Kummaline, peab ikka blogi peatsisse oma näopildi panema, siis on mitu korda rohkem lugemisi :) Kas ma teid juba ära tüüdanud ei ole vä? :D Olgu-olgu, minu blogi ja ise peatsis, kõlab normaalselt, kannatan ära, kuigi ise olen juba tüdinud, sest pean tegema terve seeria fotosid, et seda ühte kätte saada, nii ütlesin ka raamatukogu-Terjele, kes ütles, et ma fotogeeniline olen. Aga tänud ikkagi. No loomulikult käisime jälle rajal, tõsi küll, täna veidi väiksema vahemaa, aga ikkagi, peab häid ilmasid ära kasutama, kuniks pussnuge alla ei tule. Kõigepealt kepikõndisime mööda Raba tänavat sinna Ehitajate tee ristmikuni ning sealt keerasime Lille tänavale, sest võtsin eesmärgiks käia paari kuu eest avatud MEIE kaupluses ära. Käidud. Nähtud. Tehtud. Ostetud ka, aga ilmselt enam ei lähe, toit on mitu korda kallim kui Rimis või Selveris või Portaka toidupoes. Jube! Ausõna! Aga nüüd on käidud ja süda rahul, muidu kepikõnnime muudkui mööda. Käisime vahepeal natuke külapeal, siis tõime kauba koju ja läksime mööda Ülejõe linnaosa jõekallast kõndima kuni jõudsime Siimu sillani ning sealt tagasi. Kokku kepikõndisime 7,1 km ja 11700 sammu. Mõnus on olla, nagu alati peale kepikõndimist. Ma tõesti-tõesti naudin, südamest. Kuigi ööd on endiselt katkendlikud, mitte ükski ravim ei aita öise õlavalu vastu, aga saan vähemalt 5 tundi magada, siis olen tunni üleval ja magan umbes 2 tundi veel. Valu ja käe suremine ajavad üles, siis taas määrin salvi ja ootan kuni uni uuesti tuleb, kui tuleb. See tegelikult väsitab vaimselt, pmst 4 kuud öiseid valusid ja lõppu ei näe. Aga ma saan hakkama, lihtsalt tunnen, et inspiratsioon on mind maha jätnud, aga ju on ka seda vaja, et taas uue hooga alata. Iga asi omal ajal. Liikuge teie ikka ka, onju? 21. aprill 2023.a. Vana--Rääma
