalidel ka Rääma Bluega.

Kus on su juured, kus hetkel elad ja mis on sinu põhitöö?Olen pärit Pärnust, Ülejõelt. Lapsepõlv möödus peale Ülejõe nii Räämal kui ka Vana-Pärnus ringi hulkudes. Koolis käisin Pärnu 4. Keskkoolis, kus õpetajad üsna tihti mind välja kannatama pidid. Pärast enda naisega tutvumist kolisin tema juurde Tootsi ja oleme temaga juba 30 aastat seal samas koos elanud. Pärast Tootsi Turba tehaste sulgemist, kus sai päris mitu ametit ära proovitud, sain tööd Tootsis ühes allesalustanud metallifirmas.

Sinu pere?
Mul klassikaline Eesti pere, naine ja kaks last. Poeg Karl on Tallinna Tehnika Ülikoolis nooremteadur, tütar Kairi õpib Tartu Ülikoolis ja naine Lia töötab raamatupidajana.

Kas ja millal on sinult uut raamatut ja kauamängivat oodata?
Nagu alati, on kõik aja, tahtmise ja võimaluste taga kinni. Kui need kõik kokku klapivad, siis tuleb ka plaat, aga võibolla ei tule ka. Youtubis on meie kontserdite salvestused üleval. Mul on üks külajutte sisaldav raamat pooleli ja paistab, et ka luuletusi on juba kogunenud. Eks näis...

Mida arvad poliitikast? Kas oled mõelnud ise ka mõnda erakonda astuda?Ma arvan, et südamega poliitika tegemine, nagu seda oli iseseisvuse taastulekul, on lootusetult möödas. Poliitikat määravad raha ja karjääripoliitikud, mitte spetsialistid ja see hakkab ühel hetkel Eestit ahistama, õigemini juba ahistab. Küsigem aga ka endalt, mida me ise oleme enda elukeskkonna muutmiseks ära teinud? Kritiseerides riiki kritiseerime me ka ennast! Ma ei seo ennast ühegi parteiga, võib-olla pole veel aeg küps...

Oled osav sõnasepp ja Eesti parim bluusilaulja. Kas sul on hingel mõni mure või soov, mida tahaksid lugejaga jagada?
Ma olen eelkõige tavaline inimene enda väikese eluga. Aga üks soov on mul küll...
Õppigem üksteist märkama, sest mööda minnes ei saa me teada, kas oleme üldse olemas.

Margit Peterson

13. detsember. 2016.a.

Vana-Rääma