Olen Margit Peterson, kolumnist, literaat, poetess, kirjanik, lastekirjanik, Pärnu kirjandusõhtute peakorraldaja ja ema kahele täiskasvanud pojale. Minu sulest on ilmunud luuleraamatud: 1. "Õitsvate pärnade alleel" 2. "Avali aegadesse" 3. "Veerekese pääl" 4. "Külalood ehk vaaderpass" 5. "Ööde Tütar" 6. "Vana-Rääma uulitsal" Novellikogud: 1. "Virtuaalmees" Romaanid: 1. "Segavereline" 2. "Rist teel" (2015) 3. "Westoffhauseni häärberi saladus" (2017) Lasteraamat: 1. "PETU"
laupäev, 10. august 2024
Teine päev maal
Juba 9. augusti hommikul peale 8 olime me metsas. Algul hakkasin mustikaid ja pohli korjama, aga kui seenehull satub kukeseeneväljale ega siis enam marju korjata pole võimalik, ma lihtsalt tegelikult pole marjakorjaja. Olgugi, et mustikad on mu lemmikud ja neid on metsaalune täis. Ühe puraviku leidsin ka ja lambatatikud on valmis, neid korjasin ka mõne, aga pilvikud jätsin metsa, sest need on kupaseened ja ma ei viitsinud mõne seene pärast keetma hakata. Aga järgmisel hommikul sõime siiski kohupiima värskete marjadega. Hullult ägedaks kujunes ka teine maal veedetud päev, kokku kõndisime 18,651 km ja samme tuli 30 576. Olgu öeldud, et me käisime Eesti Vabariigist väljas, ehk siis seiklesime Lätis. Ainažis oli põnev, sest seal on nii eriline muul, teistsugune, kuid kahjuks lõppu me ei saanud minna. Miks? Loe blogist ... No Germo ei tahtnud minna, kivid olid ligadi-logadi ja muul ei jookse paralleelselt veega, see jookseb kõrkjate vahelt ja meil jäi lõpupilt nägemata. Huvitav on see, et kõik lätlased tervitavad, teretavad. Muulile läks ilmselt keegi lätlasest staar, sest tal oli kogu meeskond kaasas, filmimehed, fotograafid jne... ma muidugfi terevatsin viisakusest vastu, aga omas keeles. Ka jalgrattureid, mida on vanal teel palju sõitmas, teretavad ja kohalikus Ainaži vahel samuti, bussijaamas jne... Harjumatu, aga sooja tunde tekitab. Nii ma tutvusin ühe inimesega, kelle ema on eestlane ja isa lätlane, elavad Ainžis, kuigi rahvuselt on ta eestlane ja sündinud Kablis. Korter on ka Pärnus jne ... ühesõnaga me saime vene keeles suhelda, sest eestikeelt oskab ta vähe ja mina ei kipu eriti ingliskeeles rääkima, sest venekeelsed sõnad tahavad sekka lipsata. Tegelikult peale seenel käimist puhastasin ma need kõik ära, ka marjad, panin karpidesse, sõime lõunasöögi, pakkisin näksimist ja juua kaasa ninga asusime taas teele. Läksime jalgsi Treimanisse, kuhu oli veidi üle 4 km ainult. Maiustasime jäätisega seal kaupluse ees ning hüppasime bussijaamast Ikla bussile ning meil oli Ikla-Ainažis 2 tundi aega. Nii ma muulile minna otsustasingi. Siis peale seda kulgesime vaikselt veel Läti väikelinna ieladel ehk tänavail. Lätis on ilus, linnapildis on vajadusel wc-d olemas ning kohe Läti piiri juurest algab uunikivist jalgrada, ei pea ohtlikku sõidutee äärtpidi kulgema. Turvalisem on kui mei kallis koduriigis. Kuigi osad majad on armetus olukorras, nagu vene aegsed dadšad. Aga kus neid poleks. Jäi veel aega ka Iklas ringi kondmiseks, kus bussijaama juures elab ilmselt kurepere, neid oli seal kokku lausa 5. Õhtu Lemme rannas oli taas imeline, ma muudkui jalutasin ja jalutasin ning nautisin seda võrratut ilu, tegin videoid ja pildistasin. Sellel õhtul jõudsin ka mina merre, hõikasin merest veel Germot, kes kolmanda hüüde peale kuuliski ning majast mulle telefoni tõi, pidin ju vees ka seda ilu, mis silmale pai tegi, jäädvustama. Ja siis enne magama minemist läksin veel korra jalutama, kui tutvusin ühe tartlasest paariga, kes tulid merevett võtma. Hldjaliku Ilmega oli vahva ssuhelda, sest ta on ni vaba ja vahetu, siiras ja südamlik naine. Ja peale seda ma siis majja kulgesingi ning enne uinumist taas lugesin raamatut. Meri oli rahutuks muutunud. Imeline päev oli lõppemas. 10. august 2024. Vana-Rääma
Sildid:
Ainaži,
Germo,
Lemme,
Läti,
reisipagas,
Uus Kodu,
Vana- Rääma
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar