Pärnu (6.) Kirjandusfestival 2026

Eile oli üks hingekosutav päev Pärnus, sest toimus järjekordne Pärnu Kirjandusfestival. Sellel korral siis juba 6. Kui armas Ene vahetult enne festivali helistas, olimegi juba Germoga stardivalmis. Nii poetasin mõne Käpapiku ja Pikakäpa ka seljakotti. Seltsis on ju põnevam. Aitäh, kallis Ene, et hea sõnaga mu tegelasi mainisid ja loodan, et nad tõid sulle kosutava une! Üsna festivali alguses saime kokku ägeda Kerttu Rakkega ja ta armsa tütar Lilyaniga, keda me polnud päris mitu aastat näinud, aga Germo kogu aeg küsib ta kohta. Nii vahva oli teie seltsis päris mitu tundi veeta, on millest rääkida ning ega Pärnus ei ole just palju neid päevi ja olukordi, kus kirjanikud kokku saavad ja, lisaks kirjandusele, saavad rääkida ka teistel teemadel. Kerttuga me õnneks kohtume ka aprilli kuus, "Raamatu & Roosi päeval" Apollo kaupluses, kus me jagame antud raamatuid roosi vastu. Ja nagu ma kevadel blogisin, võttis Kerttu plaani vähemalt 2 korda aastas Pärnut väisata - just aprillis ja augustis, antud kirjandussündmustel. Muide, teid ära saates läksime hoopis Rimisse, ostsime näksimist ja jäime kella 21.00-ni festivalist osa saama, ei põiganudki koju. Aitäh martsipaniõunte eest, praegugi lasen hea maista. Ja mudugi on Germo siiani rõõmus, et sai teiega koos aega veeta. Rimist naastes juhtusime ajakirjanik ja fotograaf (Kylauudis) Urmas Saardiga kokku ja juttu jätkus kauemaks, sest ka temaga on alati põnev vestelda ning teemad otsa ei lõppe. Urmas jäädvustas meid ka oma aparaati. Aitäh ka nende fotode eest ja päris kena jäädvustuse tegid ka minust kalli õe Sirjega. Olen tänulik. Mitmed Kaupo Meieli loengud lava MÕTE LOEB ees sai otsast lõpuni kuulatud ja need olid põnevad ning sisukad. Aitäh! Eriti huvi pakkus Brigitta Davidjantsi isiksus. Aga kahjuks mitme lava juures korraga olla ei ole võimalik, seega tuli valikuid teha ja osadest loengutest ma kahjuks osa ei saanudki. Nii käisime põgusalt kuulamas kolme Pärnu suurkuju: Kaupo Meielit, Ivo Volti ja Indrek Koffi. Õnneks ma alles aasta algupoolel ( vist) sain keskraamatukogus nendega kohtumisest osa, seega vast väga millestki ilma ei jäänud. Sama põgusalt sai kuulatud ka Elo Viidingu esinemist ning Pärnu aukirjanikku, pärnakast Rein Veidemanni, sest samal ajal oli teisel laval (KEEL LOEB) Kadri Kõusaare vestluspartneriks Kairi Look. Tõttasime nende vestlusest osa saama. Olgugi, et olin samuti eelnevalt ka Kairiga kohtunud, aga no oli põnev ja topelt ei kärise. Aitäh, tüdrukud! Ja loomulikult võtsin ma kodust kaasa 3 Kadri Kõusaare romaani ja 1 Kerttu Rakke oma, mis olid veel pühendusteta, nüüd on need teiste pühendustega raamatute riiulis. Aitäh, tüdrukud! Ja siis juba kohtusime menukirjanik Olavi Ruitlasega, kellega oli nii hea üle aastate maast ja ilmast rääkida ning viimane kohtumine jäigi juba pikkade aastate taha, sest Germo küsis Olavi käest kuidas ta väiksel lapsel läheb, aga Pärt ei ole mitte väike, ta on juba suur, 10 aastane poiss. Mart Kivastiku raamatuesitlusele ma kahjuks ei jõudnudki, sest