reede, 28. august 2026

Jaansoni rada 889. päev

Tehtud! Juba eile kibelesin randa, sest Pärnus on endiselt rannailmad. Õnneks täna viisin oma soovi täide. Ja vesi on Vana-Pärnu rannas tõesti soe nagu supp. Tundus soojem kui juulis oli. Ja kepikõndisime üle 8 km. Milleks otse minna, kui ringiga saab? :) Suundusime Ülejõe linnaosas Uus-Sauga tänavale, sealt sinka-vonka Laeva tänavale, Vana-Saugasse, üle jalakäijate silla Vana-Pärnusse ja mööda Põllu tänavat randa. Mõni karavan seisis seal ja mõned sõiduautod ka aga õnneks ei olnud palju rahvast. Germo tahtis niiväga rannalehmi näha, aga nad olid ilmselt kusagil peidus, me ei näinudki täna. Ju peesitasid kusagil viludas, sest soe oli tõesti. Mina käisin ka üleni vees, Germo vaid jalgupidi. Õhusooja on ka parajalt, meil ei olnud saunalinasid kaasas, lihtsalt kuivasime päikese käes. Selline mõnus päev siis. Eks minge ja nautige ka, kuniks suvi kestab, aga ma loodan, et kestab ja peale suve algab veel vananaistesuvi, mis kestab oktoobri lõpuni. Peale seda las see sügis siis loivab kohale. Olge terved! 28. august 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

KUU TEINE POOL - Urmas Vadi

Kevadel soetasin Apollo kinkekaardi eest Urmas Vadi romaani "Kuu teine pool" ja hoidsin selle lugemist meelega niiöelda magustoiduks. Magustoit ta on, tõega. Sain loetud. Mahukas on ka, ligi 400 lk. Mõnus lugemine oli. Ehe pilt nõuka ajal kasvanud generatsioonist, kus isegi rääkimine tabu oli. Tean, olen ise sündinud ja kasvanud nõuka ajal. Autor Urmas Vadi ka, sestap ta teab, millest räägib või siis ei räägi. Vaikib. Raamat on läbi põimitud irooniaga, sest tagasi vaadates tundubki kõik irooniline, eriti läbi romaani autori silmade. Ta on need ehedad prototüübid nii elusalt esile toonud, et lausa kõhe hakkab. Ja tekib tunne, nagu oleks neid peategelasi (neid on mitu) ise tundnud või vähemalt kohanud. No oli sisukas, vaimukas ja põnev lugemine. Samas peategalased oleks nagu kõik bipolaarsed olnud. Tänapäeval on se ATH kuum teema, tolle aja inimesed oleks ilmselt kõik selle dioagnoosi saanud, kui oleks "osatud" diagnoosida. Just sõnale "osatud" panen rõhu, sest mulle tundub kentsakas, et iga teine on juba diagnoositud AHT -ks. Vadit olen ma ennegi lugenud ja loen edaspidi ka ning soovitan seda raamatut kõigil lugeda, sest tegu on tõesti väga he aja haarava raamatuga. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt veidi siia infot juurde, et saate ka aimu. Aasta Raamat 2024 võitja: Parim eesti autori ilukirjanduslik raamat. Aasta Raamat 2024: Rahva Lemmik. Kuula ka audioraamatuna Rahva Raamatu äpis! Urmas Vadi „Kuu teine pool“ juhib lugeja läbi ühe perekonna ja selle liikmete tavaliste ja mitte nii tavaliste lugude eelmise sajandi lõpuaastail ning uue sajandi alguses. Mõned asjad meie elus on kindlad, teised jällegi pole. On midagi, mis ei muutu kunagi, isegi kui me otsime teistmoodi teid, teeme jänesehaake, et elu ja ennast ja teisi ära petta. Ja sel hetkel, kui oleme jõudnud juba mõelda, et kogu see elamise asi tuleb päris hästi välja, vajume taas nendesse kulunud mustritesse justkui vankriratas roopasse. Ja pole kedagi, kes meid välja tõmbaks! Ning siis on asju, mis muutuvad hoolimata sellest, et me üldse ei taha. Inimesed, kes arvasid, et on teineteise jaoks loodud, kasvavad lahku, armastus saab otsa, kuigi seda oli ju kunagi nii palju! Käed hakkavad värisema, sõrmus tiliseb vastu teetassi, teksad kuluvad katki just sel hetkel, kui nad on hakanud kõige paremini jalas istuma! Loe „Kuu teine pool“ raamatut tutvustavat intervjuud Urmas Vadiga Rahva Raamatu blogis! Arst ja vaimse tervise koolitaja Ove Liis Mahhov soovitab: „Kuu teine pool“ on üks haaravamaid, elulähedasemaid ilukirjanduslikke eestikeelseid teoseid, mis viimastel aastatel kirjutatud. Loed ja mõtled, tunned ära ennast ja inimesi oma elust, naerad laginal. Peale läbilugemist vaatad mõnda aega elu teise pilguga, puurid inimesi – põnev, mis neil küll peas toimub? Autor näitab erakordset inimestetundmist, natuke psühhiaatriline ka. Lugemissaadik Liisi Voolaid soovitab: „Urmas Vadi on kirjutanud nii kauni ja naljaka ja tõsise romaani. Lahedate ent täiesti tavaliste juhtumitega loo perest, kes elab oma elu nõukaajast taasiseseisvunud Eesti Vabariigini koos hetkel trendikate 90ndate ja kogu kupatuseni, mis järgnes.“ Urmas Vadi (1977) on mitmeid kirjandusauhindu pälvinud autor, kes kirjutab nii draamat kui ka proosat. Temalt on muu hulgas ilmunud näidendid „Peeter Volkonski viimane suudlus“, „Millest tekivad triibud“, „Kus sa oled, Juhan Liiv?“, „Furby tagasitulek“ ja proosaraamatud „Neverland“, „Ballettmeister“, „Tagasi Eestisse“, „Hing maanteeserval“, „Elu mõttetusest". „Kuu teine pool“ on Urmas Vadi viies romaan. 28. august 2026. Vana-Rääma

neljapäev, 27. august 2026

Jaansoni rada 888.päev

Täna on nii mõnusalt soe suveilm, et õues ennast liigutades hakkas väga palav. Isegi praegu, kui kell näitab 18.12 on sooja 20 kraadi. Lõunast liikusime ämma juurde, siis viludas näitas 22 aga vahepeal oli raudselt soojem. Mõnus, selline suvi mulle meeldib ja ma olen alati uhke, et ma olen suvel sündinud, et suvi on minu aastaaeg. Plaan oli ka randa minna, kuid see muutus. Küll liikusime kesklinna, sest käisin oma Bingo raha välja võtmas ning paarist kohast silkasime ka läbi. Mõnus õhtu on. Inimesed Pärnus naudivad suve. Meiegi! Tänased toimetused on tehtud, õhtul lõpetan ühe mõnusa romaani lugemise, mille niiöelda magustoiduks jätsin. Olengi juba mures, sest öökapi pealne on peagi tühi, vaid mõni raamat veel. Ma ei tee enam peaaegu üldse lugemispause ja ilma raamatuta ma magama jääda ei oska. Ma usun, et mul on palju mõttekaaslasi ja olen kindlamast kindlam, et need, kes pidevalt loevad, on palju õnnelikumad ja rahumeelsemad inimesed, kui need, kes uhkusega tõdevad, et nad ei loe raamatuid. Õudne! Teate teie, kes te üldse ei loe, te olete igavad inimesed ja te ei tea kui paljust heast te ilma jääte, sest iga raamat harib, lausa iga raamat. Leia see nupuke sealt üles ja tunnista endale. Mina armastan raamatuid, igatahes! Ja ma armastan ka neid inimesi, kes loevad ja kellega saab raamatutest rääkida. Ja ma armastan ka teid, kes te mu jaoks olemas olete, isegi ka siis, kui me vahel mõne aasta isegi ei näe. Sõprus ei kao, see vaid tugevneb. Need, kes teid siunavad ja kaovad, need ei ole teie sõbrad kunagi olnudki, nad lihtsalt on tahtnud (ja kahjuks ka saanud) teie elu elada. Liikusime 5,2 km. Olge terved ja õnnelikud! 27. august 2026. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">

