esmaspäev, 6. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


 6.peatükk

  Maris ärkas ja oli hämmingus, et Trevorit tema kõrval ei olnud. Ta ringutas, riietus ning tõttas tualettruumi. Majas oli täielik vaikus, vaid raadio mängis hiirvaikselt vana talumaja ümmargusel söögilaual, mis asus köögi keskmes. Tilde magamistoa uks oli poikvel ning tüdruk piilust sealt sisse. Memme ei olnud. Maris võttis vana plekist toobriga ämbrist kaevuvett ja lasi sellel hea maitsta. Siis piilus peeglisse, pesi magades laili läinud meigi põsesarbadelt maha ning suundus õue. See mida ta nägi, ei olnud just meeldiv. Trevori auto oli kadunud. Maris ei osanud esimese hooga arvata mis juhtus ning arvas, et Trevor mängib peitust. Ta käis paljajalu terve hoovi läbi kuid ei leidnud autot ega Trevorit kusagilt. Siis meenus talle, et Tildet ka ei olnud toas ning ta arvas, et memm ja kallim on ehk poodi läinud. Et ehk ei tahetud teda magusast unest äratada. Maris istus trepimademele ja ringutas taas. Korraga nägi ta maas mingit sinist asja ning avastas, et see on Trevori mobiiltelefon. Oh, seda tuulepead! mõtles ta endamisi ning asetas telefoni köögilauale. Tüdruk noppis oma varbavahelt rohuliblesid, kui kuulis selja taga samme. Ta ehmatas ennast kaameks, sest teadis, et on majas üksinda.
„Noohh tütreke, kas oli hea uni?“ kuulis ta Tilde häält. Ta vaatas memme, nagu oleks tonti näinud.
„Mis putukas sind hammustanud on? See olen mina, Tilde. Ei tunne enam mind ära või? Nojaa, nagu teada, et armunud inimesed on pimedad, see vana tõde peab vett. Ja kus siis peika? Väsitasid teise nii ära, et ei viitsi enam karke alla võtta? Ohh teid, noori! Saaks vaid ise mõned aastakümned tagasi keerata, küll siis alles hullaks“ ei saanud ta lõõpimist lõpetada, kui Maris sekkus.
  „Mis asja sa ajad, memm!? Ja saa ometi aru, Tervor on mu sõber, kõige parem sõber! Lõpeta see peikatamine, mulle hakkab see juba närvidele käima!“ tõusis ta trepilt ja läks uuele ringile Trevorit otsima.
  „Mis nendele noortele küll tänapäeval sisse on läinud!? Mis minu lemmiksugulasest saanud on? Tundub kuidagi eriti tõre ja käib veel paljajalu. Oh sina helde aeg, ega ta ometi sedapsi ei ole!? Seda enam peaks ta oma tervist hoidma. Õnnistatud olekus on naised tigedad ja tusased, tundlikud. Ei taha pärida ka. Küllap räägib ise mulle. Lootma peab. Me ju ikkagi kõige paremad sõbrad ja harjund omavahel kõigist ja kõigest rääkima. No, vähemalt olime enne Reevot. Loodan, et see poiss pole mu lemmikule liiga teinud ja teda muutnud või üles ässitanud. Aga miks ta peaks? Ta ju ei tunne mind, et mu lemmikut mu vastu ässitada?“ pidas Tilde endaga monoloogi.
„No, ei ole! Ei ole! Ma ei saa aru miks ta nii teeb? Krt, äkki juhtus midagi? Ei saa ju helistada ka, sest Trevor unustas või õigemini vast kukkus? tal telefon lahkudes maha. Kuhu ta küll minna võis? Miks? Ja veel ilma minuta...Kas tahtiski põgeneda just minu eest? Oli ju selleks ideaalne võimalus. Kuid miks küll? Oehh, ma lähen hulluks!“ rääkis Maris endaga suurel häälel. Memm kuulis juhuslikult ja sekkus:
„Mida sa räägid? Sa tahad ütelda, et Reevo läks minema ja jättis su maha?“
„Ole vait, memm!!! Ma ei taha midagi ütelda! Seda ütesid sina. Palun ära sekku mu ellu! Sul ei ole selleks õigust!“ ahastas Maris.
  Memm ehmus ja solvus ühekorraga. Ta ei suutnud uskuda, et ta lemmik väidab, et temal ei ole enam kohta tüdruku elus. Kuid midagi oli väga viltu. Memm ju kuulis mida Maris kurtis ning nüüd avaatas ka Tilde, et Reevo autot ei ole enam hoovis. Ta läks lakka vaatama ja nägi seal vaid segamini pesa, kuhu noored olid iluund tegema näinud. Trevorit ei olnudki. Memme valdas viha, tema kullakesele oli haiget tehtud, maha jäetud. Oleks vaid see Reevo-nolk siin olnud, oleks Tilde ilmselt noormehele kätega lausa kallel läinud, sest ta armastas oma lemmiksugulast rohkem kui oma elu. Ja nüüd oli lemmiksugulane teda hingepõhjani solvanud ja seda just selle mõttetu noormehe pärast. Memm oli löödud, kuid samas oli ta valmis selleks, et kui sugulane peaks lapseootel olema, võib ta koos lapsega tema juurde elama jäädagi. Igasugused segased mõtted haarasid Tilde endasse ja ta ei osanud midagi teha. Memm istus kögilaua taha ja keeras Vikerraadiost tuleva Mait Maltise lauldud loo „Ave- Maria“ valjuks ja ümises kaasa.
  Maris oli juba pikemat aega välja jalutama jäänud. Tgelt memm ei teadnudki kus ta lemmik on. Aga tuppa ta ka teda tulemas ei olnud näinud. Mõne hetke pärast astus paljasjalgne Maris talukööki, Trevori telefon näppude vahel.
  „Mis see on? Sinu uus telefon? Ilus teine.“ üritas ta Marisega juttu teha.
  „Ei. See on Trevori telefon. Leidsin selle sealt kus auto seisis. Olmselt kukkus see tal taskust välja. Ma ei usu, et ta ise selle sinna maha unustas.“ vastas nördinud Maris.
  „Oot, oot, Reevo telefon on see või? Aga siis on asi korras. Vaata kellele ta viimasena helistas või kes talle viimasen ahelistas. Siis saad ehk teada kuhu Reevo kaduda võis.“ andis memm nõu.
  „Ei, ei, mina ei puutu ilma loata Trevori telefoni. Mulle ei meeldi teiste asjade näppimine.!“
  „Maris, kullake, minu õpetussõnadest on sulle palju kasu olnud, ma vaatan. Aga praegu on erand, sest inimene on kadunud ja nii saad ehk kaduja tuvastada. Vahel ei tohi olla reeglites liiga kinni, peab ka järelandmisi tegema. Võtan selle oma süüks, kui vaja peaks minema. Palun tee seda! Mina ju ei jaga nendest nutitelefonidest midagi. Palun vaata kõnelogi.“ palus Tilde. Tegelikult Tildele tundus see „kõnelogi“ sõna kuidagi kentsakas. See kõlas nagu blogi, ainult üks täht eest ära võetud. Blogidest oli ta juba kuulnud, sest alalõpmata jooksis teleekraanilt „Laurablogi“ reklaam läbi. Peab ikka neiul palju pappi olema, et selle reklaami eest maksta, mõtles Matilde endamisi.
  Väljaminevad kõned 0. Sissetulevad kõned Ema, Ema...Ei, ei, Mirellile ma küll helsitama ei hakka. Ta niigi on minu suhtes halvasti meelestatud ja ma ei taha oma tuju veel rohkem ära rikkuda, kui see juba on. Ah, ju siis tuli midagi kiiret ette. Loodan vähemalt, et Trevor ei jätnud mind maha. Et ta ema Mirell ei keera just hetkel oma poega minu vastu, mõtles Maris.
„Ah, ainult oma emaga on suhelnud, ei kellegi teisega. Küllap ta emal oli taas mõni vale varuks, et oma pojake koju meelitada. Üleüldse on mul tunne, et Mirell mind ei salli ja on armukade, nähes või kuuldes, et Trevor minuga koos on. Ühesõnaga ämmaga ei ole kohe kindlasti mul vedanud. Aga nüüd tean vähemalt, et Trevor sõitis ema vale pärast koju ja ei jätnud mind maha.“ oli Maris kindel. Ta rahunes, pani vana veekeetja mulksuma ja tegi endale kange kohvi.
  „Räägi, tütreke, räägi...Ma olen ju sind kogu aeg ära kuulanud ja vajadusel nõu andunud. Kuidas ja kus te üldse tutvusite? Me polegi liiga kaua sinuga saanud pikalt vestelda. Praegu on paras aeg südant puistata.“ lunis Tilde.
  „Ah, see on juba vana lugu. Ma ei tahaks ära sõnada. Ise ju ütlesid, et sõnamine toimib. Ja ütlesn sulle ausalt, me tõesti oleme seni vaid sõbrad, meie suhe on platooniline ja ma ei tea isegi seda kas see edasi areneb. Ilmselt on tunded ka mõlemal olemas, aga me ei kiirusta. Pealegi tundub mulle vahel, et ka Trevor ei ole paljudeks asjadeks valmis. Või on ta suhetes ratsionaalne ja ei lase südamel mõistusest võitu saada. On kahe jalaga maapeal ilmselt. Ja mina ka ei kiirusta kusagile. Las me õpime teineteist tundma ja alles siis võib edasisest rääkida. Ja Trevor sõltub palju ka oma emast, kuid tema ema ei salli mind millegipärast. Võimalik, et ta ei salli ühtegi potensiaalselt minia kandidaati, kardab poega kaotada ja liiga kirglikult üritab oma poja elu juhtida. Võimalik, et on asi hoopis rahas. Arvab, et ma olen mingi rahaahne ja rikkust ihaldav tibi, kes tahab vaid ta poja raha. Jah, nad on heal järjel. Tervoril on turismitalu, mida ta koos emaga peab. Isa on surnud. Ammu juba. Ma ei viitsi pikemalt rääkida, selleks pole veel õige aeg. Tunnen nii. Aga sina Tilde ära muretse minu pärast liiga palju. Olen suur tüdruk ja saan ka ise hakkama. Ahjaa, palun ära noomi, et ma paljajalu ringi käin. Kaotasin oma jalanõud ja mul polegi midagi jalga panna. Tervor lubas uued ja uhkemad küll osta, aga ma ei vaja ta raha, vajan teda ennast, kui parimat sõpra. Mõistad, memm?“
  „Mõistan. Miks ma ei mõista. Mõistan väga hästi!“ tõusis memm toolilt oma lemmiksugulast kallistama.

6. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 5. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1.Trevori juhtum




  1. peatükk

  „Noored, mis teil plaanis on? Kauaks te minu manu jääte? Väimeespoiss Reevo (selle nimega Tilde Trevorit kutsuma hakkaski), kas sa kana tappa ja kitkuda oskad? Mees ju majas ja mehed tahavad ikka liha, olgu see kasvõi linnuliha. Mul aida all küll soolapekki on kuid tänapäeva noored ju ometi seda ei söö. Või? Ah, heakene küll, mis ma teid ikka praegu vaevan. Lähen teen voodi üles ja kohendan padjad ära, saate väikse uinaku teha. Tahate hoopis lakka või heinaküüni iluund magama minna?“ oli Tilde ikka noorte pärast väga mures, kuigi noored ju tavaliselt iluund ei maganud. Samas kui Maris tal külas käis, harjus koos Tildega lõunauinakut tegema. Aga sellisel juhul oli ta öösiti vähemalt kolmeni üleval. Maris oligi öölane, sestap teda kunagi hommikuti telefonitsi kätte ei saadudki. Samas Marisele meeldis see iluune mõte, sest tal oli kange tahtmine oma kallimaga koos olla, segamatult.
  „Tilde, ära murtse meie pärast! Me saame hakkama. Tervor, kas lähme pikumate natuke? Mul ongi kuidagi väsinud olemine,“ tegi Maris Trevorile silma.
  „Jah. Võib küll.“ jäi Trevor kidakeelseks. Tilde-memm jälgis noorte pilke ja need kõnelesid rohkem kui sada sõna. Ilmselgelt tahtsid noored kahekesi olla. Kui nad olid pesapaigaks valinud laka, noorims Tilde Marist, et teine ikka paljujalu on, kuid neiu kulmukortsutamine sulges memme suu. Tilde sulges enda järel vööruseukse ja komberdas suvetuppa magama, sest just selles valgusküllases kuid jahedas toas armastas ta suviti magada.
  „Maris, kallis, millest sa hetkel mõtled? Kas ma häirin sind? Või oled sa teepeal juhtunud intsidendi pärast mures? Ära ole! Luban, et ostan sulle uued kingad ja palju vingemad.“ vaikus sundis Tervoril suud avama.
  „Ah, lõpeta! Tühja nendest jalanõudest! Tegelikult mulle meeldibki maal olles paljajalu olla. Olen kogu aega olnud. Kuigi Tilde noomib, et kogu aeg paljajalu käia ei ole tervislik, võib tekitada sigimatust. Aga ise samal ajal räägib, et kuidas nemad paljajalu põllutöid tegid ja isegi hommikukastesel murul jalgu leotasid. Saa siis sellest memmest aru!“ oli Maris segaduses. Ta oleks ilmselt vestlema jäänudki, kui Tervor ei oleks suudlusega tüdruku suud sulgenud. Kuid see suudlus ei kestnud pikalt. Tervorile meenus taas isa minemine ning hemofiilia ning ta katkestas suudluse, mis oli temas tekitanud sellise iha, mis oleks võinud lõppeda teadagi millega. Maris oli küll veidi jahmunud, kuid samas õnnelik, sest ka tema kartis, et ta keha ei allu enam käskudele. Ta oli just sellel ajal ja selles kohas vamis saama Tervori omaks, ehk siis jätma oma süütuse lakka, kuid õnneks Trevor tuli mõistusele. Maris ei pannud seda pahaks, kuid ta ei teadnud ka mis sundis noormeest seda kirge katkestama. Oli ju Maris ennist rääkinud sigimatusest ja Tervor ei olnud kindel kas ta tahabki Marisega kunagi lapsi. Kas ta üldse tahab isaks saada. Loomulikult lapsed meedisid talle, aga ilmselgelt ei olnud Trevor isaks saamiseks veel küps, kui üldse. Aga sellest ta oma kallimale rääkida ei söandanud, kartes teda kaotada. Milline naine ei unistaks emaks saamisest? Selliseid jah on, aga Maris kohe kindlasti nende hulka ei kuulu. Mõne hetke pärast jäi Maris Trevori õlal nii sügavalt unne, et hakkas lausa norskama.
  Noormees tundis ennast rahutult. Lisaks minevikuvarjudele painas teda miski, see teadmatus tuleviku ees ja see miski, millekohta ta ei osanud selgitust anda. Ometi võinuks ta olla ju õnnelik, koos kallimaga lakas, värske heina- ja maalõhn sõõrmeis, päike särab otse lakaaknast noortele peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla. Trevor tõstis vaikselt Marise pea oma õlalt, asetas selle alla pehme sulepadja ning läks lakaaknast loodust kaema. Vana, kuid kõnekas aidamaja, mille katus oli juba poolenisti sisse kukkunud, meeldis Tervorile väga. Selle musta värvi palkseinad tekitasid noormehes kummalisi tundeid, aga see hoone meeldis talle kuidagi eriliselt. Kuuri nurga tagant paistis heinamaa, kus kümnepealine lambakari ringi saalis. Kuuri ees kires kukk, nagu teeks hommikust äratust. Tervor arvas, et kukel on midagi viga, et keset päeva kireb. Ta kartis, et kiremisega äratab kukk tema kallima ning sulges lakaakna. Noormees pani ennast riidesse ja läks hiirvaikselt lakast alla, sest rahutuna polnud mõtet ennast unele sundida.
Õues ringi lonkides avastas Trevor, et Tilde- memmel on aidaukse küljes kõik 7 hobuserauda asetatud hoopis teistpidi, kui need tavaliselt asetatakse. Tema teadmiste järgi tuleb otsad ülesse poole asetada, et siis kukub õnn seal sisse ja jääb majja. Ja tema teada on see hobuseraua õnn toimiv vaid siis, kui raud leitakse, mitte ei osteta sepa käest. Antud juhul on tegu taluga ja kunagi olid traktorite asemel põldudel askeldamas hobused ja need rauad võivadki leitud olla. Kuid Trevorit painas miks nende otsad on suunatud alla. Ta oli küll kuulnud, et kui otsad allapoole on, siis ei pääse õnn majast välja. Noormees oleks ise osad ühtepidi ja teised teistpidi asetanud. Aga jutte on igasuguseid, kes täpselt teab mis tõele vastab. Ju see üks legand on, millesse ikka kiputakse uskuma, leidis Trevor ennast mõttelt, kuigi ei saanud aru miks see teema teda painama hakkas. Kes teab kui kaua ta seal taluhoovis oleks ringi kondanud, kui poleks telefon taskus helisema hakanud.
  „Trevor, mu kullakallis pojakene, sa oled mu maailma parim lapsukene! Trevor, kallis...!“ lausa karjus Mirell telefonis. Tervor oleks äärepealt kõne katkestanud, sest tihti valmistas ema talle peavalu pisiasjadega ja noormees ei tahtnud üldse hetkel kellegagi suhelda. Tema mõtted olid mujal ja tema hing oli ka mujal. Kuna ema muudkui halas, ei viitsinudki poeg ta juttu kuulata, pani telefoni taskusse ning oli omas mullis edasi. Aga mõne hetke pärast helistas Mirell uuesti.
„Trevor, ära katkesta kõne! Palun! Palun kuula mind ära! Me oleme hävinud!“ nuttis Mirell.
„Mis jama sa ajad?! Ema, kuule, ma saan aru, et sulle ei meeldi Maris, aga palun ära sekku, muidu ma lahkun kodust ja ei näita sulle pikka aega isegi oma nägu!“ oli noormees vihane.
  „Trevor, kallis Trevor, meil ei olegi enam kodu ju!“ sai Mirell lõpuks välja öeklda sõnad mis teda vaevasid.
  „Kuule, ehk lõpetad need veinitamised!? Või pean sind vägisi võõrutusravile viima!“ noomis poeg ema.
Läbi telefoni kostus raevukat nutulaginat ning Mirell nuuksus nii valjusti, et Trevoril hakkas oma äsju öeldud sõnade pärast lausa piinlik.
  „Hea küll. Palun vabandust! Aga mine puhkama, küll ma ka kunagi koju jõuan!“
  „Kuhu koju? Ma ju räägin, et meil ei ole enam kodu!“ itkes Mirell edasi. Alles sis taipas Trevor, et asi on tõsine ja midagi on juhtunud.
  „Mis asja? Kuidas ei ole kodu? Ema?!“ karjus ta.
  „No, ei olegi, kogu su talukompleks põles maha, kaasa arvatud ka Land Rover. See plahvatas just hetkel, kui ma koju jõudsin. Päästeteenistus oli küll kohal ja kustutas tuld, kuid kellelgi ei tulnud pähe auto maja kõrvalt eemale sõidutada. Me oleme kodutud, kallis pojake! Kas kuuled, kodutud oleme!?“ ei suutnud Mirell emotsioone vaka all hoida.
  Tervor tormas autosse ja kadus nagu tuulispask hoovilt. Talle ei meenunud isegi armastatud Maris. Kogu ta maailm oli kokku varisemas ning noormees ei mäletanud isegi kuidas ta koju sõitis.
„Te ei tohi siia tulla. See on eramaa ja eravaldus.“ keelas Ronald Vanaküll Trevoril maja juurde minemast.
  „Sõida sitale!“ andis Trevor piirkonnavolinikule sihukese obaduse vastu vahtimist, et riigiametnik lendas nagu tuulispask vastu autot. Mirell vaatas kõike pealt ja oli nõutu. Vanaküll ajas ennast püsti ja tahtis Trevorile järgi joosta kuid Mirell ei lasknud.
  „Jäta mu poeg rahule, sa vana pederast!“ karjus naine.
See pilk, millega Vanaküll Mirelli vaatas, oli kõike muud, kui sõbralik. Ta nuuskass oma verise nina ja läks naise juurde ning tiris selle autosse ning sõit kulges jaoskonda. 

5. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma 

Kogu aeg pean midagi looma...

täidetud kartulad

  Paljud inimesed ilmselt küpsetavad või küpsetasid täna pannkooke, no pannkoogi pühapäev on ju. Mina ei ole just pannkoogi usku ja ei taha neid ka eriti küpsetada.

  Mõned tunnid tagasi jagas sõbranne facebookis ühte videot täidetud kartulatest, aga mina tegin ikkagi omaloomingut, nagu tavaliselt. Selleks keetsin koorega kartulad poolpehmeks (tegelt pehmemaks, ma arvan), lõikasin pealt viilu ära, uuristasin teelusikaga sisu välja ja lisasin selle täidise hulka. Niisiis:

kartulad
sibul
porru
vorst
tomat
juust
muna
soola
pipart

  Segasin komponendid omavahel ära ning toppisin uuristatud kartulate sisse. Panin ahju 4o minutiks.
Mul jäi küll täidist üle, kuid seda ei saa ju lasta raisku minna. Ei mind häirinud, et toores muna sees oli, lisasin veel hapukoort ja tegin sellest kartulasalati. Pärast serveerisin täidetud kartulate kõrvale koos suvikõrvitse (karriga tehtud) salatiga, mille Eve mulle suvel kinkis. Sobisid kenasti kokku.

komponendid
uuristan kartulat seest tühjaks
täidis valmis (segamata) ja kartulad ootel
läksid ahju
ahjus 200 kuuma käes 40 minutit
tulid ahjust

  Loomeinimeste kiiks ilmselt, kogu aeg peab midagi looma.

Head isu!

5. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

laupäev, 4. veebruar 2017

Kuidas ma jõuan nii palju lugeda ja kirjutada? Paljud küsivad...

meie armas Kiti

  Jah, viimasel ajal ma postitan blogisse rohkem oma loomingut ja raamatuarvustusi. Nii on. Tihti küsitakse minu käest, et kuidas ma jõuan nii palju lugeda ja kirjutada. Teate, selleks ei olegi jõudu vaja. Kirjutamine on minu kirg ja kasutan juhust, kui inspiratsiooni jagub. Vahel on olnud aegu kus ma ligi pool aastat ei kirjuta ühtegi romaani peatükki, aga luuletusi, novelle ja artikleid immitseb siis rohkem. Ma ei saa sundida ennast romaani kirjutama, see tahe peab seestpoolt tulema. Ja just hetkel on see periood, ehk siis kirjutamise ja lugemise periood.

  Lugemisega ona sarnased lood. Kui "olen lainel" siis ei tule õhtul (reeglina öösel) voodisse minnes und ka, kui ma pole vähemalt paarkümmend lehekülge raamatut lugenud. Siis käin nagu peata kana ja tunnen, et midagi on puudu. Aga, kui tuleb lugemispaus, siis võib ka see kesta kaua. Eelmisel aastal tuli, kevadel. Nii lugesin ma möödunud aastal vaid 16 raamatut läbi.

 Meil on facebooki avarustes grupp nimega "Eesti kirjaneitsid," mille tegi noorkirjanik Maria Lepmaa. Seal vahetame naiskirjanikega omavahel raamatuid ja muudkui loeme. Raamatut osta on kallis, aga vahetada on väga hea, kui on mida vahetada. Pealegi olen ma selline inimene kes juba ammu ei käi raamatukogudes ja seda lihtsalt põhjusel. Kui ma toon sealt portsu koju, tuleb ilmtingimata lugemispaus ja raamatud jäävad kapiotsale tolmu koguma. Ei tea miks, aga nii on. Sellepärast sobib mulle vahetamisvariant. No, täpsemalt öeldes me vahetame päriseks, mitte ei laenuta. Raamatuid ilmub palju ja tahaks ka paljusid lugeda. Mingil ajal, kui ma kesklinnas veel elasin, käisin raamatupoes raamatuid lugemas, latte auras nina all ja...Kodus on mul eraldi riiulid pühendustega raamatute jaoks ja neid on juba hulgim.

 Aga ma ausalt ainult ei loe ja ei kirjuta. Isegi süüa teen vahepeal ja külapeal käin ja poes käin ja...Eraelulise blogi kirjutamise jätsin harvemaks juba eelmisel aastal ja selleks oli põhjust. Vahepeal ikka kirjutan selliseid postitusi nagu see on , ka.

  Sorry, kui ma vahel mõnele kõnele vastamata jätan, kui ikka inspiratsioon peale tuleb, panen telefoni hääletuks ja sukeldun segamatult oma käsikirjadesse. Pean nii tegema, sest vahel lihtsalt on seda vaja. See on üks mobiilse maailma miinusied, ma vajan ka omaette olemist. Ja jätkuvalt ei mõista ma neid inimesi kes seltskonnas olles ennast telefoni kaudu netti unustavad. Üks asi on seal korra surfata, aga...Mina kasutan telefoni helistamiseks ja kuna mul fotokat enam ei ole, siis ka pilditamiseks. Ma pole kunagi telefoniga netis käinud ja ei hakka ka käima. Minu valik. Reaalne elu on kvaliteetelu! Vähemalt minu jaoks.

 Täna käisime ka külapeal ja Kitit ma seal just pildistasin. Imearmas ja hästi pirakas kass, kes solvus mu peale, kui telefonile vastasin ja tema paitamise jätsin. Nii ta lauale magama läkski.

hiiglasest Kiti. Germo on taustal nagu kirp :)

 Ja Zorrol läheb ka kenasti. Igavene kiusupunn on. Ikka aeg-ajalt ajab mind hommikuti varbaid närides üles või käib otsa vaatamas, kui külge keeran. Aga magab ikka minu voodis, päeval ei laiuta, aga öösel on pool voodit tema käes. Päeval magab nii.

Zorro päevaune poos

 Eile sain Tuule Linnu raamatu "Tavaline perekond" postist ja hakkasin ka lugema. Lugesin hommikuni. Aga sellest blogin siis, kui leotud saan.

Tuule Lind "Tavaline perekond"
ja pühendus

 Üleeile toodi mulle kilusid, millest nikerdasin ise vürtsikilud. Kalasõber, nagu ma olen. Täna juba maitsesime, head tulid.

ei saa me läbi kiluta...