samal ajal oli Kaupo vestluskaaslasteks Brigitta Davidjants, Aliis Aalmann ja Johanna Roos. Mõnikord on väga kahju, et mitu asja korraga kõrvalalavadel toimub. Samuti ei saanud ma osa kohtumisest Mehis Heinsaarega, Riste Sofie Kääriga, Piret Jaaksiga, Tiiu Kitsikuga, Tuulike Kivestuga jt ... Aga ehk teisel korral taas. Piret Jaaksiga olen ka enne kohtunud ja tema raamatuid lugenud. Soovitan väga. Vahepeal lauldi taustal Valgret, aga seda ma piilumas ei käinud, sest sain hiljuti etendusest "Raim" osa. Väga meeldis. Ja korra käisin ka Mari Jürjensit kuulamas. Dagöle ei jäänud, aga nemad siis andsid lõpus täispika kontserdi. Kadri Kõusaare vestlus Olavi Ruitlasega jäi meie jaoks päeva viimaseks, nautisime väga. "Tasus päeva lõpuni kohal olla, sest kõige magusam maiuspala jäeti lõppu," laususid memmed ühest suust pärast seda vestlust. Ja kõik teised ka, kellega põgusalt kohtusime ja kes mainimata jäid, teadke, et te tegite meie päeva veel päikeselisemaks, kui see juba oli. Aitäh! Hakkan nüüd pirakat fotogaleriid siia lisama. Olge vaprad, terved ja nautige kirjandust ning kindlasti lugege! Kirja panin 16. august 2026. Vana-Rääma

viimane foto: Ene Täht

Jaansoni rada 883. päev

Jah, võtsin kätte ja digimuutusin kajakapojaks! Tegelikult terasem lugeja on kindlasti tähele pannud, et ma pole enam rajale kepikõndima saanud. Tõsi ta on, täna käisin 6 km ja olen sellel kuul alles teisel korral rajal. Sestap tahaksingi kajakapoeg olla. No väiksemaid vahemaid on läbitud, aga ... ma ei saa kõndida, no ei saa, viskab vasaku jala alt ja jalg teeb hullu valu, nagu mingi terav ese torgiks lihasesse. Vasaku põlve lihasesse. Valutab ja valutab, määrin, aga salv (milles on ussimürk, kampripiiritus jne.. ) ainult leevendab, tõmbab külmaks. Ei aita. Öösel ei lase valu ka magada. Ma ei saa aru milles asi on. Kolm aastat ja 3 kuud tagasi bussiõnnetuse tagajärjel murdus vasaku põlve luu ja ka kild oli lahti, aga see paranes ju kõik kenasti. Üle kolme aasta pole midagi tundagi andnud ja nüüd äkki. Ei teagi mida teha, sest arstile ma minna ei saa, mul puudub ravikindlustus. Sure või valude kätte ära aga meie riiki see ei koti. Ja raha eest mina minna ei jaksa. Seega on mul hetkel väga kohutav aeg, olen harjunud ennast aktiivselt liigutama aga ma ei saa. Paigal olek ahistab mind. Ja jalg sureb ka pidevalt. Ma enam ei tea mida teha. Ausalt. Lähengi nüüd jälle salvi sisse masseerima, ehk ometi saab mõnda aega valuta olla. Aga teile head tervist ja olge ikka positiivsed. 14. august 2026. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

12. ja 13. augustil maakodus

Maakodu päevadel olen ma suht niiöelda levist väljas. Telefonitsi saab ikka minuga ühendust ja õhtuti olen ka siin, aga ega ma eriti adekvaatne ei ole, sest ärkan noil päevil juba kell 5.45, mis on minu jaoks tõesti katastroofiliselt vara, sest olen ööinimene. Ja juba kell 8.15 teeme me tööd-rasket ja füüsilist tööd maakodus, et enne uute akende tulemist kõik vajalikud lammutustööd saaks tehtud. Ma lihtsalt teen elamise avatumaks, on vaja. Õhku ja valgust on rohkem vaja, seda hetkel seal napib. Või noh, juba on. Aga tööd on veel palju teha ja tegelikult on mul ka väga vastutulelikud naabrimehed ja naabrid üldse. Töökäsi oleks vaja, aga maksta ma ei jaksa, nii töötame Germoga pmst kahekesi. Aga mustemad tööd teen ise ära, sest Germol oli siin mõne päeva eest alles haigushoog. Samas olen ma ise paar nädalat juba niiöelda jalust ära, mõne aasta eest murtud põlv teeb liiga, vähemalt 3 korda päevas pean seda määrima. Ei teagi mis viga, arstile ka ju ei saa, sest mul ei ole ravikindlustust ja tasulistele ma ei jaksa minna. Õnneks üks ämma antud salv leevendab valu aga jalust maha tahab vahel ikka niita. Kõige hullem on see, et ma olen rajalt maas. Ei saa kepikõndida, mida olen aktiivselt harrastanud juba ligi 10 aastat. Noh, remonti tehes liigun kogu päeva vältel aktiivselt, aga see pole siiski see, ma naudin kepikõndimist sajaga. No tegelikult ka oma kodu lammutamist ja ehitamist, sest oma on oma. Mõelda vaid, mul on esimest korda see pärisoma kodu, kus kohast mind kunagi keegi välja ei aja. Aga millal ma seal olla saan, kasvõi öid vahel veeta, see on kauge tulevik, sest mul ei ole seal vett, ei voolu ja küttekehad (enamus) tuleb ka välja lõhkuda. Ühesõnaga, need, kes arvasid, et ma miljoni võitsin või mida iganes, asi on sellest kaugel, ma kogusin aastaid raha ja ostsin elamise täitsa enda raha eest, ei ühtegi laenu ega midagi. Aga see eeldabki seda, et ehitan ka ise, oma kätega. Lihtsalt jälle kogun ja ehitan. Muud võimalust mul polegi, aga kodu tahaks. Keldrisse pole ma ise veel oma jalga viinud, natuke pelgan. Aga see tuleb ette võtta. Ja hädasti vajan ma keldile luuki, seda luuki, mis viib köögist keldrisse. Ühelt maalt tuleb uus torustik keldrist üles tuua. Ja no elektrisüsteem nõuab täielikku ümbervahetamist ning elektrikku, professionaalset elektrikku. Nagu ka ahi korstnapühkijat, et akti saada ja potseppa, kes kõik üle vaatab. Naabrimees on potsepp, ehk õnnestub temal kunagi need küttekehad üle vaadata. Ja uut köögipõrandat vajan ka, sest see oli aastakümneid vana linoleumi all, aga jah ... Alumiselt korruselt lõhun pliidi välja ja ilmselt ahju ka. Ma arvan, et enne kui ma uued küttekehad ehitada jaksan, panen sinna õhksoojustuspumba, aga fakt on see, et küttekehi vajan, kaminahju tahaks alumisele korrusele kindlasti. Muide, vana kips, mille eemaldamisega ma hetkel ka tegelen, on seguga tellikivi külge kunagi pandud. Kips ise on mõlemalt poolt jõupaberiga kaetud, mingit muud soojustust ei ole. Mina soojustan seinad ära, villa tahaks vahele panna, see hoiab soojust rohkem kui mingi peno. Peno panen vast köögipõranda alla. No ma pole ehitaja, aga ma mõtisklen siin ise. Iga liigutas nõuab raha. Muidugi ei jaksa ma ise kõiki asju ka teha. Aga ma võtan asja ülirahulikult ja üle paari päeva nädalas me seal müttamas ei käi, kuigi Germo sooviks seal kogu aeg käia ja olla. Talle millegipärast hirmsasti meeldib seal. Ja sipegad... Ühe tõrje tegin, pole grammigi abi nendest söödatoosidest, pigem kutsusid need