kolmapäev, 26. august 2026

Jaansoni rada 887. päev

Ja tänane rada tuli tagasihoidlikult 5 km pikkune ja võibolla veidi ka peale. Ning õhtu tõi endaga 16. lotovõidu sellel aastal. Väike sünnipäevakingitus endale :) Kui ei mängi siis pole ju lootust ka võita. Olgugi, et Bingo võidusummad on sellest ajast kuidagi väga väiksesks jäänud, kui ETV2 seda saadet tegema hakkas. Kuid varsti vist muutub, kusagilt poole kõrvaga kuulsin. Aga olen tänulik sellegi eest ning alati lisan kõikvõimalikud võidusummad niiöelda varasalve kasvama. Täna liikusime pmst Rääma ja Ülejõe linnaosas. Väike tiir sai tehtud ka Magaziini ja sealt naasin juba ühe nunnu kassiga, mille Maarja mulle pooljuubeliks kinkis. Aitäh! Täna ta veel päikest nii palju ei saanud, et silmad põleks. Päikesepatareil laetuna hakkavad ta silmad põlema. Nimeks on Simba, Germo pani. Üks armas päev on seljataga, millest päris mitu tundi veetsin ka oma kalli ämmaga. Olge hoitud ja terved! Kaunist suve jätku! 26. august 2026. Vana-Rääma

teisipäev, 25. august 2026

Jaansoni rada 886. päev

2 ühes, täna jõudsime lõpuks nii seenemetsa, kui ka rajale. Uhh, hea tunne on! Üle 7 km tuli liikumist. Mõnus ilm oli ka ja nüüd on käes riisikate aeg, podisevad köögis potis, panen soolveega purki. Korjasime tammeriisikad, haavariisikaid, kaseriisikaid, kamperriisikaid, pihkaseid liimikuid, kukeseeni, pilvikuid, kasepuravikke, lambatatikuid ja miskit oli veel. Ühesõnaga käes on seeneaeg, oh sina helde aeg! :) Nii vähe ongi õnneks ja rõõmuks vaja. Tegin meelega vaba päeva, et metsa minna. Sellised lood siis. Homme ja ülehomme on siis ämmapäevad ja reedel vaatan, mis saama hakkab. Minge metsa! Liikuge ja olge terved! 25. august 2026. Vana-Rääma

esmaspäev, 24. august 2026

24. augustil maakodus

Jälle üks päev õhtus. Midagi on veel ikka alles, kogu elamist me veel maha lammutanud ei ole. No vannitoas alustan ka nullist. Sealt pole midagi päästa, sest teen ka uued seinad. Jõhkrate naelte ja koledate laudadega ehitati kunagi seinu. Ma ei saa neid pikki naelu sealt kättegi, sest teravad otsad on kõveraks murtud, täna sõrgkangiga jändasin nagu pöörane, kuniks sai siiber. Pisike tuba ülemisel korrusel on juba enamvähem kipsi (karkassi) ootel. Uksepiidad vaja veel ära võtta. Ühesõnaga ülemine korrus hakkab ehitusprahist vabanema. Peaaegu kuu aega juba seal tegutsetud. No esimene pool sellest läks endise omaniku risu likvideerimiseks. Õudus... Täna sain ära anda külmkapi ja OKA pesumasina, need on täitsa töökorras. Ja kuna ma enne ei saa ülemisel korrusel midagi teha, kui uksed ja uksepiidad eemaldatud on, võtsime alumise korruse ette. Ikka kipsi eemaldamise. Muide, õnneks ei olnud maakodus ühtegi sipelgat enam, abi sain vaid pulbrist ja kobrast. Kõiksugu soolad ja asjad ei aita. Ikka on keemiat vaja. Katsetatud. Nii see tänane päev möödus. Homme ei lähe. Kolmapäeval ja neljapäeval olen juba kalli ämmaga. Eks ma reedel vaatan, kas põgenen maakoju või suvilasse, või olen rahulikult linnakodus või veel ühes kodus :) Heal lapsel 4 kodu. Olge terved! 24. august 2026. Vana-Rääma

laupäev, 22. august 2026

AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson

Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma