Mul on tõesti täna 100% kodune päev, sest hommikupoolikul käis lapsepõlvesõber Kalle külas ning just sain ühele poole õunamoosiga. Taas tegin kaneeliga õunamoosi ja seekord tuli 4 purki. Ja nüüd hoian ennast tagasi, vägisi kisub rajale. Aga kuna rajal kepikõndimine mind üldse ei väsita, pigem vastupidi, säästan ma ennast energialaengust, sest öösel tuleb magada, sest homme hommikul sõidame me linnast välja, maale. Seega homme meid kodust kätte ei saa. No õhtul oleme olemas, kui just rajal ei kepikõnni. Vahel harva teen koduseid päevi ja ka netivabu päevi, neid lihtsalt on vaja. Niikui arvuti avad, kaovad tunnid siia ja mul on tihti nendest tundidest kahju, sestap ei plaani ma iialgi hakata telefonis internetti kasutama, mida mulle on tihti ette heidetud, aga jään enda tunnetusele truuks. Intenet ja telefon ei sobi minu jaoks kokku ja kui mind pole netis liikvel näha, saab minuga telefonitsi ikka ühendust, kui mul just telefon töö tõttu hääletu ei ole ja kui ma just loomelainel ei ole, sellel perioodil jään tihti kättesaamatuks. See pikk ja pime periood, mil ma kirjutan, pole kaugel, sügis juba ammu koputab uksele. Aga praegu võtame Germoga suvelõpust veel kõik, tasuta üritusi ja sündmusi on palju ja need üksnes rikastavad ning hoiavad vormis ning laevad positiivse energiaga. Tihti küsitakse mu käest, et kuidas ma jõuan nii palju, kuidas ma suudan olla nii positiivne. Aga lugege mu eelmised laused uuesti ja leiate vastused. Mida see halamine ja kurtmine ikka annab? Pigem võtab. Kui mu ümber on head sõbrad, mu kaks kallist poega, ämm ja mu kallis Urmas, olen ma õnnelik, nii vähe ongi õnneks vaja. Aitäh, Universum! Armastan! 13. august 2023. Vana-Rääma
