Ega maal ei ole aega magada. Kui ikka kukk juba kell 5.43 äratust teeb siis nalja ei ole, tuleb ärgata! :) Ja kell 7.00 olime juba metsas. Seenemetsas. Orajõel. Tõsi küll, mustikaid on metsas lademetes, nii me neid, lisaks eelnenud hommikusöögile, (no nii vahepalana) sõimegi. Mina ikka pistsin mõningad pirakad pohlad ka suhu, aga ma ei saa Germot neid sööma sundida, kui talle üldse ei maitse. Mulle ka ei maitse, aga ma tean kui kasulikud on pohlad, seega sõin. Ja segamini mustikatega ei tunne ka nende haput maitset. Haput ma üldse ei armasta Uhh! Muide, 16. augusti kilometraaž tuli meil suisa 15,3 km pikkune ja samme tuli 25 100. Mõnus! Kus me käisime ja mida tegime, sellest saad lugeda siit blogist. Seenemetsas oli nii põnev, kuigi ma ootan juba seda aega, millal hakkavad normaalsed seened oma nina välja pistma, aga kukekaid on ladmetes. Ühel hetkel avastasin, et ma vaatan kodumajaga, kus ma lapsepõlves mõnda aega elasin, tõtt. See oli nii ülimõnus äratundmine. Hakkasin kohe otsima kohta, kus meil võrkkiik oli ja kus ma lapsena, nonii 3-4 aastasena magada armastasin, kuni vend mind ära hirmutas, et varesed tulevad ja nokivad silmad peast välja, ei tohi võrkkiigel magada! Olgugi, et ma ei uskunud, kuna mulle meeldivad siiani varesed ja silmad jäid mul ka pähe alles, aga lapse hirm on lapse hirm ja seda oleme kogenud me kõik. Leidsin võrkkiige koha üles. Oehh! Ja tänasin metsa ning mets muudkui andis ja andis. Minul andis kukeseeni praadia hiljem suvilasse jõudes. Hakkama sain :) Ja siis algas käbide korjamine. Germo aitas ka veidike, lausa kolme prügikoti jagu korjasime neid. Kuna majake asub männi all, siis neid sinna ikka tuleb. Hulgi. Siis käisime veel ühel veetiirul, kuna suvilas meil vett ei ole ning peale toimetamisi liikusime taas külavahele jalutama. Kõigepealt läksime sinna, kuskohast Lemme jõgi Liivi lahte suubub. Sealt saab ka lausa kuiva jalaga üle, kui kenasti kivilt kivile hüppad, mida mõni ka tegi. Aga meie ei läinud üle, läksime tuldud teed tagasi, et näha kuidas edeneb Muna silla renoveerimine, sest eelõhtul oli pool silda uue katte all juba. 16. augusti õhtuks oli kogu sild asfalteeritud, seega ajalooline hetk, pimm-pommm, hurraaa! Edasi liikusime Lemme peatusest metsa, aga ühelt maalt seisis üks perevalvur meil teepeal ees ja ega me eriti ei olnud huvitatud peniga vägikaika vedamisest, nii me tagasi suundisime ja sattusime taas eramaale ning jälle liikusime tagasi. Siis leidsime ühe õunapuu, see ei asu eramaal, ladusime Germo seljakotti õunu täis, kõhtu marju ja lillevaasi tõime kanarbikku. Küllus missugune! Mets toidab! Mets annab! Meri ka! Anna ka sina, et võtmine ja andmine oleks tasakaalus, nii saad tunda, et maailm on imeline paik elamiseks, kui sa enne sellest aru pole saanud. Ma ei tiri isegi kanarbikku koos juurtega maa sest välja, ma enne küsin kas võin teda murda ja kui luba on olemas, murran :) Ja öö saabus taas raamatu kaisus. 17. august 2024. (kirja pandud)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar