14. juulil Ainažis (Läti) ja Häädemeestel

Teisipäeva hommikul võtsime suuna Lätti. Ei, seekord mitte jalgsi, sest säästsin Germot, hoidsin aktiivsema liikumise tarvis teda kolmapäeva õhtuks, aga sellest juba kirjutan eraldi blogipostituse, sest mul lihtsalt ei mahu kõik /jäädvustused ja/ emotsioonid ühte blogipostitusse ära ning nii on endal ka korrektsem siltide järgi vajalikud teemad välja selekteerida, kui vaja peaks minema, ei pea meeletult kaua kerima. Sest kui ühes blogipostituses on juba üle 50 foto, siis annab ikka neid kerida, kui seda ühteainumast soovid kätte saada. Aga see selleks. Sõitsime Eesti riigi Lemme külast bussiga Läti riiki, Ainažisse (kunagine Heinaste, kui kuulus veel Eesti riigile). Saite aru, jah? :D Käisime tiiru TOP toidupoes ja siis jalutasime Iklasse ning viisime toidukraami Lemme ära, sõime suvilas lõunat ning liikusime järgmise bussiga Häädemeestele. Sisetunne oli nii õige, mõnus salong Vetiver oligi avatud. Olen sinna korduvalt üritanud minna ja aastaid seda armsat kauplust netiavarustest jälginud. Nüüd sain sisse, jee! Nii vähe ongi õnneks vaja. Aga kuna ma olen kosunud, siis kahjuks kleit, mis on nii minu maitse järgi, jäi mulle väikseks. Tuleb uuesti minna. Ja noh nii armas müügihaldjas Külliki on juba ise hea auraga. Oli armas kohtumine ja äratundmine! Uute kohtumisteni! Ja siis jäi bussini veel üks tunnike, et tagasi Lemme sõita. Mõtlesin korra jalutada lasteaia suunas aga siis mõtlesin ümber, ei olnudki otsustanud mida selle tunnikesega teha, kui äkki .... saatus nimega Mai otsustas minu eest! :) Jah, ma juba enne lugesin, et Häädemeeste Muusikakooli hoone juures on silt "Häädemeeste raamatukogu," mis tekitas veidi segadust aga nüüd, tagantjärgi mõeldes meenub, et kui me aasta algupoolel Hedvigi kontserdil käisime, ütles armas Mai, et raamatukogu hoone läheb remonti. Aga armas üllatus oli ikka kui keset Häädemeestet keegi su nime hõikab ja tuppa kutsub. Aitäh, kallis Mai! Ühtlasi tänud ka telefonilaadimise eest, aku pidas ka eilse kontserdi ja tänase linna tuleku kenasti vastu, kuigi ma klõpsasin palju ja filmisin ka. Uute kohtumisteni ka sinuga, kellega on alati nii põnev suhelda ning juttu jätkub kauemaks, nagu oleks tundnud kogu elu. Üldse on kuidagi Häädemeeste valla rahvas nii oma. Ei tea, kas mängib rolli see, et mu lapsepõlv möödus suuremalt jaolt seal, koolitee algas sealt või veel mingi põhjus. Kindel on see, et just Häädemeeste vallas tunnen ma ennast kodus ning hoituna ja armastatuna. Te olete mulle kõik väga kallid seal. Ahjaa, juba mu mälu streigib, Iklast Lemme sõites, mõtlesin armsale Teale ja ta tuligi Metsapoolelt bussile ning Häädemeestel olles mõtlesin armsale Maile, ja ta hõikaski mind ja me kohtusimegi. Kõik klappis. Müstiline teisipäev minu jaoks igal juhul. Lisaks käisin meres ka, kuigi, tuleb tõdeda, merevesi on külm...Õhtul tegime veel külavahel ühe tiiru, pesin pesu ja korjasime seeni ning mustikaid korjasime kõhtu. Ja enne magama minekut taas on filmi vaatamine, seekord "Siin me oleme." Ja mina ikka ja jälle suikusin unederiiki Herta Laipaiga musta opaali saladusega. 16. juuli 2026. Vana-Rääma

MUSTA OPAALI RADA - Herta Laipaik

Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma