- peatükk
Lembit istus autosse ja puhkes nutma. Ühtäkki süüdistas ta
ennast selles, et oli õega kohtumisi kogu aeg edasi lükanud.
Teisalt tundis ta ennast saamatuna, et ei suutnud Marist rahustada.
Üleüldse oli üks kohutav päev õhtusse jõudnud, kuigi Lembit
tundis siirast rõõmu, et ta õele külla sõitis. Talle meenusid
oma isa öeldud sõnad, mida ta kippus alalõpmata korrutama „Parem
hilja, kui mitte kunagi!“ ning alles nüüd taipas ta miks isa kogu
aeg neid sõnu korrutas. Lembit otsustas võõrsile jääda kauemaks,
vähemalt nii kauaks kuniks selgub õe saatus. Kuid ta kalli õe elu
rippus põhimõtteliselt juuksekarva otsas ja homne oli teadmata.
„Rünno, ole pai poiss ja viska aeg-ajalt mu elamisele pilk
peale. Anna kassile ja koerale ka süüa. Loodan, et see ei võta
sult tükki küljest. Asi on nimelt selles, et ma ei naase nii pea
koju. Juhtus üks kohutav õnnetus, millest ma täpsemalt rääkida
hetkel ei oska. Tean vaid seda, et mu õde Mathilde on üliraskes
seisundis haiglas ja tema saatus on teadmata. Oled päri?“ helistas
Lembit oma pojale, kes elas paari kilimeetri kaugusel tema kodust.
„Olgu! Mõsitan! Helistan sulle hiljem tagasi, mul hetkel väga
kiire!“ vastas poiss ja katkestas kõne.
„Jah. Kiire ja kiire, kõigil on kogu aeg kusagile kiire. Enam
lähedaste tarvis aeg üldse ei jagu.“ oli Lembit poja peale
solvunud. Eks Mathilde olukord oli teda sügavamalt elu üle mõtlema
pannud. Oli Lembit ise ju ka püsimatu ning teda oli kodust raske
kätte saada. Kui ta just metsades korilast ei mänginud, käis ta
musti otsi tegemas, ehk siis pensionile lisa teenimas. Ta polnud mees
kes istub kodus käed jalad rüpes ja ootab, et kõik hea ja parem
talle sülle kukuks. Lembit oli kuldsete kätega mees, kes omas
elektriinseneri pabereid ja tihti kutsuti teda tööle ka teise Eesti
otsa ning vahel koguni Soome, sest Soomes pidavat selle ala
spetsialiste nappima. Ja Lembitu väitel pidavat soomlastel üldse
see elektiasjanduse nägemus kuidagi vastupidine olema. Kes teab, ehk
ongi nii. Igal juhul oma külas oli ta küll paras autoriteet ja
mitte ainult elektialal. Tõsi küll, isegi „Kodutunde“ saade
olevat teda kunagi tööle tahtnud, aga sellest mees loobus. Nii
kõrges eas ei kaannata ta teha liiga pikki tööpäevi ja veel ka
aja peale. Kui ta kord lausa kohapeal vaatamas käis, tundus talle
üldse, et saatediim teeb ülekäe tööd, ehk siis näiteks liiga
ruttu pannakse kuivamata valupõrandale järgmine ehituskiht peale.
Tegelikult Lembit ei imestanud selle üle, ega 3-5 päevaga
peldikust maja korrektselt valmis ei vorbi ikka küll! Olgugi et
igasugused puhurid undavad ööpäevaringselt ja kuivatavad tsementi
või mida iganes, aga see pole hea, tsement kipub pragunema ja
ehituskvaliteet jätab vägagi soovida. Pole sii ime, et juba paari
aasta pärast vajavad elsmised uut kapitaalremonti. Aga suure kella
külge mees asja ei pannud, vaid loobus valevabandades, kuid info
lekis ikka läbi. Ega kõik uue kodu saajad ka ullikesed ja pimedad
ei ole. Pealegi voorib saatest läbi igasugust tööjõudu, kes
loodavad paari päeva ratsa rikkaks saada, kuid lõpuks pettuvad ja
saadavad kõik pikalt. Lubadused on need millest üha vähem kinni
peetakse. Kahjuks.
„Miks küll mu õel nii raske elu peab olema? Ja kõige selle
juures on ta alati nii opitmistlik ja rõõmus olnud. Mitte keegi ei
tea mida ta tegelikult üle elama pidanud on. Mitte keegi! Isegi mina
mitte, kuigi oleme õega väga lähedased olnud. Õnneks on tal Maris
olemas, tema korvab mu õe südamevalu, et temast ema ei saanud.
Johhannes jumaldas oma naist Mathildet ja õigesti tegi ka. Mu õde
oli seda väärt, ta oli väärt ka Johhannest, kes lausa kätel mu
õde kandis, kuigi füüsiliselt oli ta Mathildest pisem ja äbarikum.
Aga ega välimus ei loe, loeb ikka sisemus. Armastus on üks tugev
jõud mis liidab ja just minu õe ja ta mehe vahel oli see tunne
olemas ning ka kõrvaltvaatajale nähtav. Kindlasti oleks temast hea
ema saanud. Kindlasti oleks,“ pühis Lembit põselt pisaraid.
Mathilde tundis venna lähedust. Ta oli tagasi tunnelis, kus
kuulis venda teda hüüdmas ja juhendamas. Mathilde tahtis vennale
vastata, kuid ta suu ei avanenud sõnadeks. Ta kuulis venna
homeerilist naeru ja nägi ta säravaid silmi, kuid kõik kajas, nagu
kord lapsena, kui nad koos Lembituga Munamäe tippu ronisid ja seal
nii kõvasti karjusid, et kaja justkui vastas sama valjul häälel.
Mööda Mathilde nägu voolasid pisarad, kui raviarst ja Maris
palatisse astusid.
„Asi on nüüd niimoodi, et teie vanatädi jääb pikemaks ajaks
haiglasse. Hoiame teda mõnda aega kliinilises surmas edasi. Usun, et
kriis on möödas, aga ma ei saa veel teid rõõmustada. Kuigi
põletushaavad ei ole enam eluohtlikud, peate arvestama sellega, et
patsient ei tarvitse enam kunagi liikuma hakata. Tema selgroog on
kõvasti viga saanud ja ta peab lamama. Istuma ehk hakkab kunagi, aga
liikumine on kahluse all. Ta vajab igapäevast hooldust. Tegime ka
kindlaks, et õnneks tal aju ei ole kahjustatud, seega kõneraskusi
ja jutust arusaamist ei tohiks olla. Teie memmel on uskumatult tugev
süda, seega võib imesid loota, kuigi ma veel väga teil rõõmustada
ei lubaks. Palju sõltub ka temast endast ja lähedaste olemasolust.
Ta peab tundma, et teda oodatakse koju ja armastatakse. See aitab
paranemisele kaasa. Suurel määral on ka uuesti käima hakkamine
kinni psüühikas, seega palun olge nii palju talle toeks, kui
jaksate. Ja hea oleks, kui lapsed saaksid iga päev vaatamas käia.“
selgitas raviarst.
Tohter oli loomulikult teadlik, et patsiendid võivad koomas olles
kuulda, kuid mitte alati. Ja tavaliselt nad kipuvad kuuldu unustama,
kuigi on ka erandeid. Samas seda taktikat, minna lähedasega
palatisse, kasutas arst meelega, ega kartnud, et patsient kuulda
võib. Just nii ongi parem diagnoosi patiendile teatavaks teha, olid
viimased tulemused näidanud. Sellises olekus ei saa patient nutma
hakates endale liiga teha, sest ta on jõuetu, liikmed ei tööta,
erinevalt ajust.
„Aga, aga tal ei ole lapsi...olen vaid mina ja ma ei tea kas saan
iga päev teda vaatamas käia.“ oli Maris nõutu.
„No praegu polegi see nii oluline, ehkki patsinet ju võib kuulda
ja tunda. Kõik sõltuv sellest kui kaua me teda koomas hoiame. Aga
oleks tore kui selleks ajaks saaks ikka iga päev keegi teda
külastada, kui ta elab hingamiabi ja uinuteid ei vaja.“ selgitas
arst.
Mathildel voolasid endiselt pisarad ning nüüd ei olnud kahtlust,
et ta kuulis millest raviarst Marisele rääkis.
„Kuivatame pisarakesed ära ja paraneme nüüd kenasti. Teie pere
vajab teid väga. Nagu ma minisin on suurem oht möödas ja teie
saatus on teie enda kätes suurel määral. Hea, et teil on hooliv
sugulane ja loodan, et ka teised omakesed hakkavad teil toeks käima.“
selgitas arst, hõikas õde ja lahkus.
„Issand küll, praegu oleks nii vaja teada kas jutt Mathilde
kolmest lapsest vastab tõele. Aga mul pole seda kellegi käest
uurida. Pealegi väidetavalt loobusid Mathilde ja Johhannes oma
lastest kohe pärast sündi. Kuid miks? Mis sundis neid oma lihast ja
verest lastest loobuma? Kuidas nad võisid!?See teema hakkab mind
järjest rohkem huvitama. Praegu tahaks nii väga, et lapsed oleksid
oma emale toeks...“ pidas Maris endaga mõttemonoloogi.
„Vabandjan, kjas tjeje jaate vjeel kauaks tjana siia?“ püüdis
venekeelne õde Marise käest uurida.
„Ei. Ma olingi lahkumas,“ oli Maris resoluutne, sulges kurakätt
palatiukse ja kiirustas autosse, kus vanaonu teda juba päris pikalt
ootas.
„Noh! Räägi uudiseid?“ oli Lembit kärsitu.
Maris vaikis, sest ta ei teadnud mida öelda. Naine teadis, et
Mathilde on oma vennaga väga lähedane, aga ta ei olnud teadlik kas
vend teab, et ta õde oli kunagi kolm last sünnitanud. Maris ei
söandanud küsida ning eelistas vaikida.
„Nonoh, mu kallis sugulane neelas vist keele alla. Aga heakene
küll, mis seal ikke, hakkame parem liikuma, ongi juba suur ja pime
väljas! Kuhu sinu sõidutan?“ uuris Lembit.
„Vii mind Tilde koju, sest see on nüüd ka minuj kodu!“ oli
Maris suhteliselt kidakeelne.
„Mis seal ikka, tuld!“ kadus auto parklast suure vingaaliga.
Tegelikult see pani muserdatud Marise isegi muigama, sest vanaonu ei
olnud just kõige nooremas nooruses. Aga tundes oma vanatädi Tildet,
teadis et õde-venda on omavahel saransed, ei imestanud naine üldse.
Nii Lembit kui ka Mathilde armastasid vahel ulakusi teha ja Marise
arvates oli see neiel vaid vooruseks. Mõelgu teised nendevanused
vanainimesed mida tahes, aga Maris aksepteeris sega innuga.
Alles metsavahe teel pääsesid Marise häälepaelad valla.
„Lemps, ega sa ju veel homme koju ei sõida? Ma siin mõtelsin,
et sa võiks mõneks ajaks Tilde majja elama jääda. Ehk ei ole sul
koju sõiduga kiiret? Ma mitte ei tahaks üksinda siin keset metsi
elada. Kuidagi kõle ja kõhe on, kuigi armastan Tilde kodumaja väga.
Aga ma pole mitte kunagi siin üksinda olnud ja...“ oli naine
uudishimulik.
„Tead, ma ennist autos mõtlesin, et jään tõesti kauemaks.
Helistasin isegi juba Rünnole ja palusin, et ta mu majal ja loomadel
silma peal hoiab. Nagu sa tead on ta põhimõtteliselt mu naaber.
Rünno nõustus ja loodan, et naabrivalve ka toimib. Ei ole mul
kiiret, ära muretse!“ rahaustas vanaonu Marist.
Koju jõudes pidid nad südamerabanduse saama, sest maja oli
tuledes ja mingi kogu liikus seal ringi.
16. märts. 2017.a.
Vana-Rääma