
kolmapäev, 26. august 2026
Jaansoni rada 887. päev
Ja tänane rada tuli tagasihoidlikult 5 km pikkune ja võibolla veidi ka peale. Ning õhtu tõi endaga 16. lotovõidu sellel aastal. Väike sünnipäevakingitus endale :) Kui ei mängi siis pole ju lootust ka võita. Olgugi, et Bingo võidusummad on sellest ajast kuidagi väga väiksesks jäänud, kui ETV2 seda saadet tegema hakkas. Kuid varsti vist muutub, kusagilt poole kõrvaga kuulsin. Aga olen tänulik sellegi eest ning alati lisan kõikvõimalikud võidusummad niiöelda varasalve kasvama. Täna liikusime pmst Rääma ja Ülejõe linnaosas. Väike tiir sai tehtud ka Magaziini ja sealt naasin juba ühe nunnu kassiga, mille Maarja mulle pooljuubeliks kinkis. Aitäh! Täna ta veel päikest nii palju ei saanud, et silmad põleks. Päikesepatareil laetuna hakkavad ta silmad põlema. Nimeks on Simba, Germo pani. Üks armas päev on seljataga, millest päris mitu tundi veetsin ka oma kalli ämmaga. Olge hoitud ja terved! Kaunist suve jätku! 26. august 2026. Vana-Rääma
teisipäev, 25. august 2026
Jaansoni rada 886. päev
2 ühes, täna jõudsime lõpuks nii seenemetsa, kui ka rajale. Uhh, hea tunne on! Üle 7 km tuli liikumist. Mõnus ilm oli ka ja nüüd on käes riisikate aeg, podisevad köögis potis, panen soolveega purki. Korjasime tammeriisikad, haavariisikaid, kaseriisikaid, kamperriisikaid, pihkaseid liimikuid, kukeseeni, pilvikuid, kasepuravikke, lambatatikuid ja miskit oli veel. Ühesõnaga käes on seeneaeg, oh sina helde aeg! :) Nii vähe ongi õnneks ja rõõmuks vaja. Tegin meelega vaba päeva, et metsa minna. Sellised lood siis. Homme ja ülehomme on siis ämmapäevad ja reedel vaatan, mis saama hakkab. Minge metsa! Liikuge ja olge terved! 25. august 2026. Vana-Rääma
esmaspäev, 24. august 2026
24. augustil maakodus
Jälle üks päev õhtus. Midagi on veel ikka alles, kogu elamist me veel maha lammutanud ei ole. No vannitoas alustan ka nullist. Sealt pole midagi päästa, sest teen ka uued seinad. Jõhkrate naelte ja koledate laudadega ehitati kunagi seinu. Ma ei saa neid pikki naelu sealt kättegi, sest teravad otsad on kõveraks murtud, täna sõrgkangiga jändasin nagu pöörane, kuniks sai siiber. Pisike tuba ülemisel korrusel on juba enamvähem kipsi (karkassi) ootel. Uksepiidad vaja veel ära võtta. Ühesõnaga ülemine korrus hakkab ehitusprahist vabanema. Peaaegu kuu aega juba seal tegutsetud. No esimene pool sellest läks endise omaniku risu likvideerimiseks. Õudus... Täna sain ära anda külmkapi ja OKA pesumasina, need on täitsa töökorras. Ja kuna ma enne ei saa ülemisel korrusel midagi teha, kui uksed ja uksepiidad eemaldatud on, võtsime alumise korruse ette. Ikka kipsi eemaldamise. Muide, õnneks ei olnud maakodus ühtegi sipelgat enam, abi sain vaid pulbrist ja kobrast. Kõiksugu soolad ja asjad ei aita. Ikka on keemiat vaja. Katsetatud. Nii see tänane päev möödus. Homme ei lähe. Kolmapäeval ja neljapäeval olen juba kalli ämmaga. Eks ma reedel vaatan, kas põgenen maakoju või suvilasse, või olen rahulikult linnakodus või veel ühes kodus :) Heal lapsel 4 kodu. Olge terved! 24. august 2026. Vana-Rääma
laupäev, 22. august 2026
AHASVEERUSE UNI - Ene Mihkelson
Ühe hea ja mahuka romaani sain loetud. No täna ongi selline lugemise ilm. Tõsi küll, lugesin antud raamatut kaua, sest maakodu taastamise käigus ma lihtsalt olen õhtuti nii väsinud, et üle paarikümne lehekülje lugeda ei jaksa, silm vajub kinni. Eks see varajane tõusmine ole mulle raske. Olen ööinimene. Aga antud raamat on ligi 500 lehekülge pikk. Oli sisukas, mõtlemapanev ja tõsine lugemine. Eks tollest ajastust on jäänud nii mõnigi asi lahti rääkimata ja inimesed on oma saladused vedanud hauda kaasa. Teema kõneleb valdavalt repressioonist. Aga siin jookseb paralleelselt ka peategelase uni, mis on tähenduslik või lausa selgeltnägelik. Tuttav tunne, sest olen ise ka unenäos palju ette ja taha näinud, kuid alati ei oska seda kõike kohe tõlgendada. Igal juhul kirjutan kirjanik Mihkelson usutavalt ja ausalt, pisut isegi natuke liiga pikalt, aga antud (kon)teksti see sobib. Kindlasti loen tema raamatuid veel ning nüüd kopeerin siia raamatut tutvustava teksti, et blogi lugeja saaks ka aimu millest raamat kõneleb. Head lugemist! Romaani peategelaseks on umbes 1944. aastal sündinud naine, kes püüab iseseisvuse taastanud Eestis, 1990. aastate teisel poolel leida nõukogude aja arhiividest infot oma vanemate saatuse kohta pärast Teist maailmasõda. Tema isa Meinhard ja ema Vilma läksid pärast maailmasõda repressioonide hirmus metsa, isa hukkus segastel asjaoludel ja ema tuli hiljem metsast välja, kuid ei hakanud enam tütart kasvatama. Naine kasvab esmalt sugulaste juures, siis internaatkoolis. Vanemate käekäigu avanemise looga paralleelselt kulgeb peategelase mõistatusliku unehaiguse lugu, milles unenäod vahelduvad tegelikult toimunuga. 22. august 2026. Vana-Rääma
Tellimine:
Postitused (Atom)
































