 Täna on tihe külalistepäev olnud, tundub, et romaani 5. peatükk jääb homset ootama. Aga raamatuga voodisse kibelen ma juba ammu. Varsti lähengi. Ja ärge siis helistage mulle hommikul 8-10 ajal, siis ma lihtsalt magan ja telefon on hääletu. Minu päevad algavad kell 11 ja lõppevad tihti öösel kell 3-5.

Tänan tähelepanu eest!

4. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

reede, 3. veebruar 2017

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


 4.peatükk

  Mirell tegi ilmselt oma elu kiiremaid liigutusi autosse tagasi hüpates. Kogu tema sisemus värises. Naine käivitas auto ja tagurdas metsa. Teda ei huvitanud isegi see, et oksarägastikus võivad naelad või muud teravad asjad olla, mis ebaõnnestunud tagurdamise korral auto kummid ära rikuvad. Naine oli paanikas ja mitte kelleltki ei olnud abi loota. Teeline vahtis teda juhmi näoga, ega osanud ka midagi ütelda. Pigem oli tal hirm, et roolikeerajaga ei ole kõik korras. Memm luges mõtteis issameiet ise ülekere värisedes.
Kes teab kui kaua nad seal varitsenud oleks, kui lahtistest autoakendest poleks suitsuvingu sisse ajama hakanud. Mirell läks autost välja, vaatas masina alla, pagasnikusse ning kapoti alla, veendumaks, et auto pole kärssama läinud, kuid õnneks oli kõik korras. Pikemalt mõtlemata käivitas ta uuesti auto ning võttis suuna asulasse. Mirell arvas, et hakkab ära pöörama, sest ühtegi autot talle vastu ei tulnud ja paarisaja meetri pärast oli ka suitsuving õhku haihtunud.
  „Ole nüüd hea ja pea siin kinni. Ma lähen jalgsi edasi.“ tegi marjuline suu lahti.
  „Kas oled selles täiesti kindel? Kas su kodu asub siin lähistel? Ma võin veel su jalavaeva vähendada.“ pakkus Mirell.
  „Ei! Aitäh küüdi eest!“ vedas memm oma haiged jalad autost välja ja kadus nagu tina tuhka. Nagu poleks teda olemas olnudki.
  Mirell istus umbes veerand tundi teepervele pargitud autos ja siis helises telefon, mis tema mõttelõnga katki rebis.
  „Tere päevast! Kas ma räägin proua Mirell Williamsiga? Olen piirkonnavolinik Ronald Vanaküll. Meil oleks vaja kohtuda. Kus viibite hetkel?“
  No, püha müristus, mida see politseinik nüüd tahab. Kas Tervoriga juhtus midagi? mõtles Mirell endamisi, enne, kui kõnele vastama hakkas. Naise sisemus ja käed värisesid nii hullult, et telefon oleks peaaegu ta näppude vahelt maha libisenud.
  „Eee...Jah! Mirell Williams on tõesti mu nimi. Kuidas saan teile kasulik olla? Kas ma peaksin seda võtma nagu kutset kohtingule või on teil ka midagi põnevat rääkida?“ iroonitses naine.
  „Vaadake, oleme siin hetkel teie talu juures ja asi on rohkem, kui tõsine...“ üritas Vanaküll asjani jõuda, kuid Mirell ei lasnud tal rääkida.
  „Misasja!? Meie ei ole seda turismigruppi registreerinud. See on üks suur eksitus! Meil on üldse hetkel puhkus. Tervor sõitis oma tüdrukuga ära ja mina ei majanda talus üksinda.“ vadiatas Mirell nii kiiresti nagu kuulipildujast.
  „Hkmm...oodake nüüd! Tea peate koju tulema, teie turismikompleks on leekides!“ sai piirkonnavolinik lõpuks välja öelda selle mille pärast ta üldse helistas.
  „Miiida!!?? Misasja??? Ei ole võimalik!!! Kes seda tegi? Võtke need huligaanid kinni! See on teie kohutus! Peate võtma! Mis kuradi politsenik te olete, kui ei suuda oma tööd teha!!?“ räuskas Mirell ja oli enesest nii väljas. Ta viskas telefoni auto põrandale ning sõitis koju. Talu juurde jõudes, plahvatas Tervori uhke, mürksinine Land Rover. Mirell sai šoki.
  „Kutsuge kiirabi! Kas keegi on kiirabisse helistanud?“ oli üks päästekomando meestest mures, kui juba kuuliski ta sireene.
  Mirell turgutati meedikute poolt üles, aga talukomleksist ei olenud enam eriti midagi alles, kõik hooned olid tuleroaks saanud. Ilmselge, et tegu oli süütamisega, kuna hooned asusid üksteisest eemal. Pidi ikka aega ja ruumi tegutsemiseks olema.
  „Kas elate siin üksinda? Ilmselt kodus kedagi ei olnud, sest päästekomando oli sunnitud lukustatud ukse maha lõhkuma. Või? Kas oskate kedagi selles kuriteos kahtlustada? On teil vihavaenlasi? Kui kaua te kodust eemal viibisite?“ esitas Vanaküll apaatsele Mirellile küsimusi.
„Kurat küll, laske ma vähemalt toibun enne. Muudkui tulevad aga seitset nahka seljast võtma!“ oli Mirell häiritud kõigist ja kõigest. Ta võttis oma tulipunased tikkkontsadega kingad jalast ja hakkas neid ridikülist leitud vatilappidega puhastama, pilku piirkonnavolinikule heitmata. Vanaküll oli vana rahu ise, ta ootas pikalt, kuid siis, kui ta uuesti suud lahti teha üritas, katkestas teda Mirell. Naine võttis meigikotist silmasuuruse peegli, kohendas oma meiki ja samal ajal vastas.
„Ei, ma elan siin oma täiskasvanud poja Tervoriga. Õigupoolest kuulubki see turismitalukompleks temale. Mina olen siin väike tegija, kui mitte ütelda koha täide. Loodan, et te ei paku oma küsimusega mulle ennast seltsiliseks? Või? Tegi Mirell Vanaküllile silma. Jah, kodus ei olnud tõesti kedagi. See oli minu viga, et ma ukse lukustasin. Tavaliselt ma ei lukusta seda kodust lahkudes. Minu viga...Kahtlustada kedagi? No, ei! Oma teada ei ole mul ka vihavaenlasi. Kuid kes seda teab. Ma ei pea ennast selgeltnägijaks, et piiluda kolmanda silmaga, et kas....No, jaa. Kodust eemal viibisin paraja pooltunni ikka. Mis te tahate ütelda, et mind taheti koos majaga põlema panna? Ah? Ohh, ärge liialdage! Selliseid vihavaenlasi mul kohe kindlasti ei ole.“
  „Selliseid? Aga?“ oli Vanaküll paras tähenärija.
  „Ei noh, paras uurija olete küll! Ei ole mul ka teitsuguseid vihavaenlasi. Või peaks olema?“ ei olnud ka Mirell suu peale kukkunud.
  „Vabandust, te olete sellise õnnetuse koha pealt kuidagi liiga rahulik. Kas..?“ tahtis Vanaküll midagi küsida, kuid taiplik Mirell oskas ridade vahelt lugeda.
  „Jaa-jah, võtsin kätte ja panin ise oma kodule tule otsa jah, et kindlustus maksaks ja...“
  „Ei, ma ei mõelnud nii, proua Williams. Pidasin silmas teie tervist. Kas teie tervisega on kõik korras?“ jätkas piirkonnavolinik.
  „Einoh, muidugi, jah! Ma tõesti ei põe maniakaal-depressiivset psühhoosi. Või vähemalt pole ükski arst mul kunagi seda tuvastanud. Isegi Seewaldi psühhiaatriakliinik ei taha minu suguseid!“ valas Mirell meelega õli tulle. Talle tundus, et härra Vanaküll üksnes ei tee oma tööd vaid flirdib temaga. Elukogenud naisena oskas ta väga hästi vastu flirtida, kuid ilmselt viis see piirkonnavoliniku eksiteele.
„Ja see vihjab sellele, et olete psühhiaatriakliiniku patsient? Mis terviserikkega te seal viibinud olete? Millal viimati? Kas võtate ka igapäevaselt ravimeid? Milliseid?“ tulistas Vanaküll aina uusi küsimusi. Näis nagu ei tahaks need lõppedagi.
  „Hahaaa. Tjah! Tule taevaema appi! Te olete veetlev mees, vähemalt välimuselt. Vaatamata oma uljale noorusele näete väga mehelikult kütkestav välja. Vabandust, olen otsekohene inimene. Välimus on teil mehelik, aga sisemus selline naiselikult kütkestav. Või ma eksin? Jah, võtan tõesti peoga medikamente, tahan ju minagi oma teises nooruses kütkestav välja näha. Nii mõnigi pulbriline oma mõjunud mulle efektselt. Eksole? Oh, teid küll!“ tegi Mirell Ronaldile silma.
  „Kummaline naine. Mida temaga teha? Viia haiglasse kontrolli? Just! Tuleb viia!“ pidas Ronald Vanaküll endaga monoloogi.


3. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum




  1. peatükk

 „ Mingi mure vä? Kes helistas?“ uuris Maris, kui käsi hakkas juba Trevori õlal surisema, ehk suri ära, nagu Tilde alati armastas öelda. Samas oli tüdruk õnnelik, et Trevor kõneles, olgugi, et telefonitsi. Kuid Marise küsimusele ta vastama ei kiirustanud. Tüdruk tüdines vaikusest ja hakkas tõrelema.
  „No, mis nüüd siis on? Jäämegi siia vä? Kui ma vastik ja paha olen, võin ju jala edasi minna. Mul on juba siiber!“
  Trevor keeras pilgu Marise poole, see oli kalk ning õõva tekitav. Ta oli nagu teises maailmas oma mõtetega. Tegelikult poisile meenus isa viimane pilk surivoodil ning teadmatus hemofiilia tagamaadest. Alati, kui miski viltu vedas, vajus noormees mõtteisse ja ei suutnud hetkeolukorra ajel ratsionaalselt mõelda. Aga ta ei osanud ka oma olekut varjata, ega tahtnudki. Ausa loomuga noormehena suutis ta reeglina alati oma mured hiljem mustvalgeks rääkida ja segadusest väljapääsu leida.
  „Anna andeks, mu arm! Mis sa küsisid ennist? Mis juhtus, mu musike?“ potsatas endine Trevor tagasi.
  „Kuhu su käsi mu randmelt kadus? Pane see kohe tagasi, mu arm! Kas sa ise ka tead, kui kallis sa mulle oled? Sa oled kogu selle neetud alevi suurune! Ei, ei, sa oled veel suurem, oled kogu universumi suurune!“
  „Ah, segast peksad või?! Jah, ma olen eriti suur, paks ja inetu pardipoeg!“ olid Marise silmad veekalkvel. Ta ei suutnud enam ühtegi sõna öelda.
  „Musi, kallis, ole hea ja võta see rooliratas enda kätte.“ pakkus Trevor.
Maris hakkas üle oma noormehe ronima kui kohtusid nende pilgud ja suudlus korvas äsja aset leidnud segaduse.
  Maris sõitis nagu kogemustega kutseline autojuht. Isegi siis, kui Trevor oleks tahtnud teda juhendada, ei teinud ta seda. Ta piidles uhke olekuga ja seksikat autojuhti kõrvalt nii hiirvaikselt, ei ei julgenud hingatagi. Iga Marise liigutus ja miimika erutas teda ning pani kõhuliblikad üha kiiremini tiibu liigutama, aga ta tahtis hoida seda puutumatuse tunnet ning oli isegi suudluse peale vihane. Tema jaoks oli Maris puhas ja õrnhabras leht, nagu pärgamentpaberile kirjutatud pühalik tõotus, mida lausutaks vaid kord elus. Maris oli Tervorile kogu ta elu.
  Tüdrukul ei olnud tegelikult õrna aimugi mis Trevori hinges toimub. Kohati arvas ta, et Trevor soovib vaid sõprust, kuid suudlus kõneles teises keeles. Tegelikult erutas Marist juba Trevori läbitungiv pilk, aga ta surus oma iha maha. Tema oli seda meelt tüdruk, kes ei tahtnud olla vähese ajaga nagu läbi loetud raamat, mida aja möödudes enam sirvida ei kõlba. Tema prioriteedid olid paigas juba üsna varakult. Ja seda täna Tilde-memmele, kes ka läbi telefoni alati Marisega kõigest vestles ja nõu andis. Nad olid Matildega nagu kokku kasvanud, nagu erineva munaraku kaksikud, kes on ühe maailmavaatega. Just erineva munaraku kaksikud, sest millegipärast on loodus asjad paika pannud nii, et loomupoolest on just sellised kaksikud sarnased ja ühe munaraku omad iseloomult nagu öö ja päev. Kuid mitte eranditult.
„Oh sina heldekene küll! Minu silmatera ja roolis! Küll on tore sind näha, mu armastus! Ja kes sina sihuke oled? Naa nägus noormees ja minu silmateraga koos. Tahad sa, mu kullatükk, oma kaaslast mulle tutvustada?“ jooksis Tilde, nagu noor sälg külalistele vastu.
„Oi, oi, kesse siis paljajalu! Pane ikka pastlad jalga, iial ei või teada millal mõni mutukas või putukas su pisikestele jalakestele haiget võib teha!“ vadistas Tilde edasi, nähes Marise paljaid varbaid.
Trevor tüdines juba esmakohtumisest oma kallima vanatädiga ära. Kui ta tahtis ennast tutvustama hakata, ei andnud Tilde selleks võimalustki. Samas Tervor imeltes seda, see näitas kui väga ta on lemmikut armastab. „Kus rivaal mul väljas!“ muheles Trevor endamisi.
  „Heakene küll! Mis ma siin ikka jahvatan. Tulge tuppa. Tulge aga tulge! Sina noormees tunne ka ennast nagu kodus, aga ära unusta, et sa külapeal oled!“ muigas memm. Trevor ei saanud Tilde naljast aru. See lause pigem tegi teda ettevaatlikuks ja kramplikuks. Kuigi ta ei olnudki selline noormees kes külas ennast kodus tunneb. Ja näis, et Marisel pole ka just jututuju, sest ta mossitas ja saatis kõõrdpilke oma lemmiksugulase suunas. Trevor ei mõistnud hetkeolukorda ja otsustas vaikida. Otsustas oodata millal õnnestub ennast tutvustada.
  „Sestap, et mu suu rohkem kõneleb, kui sülg suhu sõnu tuua jaksab, ei pea mind häbenema. Mina olen Matilde, aga võid mind Tildeks kutsuda, nagu mu silmarõõm seda teeb. Kas sa tead...“ tahtis Tilde ilmselt kogu oma eluloo esimeste minutite jooksul ära rääkida, kuid teda katkestas Trevor.
  „Trevor olen.“ ulatas ta Tildele käe. „Olen teist palju kuulnud, Maris kiidab teid kogu aega. Mina olen Marise sõber, kõige parem sõber. Maailma parem sõber.“ üritas Trevor endast viiskat muljet jätta, kuid Tilde vaidles vastu:
„Oot, oot, oot, Maris on ikka minu silmarõõm ja kõige parem sõber..“
„Ah! Einoh! Minge jah nüüd vaidlema ka veel! Mõlemad olete mu maailma parimad sõbrad. Ja üleüldse memm, sa pole isegi oma maailma parimat sõpra kallistanud“ tegi Maris märkuse. Üks puntrakalli päästis seltskonna häälepaelad valla.
  „ No, väimees poiss, kust kandist sina mul pärist ka oled? Naa nägus nagu mõni väljamaa mees mõnelt kinolinalt välja astunud. Ja nimi, mes see nüüd siis sul ongi? Reevo? Ilus nimi see Reevo. Ja kuda te siis nii suuretsks sõpradeks saite?“ jätkus memmel küsimusi küllaga. Endal suu muigel ja silmad pilkumas.
„Juured on mul ikka Eestis, kuigi sündisin Londonis. Aga väidetavalt vaadatakse juuri ema järgi ja need asuvad mul Pärnumaal, Koonga vallas. Aga isa on mul tegelikult juurte poolest jänki, pärit Ameerikast, Ohio osariigist. Vanemad tutvusid mul ikka Eestis, aga me emigreerusime Inglismaale ja seal ma sündisin. Peale isa surma (tekkis vaikus ja Trevor neelatas kuuldavalt klompi kurgust alla) naasesime Eestisse tagasi.“ tutvustas Trevor ennast kokkuvõtlikult.
  „Kae sina perra, kaugeltlombi mehed meil siin puha! Aga heakene küll. Teil on kindlasti kõhukesed väga tühjad, kaugelt tulnud ning väsinud. Käin laudamanu, toon mõne toortibu ja löön panni pääle. Võta sina Maris seniks piima kapist. Võta, võta, ma ju tean, et sa armastad seda. Paku peigmehele ka, muidu ei jaksa teine sinuga tühja kõhuga kurameeridagi.“ ei saanud Tilde mitte oma arvamust oma teada jätta.
„Heh, su memm on nii naljakas! Mida see kaepera veel tähendab? Eeee, ega ta ometi elusat tibu pannile panema ei hakka? Aga armas on ta sul küll. Paras energiapomm. Vist sinusse.“ tegi Trevor Marisele silma.
  „Kae perra ikka. See tähendab võro murdes vaatamist. Tilde kasutab hästi palju murdesõnu. Kunagi ta just võro keeles rääksiki palju, kui ta võrokesest mees veel elas. Temaga juba igav ei hakka ja ta hoolitseb ka selle eest, et meil igav ei hakkaks. Võin pea anda. Aga toortibu alla mõtles ta õnneks kanamuna. Memm on lihtsalt selline jutupaunik, armastab asju ja inimesi oma hüüdnimedega kutsuda ja see ajab nii mõnegi segadusse. Näib, et sinu ka. Sa pead veel memmega harjuma, et tema väljenditest aru hakkaksid saama.“ muheles Maris.
  „Tule siia,“ tuli Trevoril suudluse isu peale. Ta tõmbas Marise oma embusse. Tüdruk püüdis lahti rabeleda, aga ei õnnestunud. Noored olid mokkapidi justkui kokku kasvanud, ega näinudki korvitäie toortibudega vööruseuksel seivat vanatädi.
  „Elab armastuse vägi! Mis käib....“ tõmbas memm tähelepanu endale. Noored häbenesid, Marisel läksid lausa kõrvad punaseks. Trevor muutus kohmetuks.
  „ Vaat, kui mina veel noor olin, siis oli kõik teisiti. Ei mingit avalikku moklemist. Aga, vaat tänapäeval...Ei ole siin miskit häbeneda midagi. Aga ühte ma ütlen, lugesin kohe teie silmadest välja, et asi ei ole ainus sõpruses. Silmad ju reedevad. Tore teid koos vaadata! Ajad on teised ja Tilde memm võib teile mõlemale elukogemusi jagada. Tänapäeval kõik maad ja piirid lahti, reisi või kogu maailm läbi, kui raha jagub. Saab silmaring avaramaks ja näitsikutel hää ju kosilasi mujalt ka piiluda. Mina pole mingi rassist. Ega siis armastus ei küsi ei vanust ega nahavärvi. See vajub nagu laviin su pääle ja peale seda pole sa enam sina ise. Meite noorusajal oli asi palju reserveeritum. Tuli ikka oma külast mees kosida ja vahel manas muige suule juba see, kui naabertalu perepoeg sulle ehale tuli. Aga ajad oli sellised, polnud parata!“ vadistas Tilde.
  „Tilde-memm, mul on kõht tühi!“ katkestas Maris piinliku vaikuse.


3. veebruar. 2017.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 2. veebruar 2017

"Saladuse jõud"- Maria Lepmaa


  Nüüd on siis käes see hetk, kui saan öelda, et olen kõik Maria Lepmaa raamatud läbi lugenud. Jee!

 Asetasin just raamaturiiulisse Maria Lepmaa romaani "Saladuse jõud," mis mulle kohe väga, väga meeldib.

  See on jälle selline eneseotsimise- ja leidmise raamat. Soovitan seda lugeda ka meestel, nii õpivad nad naistemaailma paremini tundma.

  Pisut mõistatuslik on peategelane Gea, kes psühholoogi ametit pidades suudab kõiki patsiente edukalt aidata, aga enda vigu ei näe, oma armastust päästa ei suuda, oma meest, kes on just töölt koondatud ning on ahastuse äärel, aidata ei suuda. Pigem mõistab armastuse hukka ja viskab mehe minema nagu kasutu eseme. Aga seda ma ei kuule (ei loe) esimest korda. Olen ennegi teadlik psühholoogide eraeludest, mis tihti jooksevad karile, sest psühholoog pühendab ennast rohkem tööle ja kipub "ülemust" mängima ka kodus.

  Mõningad tegelased visatakse veel nagu kasutud esemed minema, aga ju on see selles raamatus taotluslik. Üldiselt mulle tõesti see romaan väga meeldib. Just romaaniga on tegu, sest järgnev peatükk ei jätku sama teemaga, millega eelnev lõppes, ehk siis autor jutustab tegelaste maailmu paralleelselt, nagu romaanile kohane. Jutustus on selline mis jookseb ühe teemaga lõppu välja. Või novell, milles on küll vähe tegelasi /seega minu jaoks igav/.

  Selles romaanis on jah palju tegelasi, kuid mulle just see meeldib. Vahel kipuvad küll nimed segamini minema ja vajadusel tuleb natuke "tagasi kerida" kuid see ei ole häiriv. Ka minu romaanides on palju tegelasi. Pole parata, kui lükkavad lausa jalaga ukse lahti ja trügivad sisse :)

  Raamat on hea energeetikaga ja julge süžeega. Autor kirjeldab füüsilist armastust detailselt, aga üldsegi mitte häirivalt. Pigem erutavalt. Raamatu (osad) naistegelased on küll pisut kerglased, ehk siis kergesti süttivad inimpommid, aga tegelikult on seks elus ikka tähtsal kohal küll. Ja pole ka ime, et Valdek armukesi pidas, kuna kodus enam seksuaalset suhet oma naisega ei olnud. Muidugi on hingeline armastus suhte puhul väga tähtis, aga kui ikka suhtes puudub ihuline armastus, minnakse seda mujalt otsima. Ei ole kivist ükski inimhing!

 Visadus viib sihile! Alati!

Aitäh, hea Maria selle võrratu romaani eest!

2. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Rahva Raamatu lehelt:
14.46 13.74 €
  • LISA EEMALDA 
    RAAMAT

    SALADUSE JÕUD

    Autor: MARIA LEPMAA
     6 Google +0  0 Share0

    Gea elu on ilus ja võimalusterohke: ta on noor psühholoog, kes on leidnud töö, ta on abielus armastatud mehega ning neil on ilus kodu. 
    Kõik muutub, kui mees töö kaotab ning alkoholist lohutust otsib. Murdepunktiks saab päev, kus mees joobes olles Geale kallale läheb. Lahutuse käigus saab Gea teada, et tema eksabikaasa on tüki maad ebameeldivam mees, kui ta kunagi mõeldagi oleks osanud. Skandaalid raputavad nii Gea kui ka tema lähedaste elusid. Raamatukogus hingejõudu otsiv Gea leiab juhuslikult Saladuse – külgetõmbejõu seaduse õpiku. 
    Oma õnnetut eluperioodi trotsides otsustab noor naine unistuste jõudu proovida...

kolmapäev, 1. veebruar 2017

Vanaisa vaim, pluss MuusikaPlaneet


  Jaanuari numbrid "Saatus & Saladused" ning "Müstilised lood" on ilmunud. "Müstilistes lugudes" kirjutan loo kuidas lapseootel naist vanaisa vaim vaevas ja mis selleks teha tuli, et sellest vaevast lahti saada.

  Selle kuu numbrisse "Saatus & Saladused" saatsin Tartu tudengi Märt Sepperi luuleloomingu. Täidan endiselt (vist juab kaheksandat aastat) selle ajakirja luuleveergu ning kirjutan sinna aeg-ajalt lühijutukesi ja novelle.
Märt Sepperi luule

  Mul on ilmunud üks lühijutu-, novellikogu VIRTUAALMEES, mida on saadaval veel vaid Rocca ala Mere kaubanduskeskuse Rahva Raamatu poes ja mõned minu käest. Sellel aastal ilmub uus lühijutu- ja novellikogu RÖNGENNÄGEMISEGA MEES ning panen juba kokku ka kolmandat. Kõik oma (nendes ajakirjades) ilmunud jutukesed köidan raamatuks.

  Jaanuari 10. kuupäeval sai Marco Tasane taas ühele poole minu sõndaele loodud looga. Täna avalikustati MuusikaPlaneedi kaudu edetabel. Palju õnne Marcole 4. koha puhul! Jeee! Meie koostöö jätkub kohe kindlasti!

 Loo nimi on "Nälg" ja kokkuvõtet näete SIIT.

Kopeerin siia ka:

YOUTUBE’I TOP 5: ENIMVAADATUD UUED EESTI MUUSIKAVIDEOD JAANUARIS

Kaamera2017. aasta teine kuu on alanud ja teeme nüüd kokkuvõtte selle kohta, millised uued kodumaised muusikavideod olid jaanuaris YouTube’is vaadatumad.
Head kraami laeti üles üsna palju: näiteks valmisid värsked musaklipid sellistel tegijatel nagu Olavi Otepalu, Renate, Würffel, Akar, Frankie Animal, Val Tvoar. Kuid nagu ikka, avaldame viis kõige vaadatumat videot!
Eesti artistide/bändide uute muusikavideote TOP 5 YouTube’is – jaanuar 2017:

Tabel läks lukku 31. jaanuaril kell 23:59. Arvesse läksid jaanuaris üles laetud uued kodumaised muusikavideod. Live– ja lüürikaklipid jäid arvestusest välja.
1. Stuf “Olen venelane” (avaldatud 11. jaanuaril): 145 534
2. Beebilõust “Võõraste tormide trotsija” (2. jaanuar): 69 938
3. Patune Pool “4 x A” (17. jaanuar): 65 133
4. Marco Tasane “Nälg” (10. jaanuar): 50 210
5. Koit Toome & Laura “Verona” (avaldatud 30. jaanuaril): 23 984 vaatamist
https://youtu.be/TymSjJPUK9s
Marco jäädvustus ka siia.
1. veebruar 2017.a.
Vana-Rääma