siplegaid rohkem ligi, miljoneid. Aga need on õnneks aluimise korrusel elutoaakna taga. Seda hoian igaks juhuks suletuna. Rõhk on hetkel mujal, ehk leian õige mürgi või katsetan kõiki neid võimalusi, mida sõübrad Fb-s jaganud on. Lihtsalt jah, fookus on hetkel lammutamistöödele sunatud. Kolmapäeval sain ka vanni välja, igavesti hiigelraske malmist kobaka. Tänud, naabrimees! Ja riidekapp sõitis ka uude koju ning printer samuti. Sajandi prügi oli majas, nüüd juba hakkab looma. Ja endiselt põlev prügi läheb lõkkesse, plast, klaasi ja metall vastavasse konteinerisse ning ehitusprügi lihtsalt hetkel kuuri, mis on juba seda väga täis. Pole kusagile mujale ladustada. Enamus sellest on vana kips. Seda tuleb veel ja veel, umbes pool on veel seinas, või isegi rohkem. Uhh, saab septembris ülemisele korrusele uued aknad, tuleb ka siis teine õhk elamisse. Tühjana seisnud hoonetes on ikka seda spetsiifilist haisu, mida tunned ninas veel nädalalid. Aga kui saan kõik vana tapeedi ja kipsi eemaldatud, läheb juba ise õhk teiseks. Õnneks on teisele korrusele viib trepp tugev, peab sajandeid vastu. Lihtsalt ma plaanin selle meeletu värvikorra sealt eemaldada. Ja ülejäänud põrandad on ka tugevad, aga vaatan mida nendega teen, need on vene ajast pruuni põranda värvi kihi all. Tollel ajal ju polnudki muud põrandavärvi. Muudkui aga tõmmati uus kiht peale ja käras küll. Mäletan isegi aegu, kus pandi mõne põrandaaugu kohale jõupaber ja tõmmati värv peale. Hull mõüeldagi praegu, aga nii tehti. Olen väga tänulik iga ehitusjäägi üle, mis teil kusagil garaažis või kamorkus seisab, sest ma pean kõik ostma, aga elu on kallis. Tahaks Germole ka pärisoma kodu pakkuda ja muidugi Geiole ka. Kinnisvara on kinnisvara ja siis jääb kunagi midagi mu lastele ka. Oma kodu ehitad ikka hoole ja armatusega. Elamises on mul 3 tuba, vannituba, köök, wc,esik, ja keller. Teen ka kindlasti terrassi. Ühesõnaga ma olen väga tänulik teile, kes te jõu ja nõuga toeks olete ja juba olnud olete. Ma usun, et kui suurelt unistada ja sealjuures ka tegutseda, lähevad unistused täide. Soovin kõikidele sõpradele ikka seda elujanu, positiivsist ja tegutsemistahet, nii hoiad endast eemale kõik halva ja võtad head juurde. Ise loome oma elu, eranditult kõik ja ise oleme ka enda peegelpildid. Ma olen hakanud elu nägema ja võtma hoopis teistsugusena peale alkost ja suitsust loobumist. Alkot pole ma juba ligi 10 aastat tarbinud ja suitsust olen üle 5 aasta prii. Värve on palju rohkem, oskan endasse võtta positiivset energiat ning praagin oma elust välja negstiivsuse, sest sellel on laastav jõud. Ja loomulikult kõik halb, mida teistele saadad, on sinu enda halb energia, see tuleb sulle tagasi, kui sa seda välja saadad. Siin on mõtlemisainest. Mina saadan kõikidele oma blogi lugejatele ka üksnes positiivsust, armastust, tugevat tervist ja elurikkust. Aitäh lugemast ja kaasaelamast! 14. august 2026. Vana-Rääma

SÜDAMETAMMIDE TAGA - Kristiina Ehin

No küll oli lustakas lugemine! Jah, loetud sai Kristiina Ehini proosaraamat "Südametammide taga." Ma ütleks pigem et tegu on autobiograafilise jutustusega, aga see selleks, no oli mõnus lugemine küll. Kristiina lõbus loomus kumab siit läbi. Kuigi ta mainib korduvalt, et nad Silveriga ei ole pedandid, kumab siit see pedantsus siiski läbi. Just Kristiina puhul. Aga ausalt öeldes ei ole mina ka inimene, kes kogu aeg lapi ja harjaga ringi käib. Ma lihtsalt ei ole depressiivne, sest depressiivsed inimesed pidavat igapäevaselt koristama ja mõni kardab lausa baktereid. Kerge Segasummasuvila on palju kodusem ja mõnusam. Ju siis on minus ka seda bullerby last veidi. Mõnusalt on kirjanik Ehin kirjutanud elavaks lahkunud Tartu Vaimud. Just suure tähega - Tartu Vaimud, sest nende elu on kujundanud suurel määral Tartu vaimu ja vastupidi. Minu arvamust mööda sobivad Tartu Vaimu nimetust kandma kultuuritegelased, kes on üliharitud ja on meie kultuuri rikastanud, näiteks muusikud, kunstikud, kirjanikud, ajaloolased jt ... Kindlasti mitte stripparid ega baarmanid. Kristiina on need tegelased tänapäeva kaasa toonud ja seikleb nendega mööda Tartu ajaoolisi paiku, eriti mööda Jakobi mäge, kus tema ja Silveri kodu asub. Ka Kassitoomelt ja Toomemäelt leiame tihti ennast. Oi kui mõnus. Oleks nagu ise taas Tartus seiklemas ja sealsed kooliajad meenuvad. Ja üleüldse on kirjanik Ehinil väga rikkalik käekiri, vaimukas, hariv ja haarav. Iga sõna on läbi mõeldud enne kui välja öeldud. Ta loob läbi jutustuse nii ehedad karakterid, et mulle jäi tunne nagu ma tunneks Kristiinat ja Silverit lapsest saati, kogu elu. Lisaks on tema pihtimused nii ausad, otsekohesed ja targad, et panevad autorit teises valguses nägema. Et temas peitub veel rohkem sügavust ja tarkust, kui ta oma loomes välja toob. Ega üleni ennast lugejale ei ava ikka küll. Nii ongi õige. Lugege ise seda raamatut, ma tõsiselt soovitan. Jah, te saate naerda, mõtiskleda ja veidike piiluda kunstihingega inimeste maailma, koju ja hingekoju. Aitäh, armas Kristiina selle raamatu ja pühenduse eest! Kui enne ei näe, siis järgmisel suvel olen taas Treimanis kohal! Ja nüüd kopeerin raamatu tagakaanelt erinevata inimeste emotsioone selle raamatu kohta. Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui lihtne tundub olla mees. „Et looming puudutaks hinge, pead julgema ja oskama olla aus. Kristiina on siin romaanis väga-väga aus.“ Jaan Tätte. „See romaan on eluloolise ja kultuuriloolise sujuv sulam. Ballaad Tartule. Hõrk ja sõnatundlk. Argine ja püha.“ Sirje Kiin, kirjandusteadlane. „Autori ülevõlli elupeol löövad teiste seas tantsu kirjanikud Contra, Lydia Koidula, Ludwig Sander ja Justin Petrone, aga sealt ei puudu ka Maardu Märt, peakangelase Silver Sepa rikas rivaal. See maagils-psühholoogilse realismi valdkonda kuuluv romaan pani mind juubeldama ja vahetevahel ka pidurdamatult naerma.“ Sirel Heinloo, kirjandusteadlane. "Lugedes haarasid mind ülevus, elevus ja sisemine lahke naer. See raamat on haaravas ilukirjanduslikus vormis armastamise ja elusolemise õpik, mis võiks meid kõiki inspireerida." Mare Pork, psühholoogiaprofessor. 10. august 2026.