PETU LÄHEB KOOLI 1-4. PEATÜKK

PETU esimene koolimaja

 PETU LÄHEB KOOLI

1.PEATÜKK

Paremat kätt, läbi männimetsade vilksas silmapiirilt läbi meri, hiigelsuur porilomp, mille lõppu oli Petu ennast korduvalt mõelnud. Ookean mille taga laius Kihnu saar, kuhu tüdruk oli lubanud põgeneda kui isa peaks teda külastama, isa, kellest oli Petu viimastel aastatel vaid und näinud. Tüdruk kartis ja häbenes isaga kohtumist, kuigi selleks ei olnud enam võimalustki olnud. 
"Kui isa mulle külla tuleb, lähen ma Ülemere- Kihnu!"lausus Petu emale õdede ja vendade kuuldes. Ja sellepärast meri talle tihti isa meenutaski.
Ikarus buss peatus üsna imeilusa kahekordse puidust maja ees, mille ette viis asfalteeritud kaldtee. Koos teiste lastega lonkis koolimajja ka pisike, tagasihoidlik, valgete kiharatega Petu. Tollel hetkel tundus talle, et ta kardab kõiki ja kõike. Laps tundis ennast justkui kodust välja visatuna, kuigi koos temaga õppisid selles koolis ka tema õed Mariann ja Rita ning vend Roland. Aga mõte, et koju saab alles nädala lõpus, tekitas Petus hüljatuse tunnet. Nimelt olid toona koolide juures internaadid mis tänapäeval õpilaskodude nime kannavad. Petu ja tema õed ja vend elasidki koolinädala internaadis, kuna koju oli bussijaamast päris mitu kilomeetrit ja toonased talved olid ikka päris talved, paksu lume ja kargete külmakraadidega.
Petu vend Roland alustas kooliaastat kaheksanda klassi õppurina. Toona olid põhikoolid kaheksaklassilised ja kombekohaselt viisid kaheksanda klassi õpilased esimese klassi õppurid kooliaktusele. Nii Petu siis venna käevangus ja värisevail jalgeil aulasse astuski. Õigemini kooli saali, pisikesse ja hubasesse, sest väikesel puidust majal toona suuri spordisaale ja aulaid ei olnudki. Peale avaaktust kogunesid õpilased koos klassijuhatajaga oma klassiruumidesse.
"Tere, kas sa tuleksid mu pinginaabriks?" istus Petu kõrvale koolipinki poisipeaga klassikaaslane, jutukas ja sõbralik.
"Jah, tulen ikka,"vastas häbelik Petu pisaraid alla neelates, kuna ta ei julgenud keelduda, kuigi esimese hooga ei saanud aru kas pinginaaber on poiss või tüdruk. Olid ju kõik teised klassikaaslased juba enne omavahel tuttavad, kuna käisid 0 klassis koos. Petu aga ei olnud kunagi ei lasteaias ega 0 klassi käinud ja see, et teda märgati, oli talle suur au. Ta lonkis värisedes pinginaabri järel poiste pingirea algusesse, esimesse pinki istuma. Petule tundus tollel hetkel et teised klassikaaslased vaatavad teda altkulmu ja ta pühkis silmanurgast pisara.
"Minu nimi on Sigrid!"lausus pinginaaber ja Petul langes justkui kivi südamelt. Ta isegi muigas suunurgast.
"Oh, õnneks tüdruk!"mõtles ta endamisi. Sellest hetkest said Sigridist ja Petust lahutamatud kaaslased!

2.PEATÜKK

Valge internaadimaja asus suhteliselt kollase koolimaja kõrval. Selle ees laius kallakus männimets, mööda mida, piki metsavahet lookles jalgtee kus õpilased sportimas ja niisama metsailu nautimas käisid. Nädala sees elas internaadis päris palju lapsi, aga Petu klassist vaid kaks klassivenda. Petu pandi ühte tuppa elama ta õdede Marianni ja Ritaga. Muidugi oli toakaaslasi veel teisigi. Eriti meeldis Petule vanemas klassis õppiv, blondi juustega Karina, kes tundus talle emalik ja hooliv, abivalmis kooliõde. Just ema oli see keda Petu taga igatses. 
Koolipäeva lõpus, siis kui teised lapsed bussijaamas busse koju sõitmiseks ootasid, pakkisid internaadilapsed oma koolikotid kokku ja suundusid internaadimajja õppima. Internaadimaja kutsusid nad hellitavalt Intraks.
Petu oli lillelaps, vaba hingega tüdruk, kes ei sallinud raame ja ei olnud harjunud kellaaegadest kinni pidama. Küll tegi ta seda koduses õhkkonnas, kui ema palus teatud kellaajal midagi ära teha. Kangus ja jonn aga võtsid ka siis aeg-ajalt temas võimust. 
Ühe koolipäeva lõpus tegi pinginaaber Sigrid Petule ettepaneku jalutada läbi paarikilomeetrise männimetsa tema koju. Loomulikult nõustus Petu sellega. Pealegi oli ta pinginaabrisse väga kiindunud. Paar kilomeetrit kadus nagu linnulennult ja juba olidki pinginaabrid Sigridi hubases kodus. Kõigepealt õpiti koos järgmise päeva tundideks ära ja siis mindi mereäärde jalutama. Tunnid kadusid kiirelt, kuna jutukas Sigrid aina vadistas. Igal juhul oli tore päev. Paari tunni möödudes hakkas Petu intermnaati jalutama. Tollel päeval, nagu ka neljal esimesel nädalapäeval oli internaadis kasvatajsk Saale. Õpilase pelgasid veidike Saale ranget loomust ja karmi kõnemaneeri. Suurtemate klasside poisid küll hakkasid talle vastu ja nende vanemad pidid tihti koolimaja uksi kulutama, kuid tüdrukud reeglina allusid korrale. Petule oli selleks ajaks kohustuseks saanud Saale tütre, Siivi hoidmine ja joonistama õpetamine. Petu armastas ise väga joonistada ja see tuli tal ilusasti välja. Kasvataja Saale tütar Siivi oli jonnakas, sõnakuulmatu ja ära hellitatud jõmpsikas, kes oli harjunud kõike saama ja ei kuulanud üldse oma ema sõna. Tollel päeval oli ta seganud internaadilaste õppimist ja vihastanud ka ema välja. Kuid viha valas kasvataja alati oma kasvandike peal välja. Petu oli kohustatud alati mitu tundi oma õppimisajast Siivi kanseldamiseks kulutama aga sellel päeval pani ta pausi, ehk oli luba küsimata hulkuma läinud. Kui ta lõpuks internaati jõudis, pani kasvataja ta ühes Petu klassivenna Jannoga kuuma ahju juurde nurka seisma. Janno nimelt ei olnud viitsinud õppida ning tegeles kooliraamatute sodimisega.
Toona kandsid kõik õpilased koolivormi, mille juurde kuulus ka vormimüts ja ranits. Viimast kanti seljas. Kilekotte ega muid kotte koolis kasutada ei lubatud. Petu, kes armastas väga plastiliinist inimesi voolida ja unistas vargsi skulptoriks saamisest, kandis tihti koolikleidi taskus plastiliini. Kuigi koolis pidi sellest enamasti loomi voolima. Olles maruvihane kasvataja vastu, võttis ta taskust plastiliinikera ja hakkas sellega kuuma ahju mäkerdama. Ah, kui hästi see ahjuseinal sulas! Janno ja Petu kihistasid naerda. Peale mitmetunnist nurgas seismist, siis kui majja oli saabunud öörahu ja tubadest kuuldus vaid unehääli, kamandas Saale Petu ja Janno nurgast pesema ja magama, kui avastas koerustüki. Kasvataja tutistas Petut ja ta klassivenda juustest nii valusalt, kuid Petu oli nii kange ja ta ei valanud ühtegi pisarat, kuigi Janno lahises valjuhäälset nuttu. Pigem oli Petu neelanud alla vihapisarad ja jätnud emotsioonid endasse. Kasvataja Saale irvitas lastele näkku, et olgu nad valmis homme koolikotitäie kahtedega koolist naasema. Alles vastu hommikut sai Petu sõba silmale.

3.PEATÜKK

"Vastama tuleb Petu!" ja nii kõikides tundides järjest. Nii Petu oma esimese 5+ saigi! Kasvataja Saale oli õpetejatele järgmiseks päevaks andnud käsu Petut ja Jannot kõikides ainetes küsida. Janno, vaeseke pidigi raske ranitsaga intrasse naasema ja mitme päeva õppimised järelõppima. Petu aga rõõmustas oma heade hinnete üle ning tema ranits oli kerge nagu udusulg. Klassijuhataja, heasüdamlik ja sõbralik Riina ei mõistnudki esimese hooga miks kasvataja sellise käsu oli andnud. Hiljem küll tüdrukuga vesteldes tuli tõde päevavalgele, kuid tema ei karistanud vaid pigem mõistis Petut ja tema hulkumise põhjust. Ei olnud see ju esimene kord kus kasvataja oma viha õpilaste peale välja valas ja Petus hingitses mässaja, õiguste eest võitleja juba siis. Ta teadis, et kasvataja ei oleks niikuinii teda Sigridile külla lubanud ja sellepärast ei läinud ka küsima. Aga kui Saalel tuli mõte oma mootorrattaga läbi metsa koju sõita, pannes õpilased sõiduki järel jooksma, ei tohtinud keegi keelduda. Kõik pidid talle alluma. On see inimlik? vasardas Petu peas mõte.
Ühel järjekordsel motikaga võidujooksul juhtus järgmine intsident mis pani Petu pikkadeks aastateks surnuid ja surnuaedu kartma. Oli karge sügisõhtu. Puhus vali tuul ja tundus nagu oleks juba talv, vaid ilma lumeta. Kasvataja Saale käivitas oma motika ja õpilased valmistusid järeljooksuks. Petul oli selle korra ees mõnes mõttes eelis, ta ei pidanud jooksma, kuid pidi Siivit kanseldama. Tuli jalutada koos jonnipunniga läbi metsa kasvataja koju. Väljas hämardus. Siivi hakkas poolel teel jonnima ja nõudis et Petu ta kukile võtab. Siivi oli Petuga enamvähem ühte kaalu ja see näis niikuinii võimatu. Lõpuks Petu heldis ja võttis poolunise Siivi endale selga. Kasvataja juurde jõudes vaevles Petu seljavaludes, kuid kellelegi see korda ei läinud. Siivi viidi magama ja tuli hakata järeljooksma intra suunas. Kuna Petu teadis, et ta sellel õhtul jooksma ei pea, oli ta tenniste asemel pannud kingad jalga ja nendega joosta oli lausa võimatu. Lisaks vaevles ta ka seljavalus. Umbes poolel teel, kottpimedal õhtul kukkus Petu teeäärsesse auku, mis olevat sõja ajal pommist sinna tekkinud. Vähemalt nii räägiti. Petu tundis justkui veremaitset suus ega jaksanud isegi enam nutta. Ta oli sattunud hirmude meelevalda. Pealegi asus üle tee surnuaed ja alles päeval maeti sinna kedagi. Petu arvas, et tema on järgmine. Alles poole tunni pärast nägi tüdruk taskulambi kuma ja kartis, et mõni surnu on hauast üles ärganud. Õnneks jõudsid koolivennad, kaks vanema klassi poissi, Henn ja Jaan teda päästma. Intrasse jõudes sai Petu, selle asemel et teda rahustada, sellise peapesu, et otsustas kasvatajale kätte maksta. Öösel, kui tuli tal pissihäda, ei läinud ta meelega tualettruumi, vaid istus voodi servale ja pissis sinna. Sellest õhtust said talle osaks ka öised foobiad. Ta kartis pimedal ajal selles majas liikuda, nägi iga akna taga taskulampidega surnuid teda jälitamas. Petu hakkas voodipissimise taktikat kasutama just siis kui Saale valves oli, nonii kättemaksuks! Tüdrukule meenus paari aasta tagune juhtum, kui ta lahkunud vanavanema algselt kirstuga keldrisse külma pandi ja õde Rita ennast kahvatuks ehmatas kui avastas ennast tuki-tukit mängides vanavanema kirstui tagant peitmast. 
Ühtäkki olid kadunud hingedest saanud talle hirmud ja Petu igatses koju. Ta igatses ennast sopaloikude ja puude seltsi. Petu tahtis koju. Järgmisel päeval ta selle tee ka luba küsimata ette võttis.

4.PEATÜKK

Bussijaam asus koolimajast üle tee. Kui pikapäevarühmas sai järgmiseks päevaks õpitud, tõmbas Petu garderoobist üleriided kaenlasse ja jooksis ruttu kallakust üles. Ta ei jõudnud üleriideid selgagi panna, kui buss tuli. Petu oli ainuke bussile mineja sellest peatusest. Kuigi õpilased said liinibussiga bussijuhile õpilaspiletit näidates tasuta sõita, küsib bussijuhtus vaevu aru saadavas keeles, ilmselt võõrapärases aksendis, tüdruku käest raha, kuid raha Petul ei olnud. Roolikeeraja pomises midagi arusaamatus keeles ning sulges bussi uksed. Kui Petu oli alati harjunud esimeses pingis istuma, siis sellel korral tal see ei õnnestunud. Bussijuhi selja taga esimeses pingis istus üks vanamemm, kes vaatas kõõrdi ja see ehmatas Petut. Ta arvas, et memm tegi talle kurja nägu, sest memm lihtsalt oligi soonelise, punetava ja kurja näoga. Uksepoolses esiistmes istus üks onu, kes kogu aeg vestles bussijuhiga. Petu võttis istet selle onu seljataha. Alles mõne aja möödudes taipas ta, et nii bussijuht, kui ka esiistmes istuv onu olid lätlased, kuna nende vestlusest käisid läbi sõnad: pirts ja saldejums. Läti piiri ligidal elades oli tüdruk neid sõnu enne korduvalt kuulnud, kuid tüdruk oli ikkagi hirmul, sest buss ei peatunud järgmistes peatustes ja Petu kartis, et ta ei saa õiges peatuses bussist maha.

Olles umbes 15 minutit sõitnud, tõusis närviline Petu juba pikalt enne kodupeatust püsti ja seisis bussijuhi juurde, et õiges peatuses maha saada, kuid buss sõitis edasi. Petu hakkas nutma. Seda märkas too sama mees kes esiistmes istus, pomises taas midagi bussijuhile ning buss peatus alles loetud meetrid enne järgmist peatust. Viisakas, kuid nutust kaame tüdruk tänas eesti keeles ja astus bussist välja. Ta oli nii segaduses, et bussist väljudes ei teadnud ta kus suunas kodu otsima hakata. Pisarad segasid tee jälgimist. Olles mõningad kilomeerid maha käinud, jõudis ta tuttavasse kohta ning rahunes, kuigi koduni oli veel päris mitu kilomeetrit käia. Omas mõttes kirus Petu ebaviisakat bussijuhti ja tahtis kõik emale ära kaevata, kuid endal oli hirm, et saab ema käest sõneleda, et ilma luba küsimata koju tuli. Petu otsustas valetada. Toona ei olnud ju mobiiltelefone ega väga palju ka lauatelefone ning tüdruk mõtles välja hädavale. Väljas oli juba pime, tee oli porine ja tüdruku napid jalanõud olid märjad. Paarsada meetrit enne kodumaja avastas ta, et maja on pime. Petu hirm kasvas, kuna ema ja noorem vend pidid ju ometi kodus olema. Ta kiirendas sammu. Peagi avas tüdruk koduukse, kuid seal ei olnud kedagi. Maja oli külm ja rõske. Petu pani rantista tubademajja ning jalutas mööda telliskivi rada köögimajja, kuid ka seal ei olnud ühhtegi hingelist. Ta läks kallistas oma sõpra Kaske, kiikus veidi ning talle tundus, et Kas andis jõudu. Petu läks tubademajja, haaras eeskojast kaasa sülemi puid ning tegi tule pliidi alla. Jah, just pliidi alla, sest tubatemaja küttekehaks oli ka pliit. Õnneks oli Petul tule tegemine selge. Kui maja hakkas soojemaks muutuma, tundis tüdruk ennast palju paremini, lausa õnnelikult, et oli millegagi hakkama saanud. Kõht oli küll väga tühi, aga isegi selle oli ta unustanud. Petul oligi tegelikult hea meel, et kedagi kodus ei olnud, lootes pääseda hädavalest ja ema käest tõrelda saamisest. Ta unistas, et tõuseb hommikul ise äratuskella peale üles ja läheb kooli, et ema ei saagi sellest üldse teada. Kuid nii kahjuks ei läinud.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma