Pärnu keskraamatukogus leidis täna aset kohtumine Lauri Räpiga. Nii vist on kõige targem kirjutada, kuna Lauri ei taha ennast luuletajaks ja kirjanikuks nimetada, kuigi ta seda on. Tal on ilmunud 8,5 raamatut, no lihtsamalt öeldes 8 raamatut ja üks vihik. See juba on saavutus. Minu meelest on Lauri kirjanik, siiras, lihtne ja avatud hingega kirjanik, kes pajatas pärnakatele oma loo kirjanikuks (näehh, no ei saa, ikka nimetan!) kujunemisest. Eriti armas oli mamma Leida osa selles. On siiani. Postuumselt. Ma kujutan ette, kuidas Lauri vanaema teda sealt pilvepiirilt või Tuulelohe kukilt inspireerib. Aga näed, nii saab ju Leidat ja Tuulelohet mõlemat Muusaks nimetada. Just Tuulelohedega on Lauril eriline side, seda on üliarmas teada. Saaks ma ka öelda, et minu muusaks on Tuulelohe, kõlaks see vägagi poeetiliselt! Lisaks leidsin ma niivõrd palju tuttavaid emotsioone ja olukordi, tundsin ennast mitmes Lauri pajatatud loos ära. Ju vist on kirjarahval ikka sarnaseid loomuomadusi. Ja loomulikult soetasin ka endale Lauri raamatu, sest mul pühendustega raamatukogu ootab koguaeg perele lisa, neid on vist juba üle 400. Ükskord loen uuesti kokku. Aga usun, et nad rõõmustavad uue pereliikme üle, nagu ikka. Mina ka rõõmustan ja tänan tänase positiivse päeva eest. Aitäh Pärnu keskraamatukogule töökale kollektiivile, et nad nii toredaid kohtumisõhtuid korraldavad, mis lähevad tihtilugu täissaalile. Ja muidugi tänud ka Laurile nii eheda, siira ja positiivse kohtumise eest! 15. aprill 2025. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
