Taas üks raamat loetud. See oli nii teistmoodi, ma ütleks, et kogu raamat on monoloog, ehkki tagakaane tutvustusest lugesin muud välja, aga asi ongi lugemises. Mõistmises. Või ka mittemõistmises. Mingil ajal hakkasin ootama millal teine tegelane rääkima hakkab aga seda ei juhtunudki. Samas peab ikka oskust olema sellisel kujul terve raamatu kirjutamiseks ja Jaan Tangsool seda on, nagu on tal ka igasugust huvitavat fantaasiat, aga me ei tea kus jookseb reaalse elu ja fantaasia piir, kuskohas need kokku miksitud on või siis ei ole. Igal juhul ma usun, et ma juba tunnen Jaan Tangsoo käekirja ära. Ja üleüldse ma tohutult armastan järjest ühe autori raamatuid lugeda, nii õpiks justkui autori hingeelu ka tundma. Aga see on minu kiiks, arvamus ja taju, mida teised nii tunda ei tarvitse. Ei peagi. Aga monoloog läks lõpus niivõrd põnevaks, kuigi juba mitmenda raamatu puhul aiman ma üht koma teist ette, olen vist selgeltnägija :) Lisaks on raamatut ladudes trükikojal sündinud apsakas, nii soovitan seda raamatut lugedes jälgida lehekülgede arvu, kuigi ega midagi vast ka väga kaotsi ei lähe, kui loete järjest, sest peategelane jutustab oma elulugu. Aga rohkemat ma ei pajata, kopeerin taas siia raamatu tutvustise ja jätan lugemispõnevuse teile. Tänan Jaani, et ta nii haaravaaid raamatuid kirjutab. Aitäh! Kaks meest istuvad vaksalis. Nad vahivad perrooni, inimesi, suveööd, lonksavad õlut ja muudki. Ajast pole puudu kummalgi, sest üks neist on rongist maha jäänud ja teise jaoks paistavad kõik rongid juba läinud olevat… Ja üks meestest pajatab teisele ajakuluks oma lugu, elukunstniku lugu, kuidas on temast saanud see, kes ta on, kõigist sidemeist ja kohustustest vaba mees, keda ei ahista omand ega himud. Ootamatumaid pööranguid jagub lõpuni. Aga mis või kes see õigupoolest on, kes inimese saatust juhib ja sellesse kõige järsemaid kurve loob? Kas keegi kõigevägevam, või kaasinimeste teod ja tahtmised, või viimati inimene ise oma kurjuses ja headuses?
„Perroon” on Jaan Tangsoo kolmeteistkümnes raamat. 28. jaanuar 2024. Vana-Rääma
