Jaansoni rada 876. päev

Uhh, ma niimoodi kibelesin rajale, et enam ei suutnud, käisime supsti 6 km ennast liigutamas. Mõnusalt soe on, tagasi tulles jooksis higi mööda selgroogu ... Me lihtsalt ei ole rajale jõudnud, kuigi viimaste päevade kilometraaž on enamvähem 10-20 km päevas olnud. Tegin väikese kõrvalepõike ka arvutist, sest fotode ja videote laadimine võtab oma osa. Ladusin täna Koonga jäädvustused kõik otse Fb ajajoonele, et rahvas saaks kohe piiluda ning osad ei saagi mu blogi lugeda. Sinna muidugi lisan ka, või siia, ja kirjutan teksti pikemalt. Homme tuleb kergem päev, väga suuri kohustusi ei ole, vist isegi viibime linnas, aga 100% ei ole ma veel kindel. Ühesõnaga maale me enam nii tihti ja nii pikalt ei saa, sest olen alates eilsest taas rohkem kalli ämmaga hõivatud. Need, kes väga soovisid, said meiega maal aega veeta ja kindlasti liigume me sinna veel ja veel suve jooksul, aga minek ei sõltu üksnes meist endiast, ühe inimese töögraafik mängib suuremat rolli. Pikemalt ma ei peatu sellel teemal, aga suvi kestab ja me veel suvitame! Lisaks on mu elus suured ja uued muutustetuuled, mille saladuseloori ma veel ei kergita. Iga asi omal ajal ja kõigist ning kõigest ei peagi maailmale rääkima. Igal juhul olen põnevil. Käisime ka kesklinnas, tõin oma järjekordse lotovõidu välja, summadest ma ei räägi. Las ma olla salalik, selline ma kord olen, aga kõige põnevam on see, et mida isiklikuma blogi kirjutan - seda rohkem loetakse. Et siis ... liikuge ja unistage suurelt, sest unsitustel on komme täituda! Olge terved! 17. juuli 2026. Vana-Rääma

15. ( ja 16.) juulil Lemmes ja Kristiina Ehini ja Silver Sepa plaadi "Laena mulle tiivad" esitluskontserdil Lepaõuel Treimanis

Kolmapäeva ehk 15. juuli hommik kulges vaikses rütmis. Vaid RMK-lt käisime vett toomas ning pesu pesin ära. Kuna merevesi oli jätkuvalt minu jaoks külm siis kahjuks vette ma ei saanud. Asetasin lamamistooli suvila ette ja unustasin ennast taas Herta Laipaigaga musta opaali radadele seiklema. Oli vaja ennast ju õhtuseks Kristiina Ehini ja Silver Sepa plaadi "Laena mulle tiivad" esituskontserdile Lepaõuele Treimanis värskena hoida, et peale seda need 5 km jalgsi Lemme tagasi tulla. Eelnevatel päevadel liikusime lausa ligi 20 km maha, sestap hoidsime oma jalgu ja kolmapäevane rada tuligi üksnes 7,5 km pikkune. Aga kontsert oli seda kõike väärt ja rohkemgi veel. Minu suur lugupidamine ja tänusõnad teile selle võrratu elamuse eest! Ja ma soetasin ka armsa Kristiina romaani "Südametammide taga," kuid plaati mitte, sest olen ka see, kellel pole seda kahjuks kusagil kuulata. Ehk kunagi. Ja suure lugejana ma ju neelan raamatuid, sestap tahtsin just seda. Huvitav oleks teada kuidas Kristiina proosat kirjutab, sest poetessina on ta väga hea. Nüüd kohevarsti saan teada. Mõnus! No Lepaõue oli rahvast ikka nii tulvil ja kohati tundus (lisaks mujalt tulnud rahvale) et pool Pärnut on ennast kohale ajanud. Ka liinibuss peatus otse Treimani kultuurimaja ees ja enamus bussi läks tühjaks. Seal kutuurimaja või rahvamaja taga, umbes 500 meetri kauigusel asubki Silver Sepa kodutalu, mille hoovis kontsert toimus. Kohal oli ka palju teisi muusikuid, näiteks "Jaagu mälestuseks" liitus flöödil Krista Citra Joonas. Jaagu mälestuseks, armastuse pühitsuseks! Lisaks veel Silveri koolivend Andre Maaker, Ara Yaralyan, Martin Petermann, ja paljud teised. Muide, mul on nii helgelt ja selgelt meeles mu kunagi õpetaja, Silveri vanaisa Valter Soomre. Ta oli üks mu esimesi õpetajaid, kui ma seitsmekümnendate lõpus Metsapoolel kooliteed alustasin. Ta tabas mu loomuse ja arvas, et minust võiks muusik, kirjanik või kunstnik saada. Meest sõnast - härga sarvest! Aitäh, hea Valter ja tervitused sulle sinna, kus sa juba aastakümneid oled, kuid helge mälestus sinust ei kao! Tagasitulek Lemme oli omaette elamus, sest päike hakkas loojuma. Lahkusime Leapaõuelt kell 21.17 ja Lemme (suvilasse) jõudsime täpselt tunni aja pärast ehk siis 22.17. Päikese loojumist imetlesime Orajõe parklast, mis oli rahvast tulvil ja kõigil üks ja ainus soov - näha neid imeilusaid loojanguid Häädemeeste vallas! Aga suvila taga oli taevas ikka peale loojumist ka eriline. Jäädvustasin. Eile videoid ei piilunud enam, Germo läks üsna varsti magama ja mina panin musta opaali tagakaane kinni umbes poole ühe paiku. Jõudsin ka selle lugemisega ühele poole. Oli armas elamus. Aitäh! Hommikul äraksime vara, pakkisime ennast kokku ja tulime linna, sest siin ootasid juba kohutsused. Ja päev kalli ämma seltsis läks ka kenasti. Aitäh, Universum! Olge kõik terved, hoitud ja armastatud! 16. juuli 2026. Vana-Rääma