Täna on juba viies Emadepäev, kui mu kallist Ema enam meiega ei ole, ei mängi ta enam minu juures pianiinot tundide kaupa, ega ...Jagasin fb-s täna just 5 aasta tagust videot, kui ta meile oma viimase kontserdi andis. Hea, et ma filmisin, on mida meenutada. Oma Ema lahkumisest pole iialgi võimalik üle saada, aga on võimalik edasi elada ja mõtetes ning mälestustes jääb ta meiega igaveseks. Südamesse jääb alatiseks, sest Ema on maailma kallim inimene. Mul on vedanud ka Ämmadega, minu kallis Ämm, kes täna meile rabarberikoogi küpsetas ning Germole lisaks rabarberikisselli vahukoorega tegi, aga maailma parim Ämm, heatahtlikum, positiivsem ja mõistlikum. Mul on tõesti Ämma(de)ga vedanud. Minu kallis Ämm saab sügisel juba 84 aastaseks ja ma ei saa iial ühtegi halba sõna tema kohta öelda, sest minu arust temas polegi negatiivset külge, olgugi, et ta lapsepõlv möödus tal karmis Siberis, kus ta käis ka koolis ning elas suisa 10 aastat. Minu kallis Ämm on ka mu parim sõbranna, kellega saan rääkida kõigest ning mu lastele on ta ka vanaema eest, Germo nimetab teda sõbranne-neiu-ämm-vanaema-Helmiks. Täna joonistas ta Helmile pildi, kus ühel pool on tema ja päike ning teiselpool Ämm-Helmi ja lill. Ämmale joonistas ka tulipunased varbaküüned, sellised, milliseks pediküür Eda minu küüned reedel tegi. Germo tohutult armastab Helmit, ehk siis oma kasuvanaema, minu Ämma. Ja tundub, et asi on vastastikkune. Taas pakiti kotikesse talle tomatit, banaani ja mustsõstramoosi. Nagu alati. Ja ma tunnen, et mu kalli Urmase Ema, mu kallis Ämm Helmi on ka mulle Ema eest, kelle olemasolu igatseme me kogu elu. Mul on tõesti vedanud Ämma(de)ga. 12. mai. 2024. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar