Tänases "Pärnu Postimehes" tutvustan PETUt ja räägin mõne reaga esitlusest

   Hea ajakirjanik Anu Jürisson tegi minu lasteraamatudebüüdist väikse artikli ajalehte "Pärnu Postimees." Mainisin ära ka järgmisel nädalal toimuva raamatute esitluse Pärnus. Tõsi küll, väike apsakas on sisse juhtunud, raamat on siiski kirjutatud kirjatähtedes, mitte trükitähtedes. Seda enam ehk õpivad lapsed kiiremini luigemise selgeks. Mina õppisin varakult.

"Pärnu Postimehe" lugejad saavad artiklit lugeda ka SIIT. Saab ka päevapileti osta jne...

  Ajakirja "Saatus & Saladused" jaanuari numbrist aga leiate mu artikli "Sünnitasin kuus last vägistamise tagajärjel." See on abipalve elust enesest, kus artikli peategelane leidis mind tänu ajalehele "Nelli Teataja," sest üke eelnev minu kirjutatud artikkel läks talle nii korda ja südamesse, et võttis ise minuga ühedust ja tahtis, et just mina tema loo kirja paneksin. Toimetajaga otsustasime, et see sobib kõige paremini just sellesse ajakirja.

  Selle kuu ajakirjas "Saatus & Saladused" on ka Velly Joonase luule. Jätkuvalt aitan toimetada luuleveergu ja kui ma ei eksi siis juba seitsmendat aastat. Aeg lendab.

  Kui ka sina tahad, et ma kirjutaks sinust artikli ajalehte "Nelli Teataja" või ajakirjadesse "Lemmik," Saatus & Saladused" või "Müstilised lood," siis võta minuga ühendust ja teeme ära!

Velly Joonase luule selle kuu numbris

minu kirjutatud artikkel ajakirjas "Saatus & Saladused"

Heade soovidega ikka teie Margit

4. jaanuar. 2017.a.
Vana-Rääma

Tormakas, ent põnev aasta!

Maili ja tema tütar, armas Elsee PETUTt lugemas

  Juba on uus aasta neljandas kuupäevas ja ma olen jõudnud vaid korra sellel aastal blogida. Ai,ai, ei saa ju nii! No, ka avalikus päevikus peavad mu tegemised korrektselt jäädvustatud olema. Neitside kiiks ja see ma olen. Eluaegne.

  Jaanuar on alles lapsekingades kuid raamatuesitluse pakkumisi juba tuleb. Kahjuks pidin ma ära ütlema esinemise Pirgu mõisas, kuigi see oli väga ahvatlev. Kahjuks ei oma ma enam autot ega ei kehti ka mu load, seega on maakohtadesse väga raske esinema jõuda ja veel siis, kui pakkumine tuleb n-.ö viimasel minutil. Pirgu mõis asub Raplamaal, Juuru vallas ja vist Röa külas ning mul pole autojuhti nii kiiresti võtta, seega loobusin. Kuigi, mõelda vaid, mõis! Vanad mõisad, kirikud, häärberid, villad, lossid jmm...on nii inspireeivad ja minu lemmikmajad. Need kõnelevad ja meelsasti käiskin just sellistes kohtades raamatuid esitlemas. Aga pole parata, elus tuleb valikuid teha.
  Ja siis teine asi ka, kuna olen poja tervise pärast peaaegu aasta töötu olnud, elame poja pensionist ja minu artiklite kirjutamisest, ei ole võimalik mul tasuta esinemas käia. Sellisel juhul tahan, et kutsuja tasub sõidikulud ja esinemisraha tahan ka, mitte palju, oma maakonnas 25 eurot ja teistes maakondades 75 eurot. Oma rahade eest ma reisida ei jaksa. Kui mõni teine maakond kutsub mind esinema ja selleks kulub terve päev siis eeldaks, et kutsuja organiseerib mulle ka tasuta öömaja. Ja mitte ainult mulle. Kuna mul on erivajadustega poeg, kes on 24h valvata, võtan ka tema kaasa. Aga pakkumiste ootel olen endiselt. Aitäh!

  Läbi aastate on paljud mu tuttavad maininud, et võiksin facebooki teha kirjanik Margit Petersoni lehekülje. Täna võtsin siis selle teekonna ette, kuid postitusi ei ole jõudnud veel teha. Koondan sinna kirjanik Margit Petersoniga seonduvad artiklid, esinemised, fotod jne...Leheküljega liituda saate SIIN.

 3. jaanuar oli väga kirju päev. Uni läks minu puhul varahommikul, kella kaheksa paiku. Tegin tule pliidi alla ja hakkasin kohvitama. Germo ajas ennast alles 10 ajal voodist välja.
 Sellesse päeva kuulvad intekas Pärnu Postimehega, ühe esinemise paika panemine koos andeka kirjaniku ja lastekirjaniku Lea Jaanimaaga, veel ühe esinemise teema ja palju, palju muud. Lisaks veel on 20. mail toimumas Pärnus üks sündmus, mille raames (puudutab lasteraamatut PETU) võeti minuga ühendust. Aga sellest kõigest juba hiljem, õigel ajal. Ja vaikselt tegelen ka 11. veebruaril toimuva kirjandusõhtu korraldamisega kohvikus Versus.

minu järgmise romaani kaanepilt kunstnik Ariel Marksalu poolt näeb välja selline, ahvatlev ;) olen 100% rahul. 

  Samal ajal kirjutan lasteraamatu järge ja 2. jaanuaril valmis mu järgmise romaani kaanepilt lõplikult illustraator Ariel Marksalu poolt ning see sai juba kirjastusse saadetud. Millisesse? See on saladus. Romaani käsikiri on toimetaja käes ja kõigi eelduste kohaselt peaks see toimetatud saama märtsi keskpaigaks ja ehk juba aprillis jõuab romaan poelettidele. Loodame! Ootan ise kannatamtult. Ikkagi uue lapse sünd. Pluss veel on kevadel ilmavalgust nägemas ka mu järgmine novellikogu ja ehk isegi lasteraamatu järg.

  Praegu ütlen nii palju, et 12. jaanuaril on järgmine esinemine ehk siis lasteraamatu esitlus, kuid kõigest sellest jõaun veel blogida ja üritus tuleb ka facebooki.

 3. jaanuar on märkamatult 4.-daks saanud, kuid mina sukeldun nüüd lasteraamatusse, sest uni rebis mind ennist lausa mitmeks tunniks rivist ja ilmselt tuleb produktiivne öö.

Olge hoitud ja armastatud!


3.-4. jaanaur. 2017.a.
Vana-Rääma

Õnnelikku uut aastat kallid sõbrad, tuttavad ja sugulased!

  Mul ei olnudki aega vana-aasta viimastel päevadel netiust paotada. Paar õhtut tagasi küll korra käisin fb-s kirjadele vastamas ja sukeldusin reaalsusse tagasi. Ühest küljest käis palju põnevaid külalisi ja teisalt oli nii palju tegemist, et ajanappus ei lasknud virtuaalmaailmas surfata. Aga olen kenasti olemas ja õnnelikult uues aasta.

kallis Heli oma uute lapsukestega

Heli raamatud teevad alati hingele pai ;)

ja nagu ikka lähevad pühendustega raamatud erilisse riiulisse

  Reedel, 30. detsembril külastas mind kallis Heli koos oma armsa vanema poja Mathiasega. Siirad ja suured tänud! Kibelen raamatuid lugema, kuid ikka veel pole aega saanud. Aga kalli Heli Künnapase ahjukuumad raamatud Tähtajaline elu 2. osa ja Delfis järjejutuna laineid löönud bestseller Jõuluks koju on kenasti mu öökapil ootel. Kunagi blogin ka nendest pikemalt. Siirad ja suured tänud ning imelist uut aastat kogu teie armsale perele!

tänud kallid Maili ja Elsee!

kallis Maili, mina ja Germo

koos armsa Elseega

 Eile, 31. detsembril kohtusime esimest korda Mailiga, armsa Mailiga ja tema veel armsama tütrega Elseega. Netiavarustes olime suhelnud aastaid ja kokku saades oli tunne nagu tunneksime juba aastaid.Aitäh teile, kullakased! Ja mälestuseks sai ka mõned pildid jäädustatud, kuigi ma just esinduslik välja ei näinud, kuna olin õhtuks lauda valmistamas ja käsil oli just kartulisalati valmistamine ning ei jõudnud ennast lille lüüa. Aga armas Elsee sai endale mu lasteraamatu PETU ja ma usun, et oli selle üle õnnelik. Uute kohtumisteni ja imelist alanud aastat!

hea sõbra jaoks on valla mu uksed ja mu hing...

meie tagasihoidlik lauake...

kallid naabrid Terje ja Tiks

kallis õepoeg Raido

kallis Raido ja Reelika

ja nüüd juba silla juures

kallitega silla juures

ja nii ta tuli, aasta 2017!

  Ütlen ausalt, mina naudin vihma ja sellist sügisest ilma nagu hetkel on. Naudin täiel rinnal, sest ma lihtsalt ei ole grammigi talveinimene, kuigi ega talv taeva jää. Eile õhtul nautisin külalisi oodates lahtiste uste päeva ja seda otseses mõttes. Väga soe ja hubane on kodus olla, kui küttekoldeis on tuli ja toas ka värske õhk. Ausalt üteldes ei mäletagi seda aega, mil oleks talvel saanud pool päeva välisust avali hoida.
Nojah, eks ahjupraad küttis veel omakorda. Ja nii saigi laud 5-le tehtud. Koos naabritega sai vana aasta ära saadetud. Üllatuseks astus ka kallis õepoeg Raido oma armsa abikaasa Reelikaga uksest sisse, aega parajaks tegema enne maskipeole minekut. Aitäh teile kõigile, et olite meiega koos uut aastat vastu võtmas! Oleme väga õnnelikud ja jäime aastavahetusega lausa 101% rahule. Imelist uut aastat!

 No jaa, armas üllatus ootas mind veel internetti avades. Mu kallis ja andekas illustraator Ariel Marksalu  on ametis mu häärberiromaani kaante illustreerimisega. Siin on küll veel toorik, aga kannan juba praegu tibutagi, ei teagi mis siis juhtuma hakkab, kui kaaned valmis saavad. Aitäh, kallis Ariel!

Westoffhauseni häärber. illustraator : Ariel Marksalu

30. detsember 2016- 1. jaanuar 2017.a.
Vana- Rääma

Uus tass kollektsioonis +NääriPikud

  Olge valvsad! Jõulupühad said läbi ja algasid näärid. Näärivanad ja NääriPikud luusivad ringi, ma ise nägin. Olen vist hea laps olnud, minul nad käisid külas ka. Olge teie ka! Head lapsed olge!

  Täna sain taas uue tassi. Selle lasi hea Ülle minu jaoks teha ja tassi all on ka kunstniku nimi- Ulve. Olge te mõlemad tuhandest tänatud! Imekena tass on. Ma olen tegelt poole kohaga keraamikahull ka. Kes meist ei oleks lasteaias ja koolis plastiliinist ja savist voolinud? Usun, et kunagi teen ühe taiese valmis ka. Mõelda vaid-oma kätega! Minu salaunistus.

 Üks armas NääriPikk käis kodus ka. Aitäh Sulle, kallis! Ja sellele teisele ikka ka! Germo käib kaardiga mööda tuba ringi. Võttis isegi enne paberi ette ja muudkui rääkis põdrast. Ehk joonistab põdra.

 Muidu kulgeb kõik endiselt. Eile kirjutasin lasteraamatule PETU järge. kaks ja pool peatükki kirjutasin. Olen praegu ka lainel ja ilmselt lähen peale blogimist edasi kirjutama. Kõht on täis ja meel on hea, ahi küdeb, pliit köetud, pesu pestud ja söök valmis. Nüüd võib endale mõelda.

 Häid nääre!

27. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 5. PEATÜKK

  PETU LÄHEB KOOLI

 5.PEATÜKK

„ Mis siin toimub?! Vargad majas või?!“ kuulis tüdruk korraga ema kurjapoolset häält. Pere jõudis koju.

„Eee, emme, mina olen, Petu. Mul on homme kooli valget pluusi vaja, me lähme Slatscrivasse autahvli pilte tegema ja siis peab valge pluus seljas olema, no me peame pidulikumad välja nägema..“ jutustas Petu, omal hing sees värisemas. Tegelikult oligi see Salatscriva sõit ees, sest selle kooli autahvlipildid just seal tehti. Kuid see sõit oli plaanitud alles järgmisse nädalasse. Aga vahel ka lapse hädavaletavad, sest kardavad nuhelda saada.

„Varem ei osanud rääkida või! Pluus on ju pesemata ja kus see ära kuivab hommikuks?!“ tõreles ema ikka.

„Emme , ma kütsin ju pliidi ära, panen riidepuule pliidi müüri juurde kuivama. Ma pesen ise selle ära.“ pakkus Petu, et emat pahameelest säästa.

„Ikka kõik asjad tulevad viimasel minutil meelde, nagu suud peas ei olekski!“ tõreles ema edasi. Petu ei julgenud enam midagi ütelda. Ei teadnud ju tema, et pluus must on ja pealegi oli ta valmis milleks iganes, sest vale painas hinge. Tüdruk läks ise kaevust vett tooma, pani selle hiigelsuure metallist pesukausiga tubademaja pliidile ning valas pesuvalgendit sisse. Tegi uuesti tule pliidi alla, kuid sai taas tõrelda.

„Kas sa tahad pliiti lõhki kütta või!? Mina küll sinu pärast poole ööni üleval istuma ei hakka, et oodata millal pliidisiibri kinni saaks. Pealegi siis triigid ise hommikul pluusi ära ka. Ja varem pead tõusma. Ei mingit koolist puudumist!“ oli ema ikka kuri.

„Ema, ma olen juba suur tüdruk ja oskan ise ka siibri kinni panna. Ära pabista, ma ei jäta ühtegi puutukki põlema! Ega ma ju esimest korda ei küta!“ tegi tüdruk endale tähtsa näo ette.

Ema ühmas midagi, lõi käega ja kadus oma tuppa nooremat venda magama panema. Natukese aja pärast oli kuulda ema norisemist.

Petu askeldas hiirvaikselt. Peale pluusi pesemist avastas ta, et loputamiseks ei olnudki vett. Oli vaja taas kaevu juurde minna. Tükk aega seisis ta õhtupimedas kaevu juures ja mõtles, et äkki ikkagi käiks kasvõi korra ämbriga seal vee all ära. Vesi oli küll jääkülm, kuid Petu arvas, et kannatab selle välja, et jõuab ju imelisse maailma, klopib seal need pehmed padjad kohevaks, pikutab natuke nende najal ja tuleb hiirvaikselt tagasi. Pere ju magab, nad ei saaks sellest teada. Ta jutustas sõbrale sopaloigule, kes oli kaevu ääres, oma unistusest, kuid sopaloik laitis selle mõtte maha ja kutsus hoopis endaga mängima. Nii tüdruk mängis oma pool tunnikest sopaloiguga ja talle ei meenunud, et oli luba küsimata ema kalossid jalga pannud. Need said ikka väga poriseks. Tüdruk käis kõõgimaja nurga taga olevas kuivkäimlas, haaras veeämbri ja astus tubademajja. Kalossid olid ikka väga sopased. Tegelikult Petu ei tahtnudki neid ära pesta, nagu ei tahtnud ta ka kunagi sõprade sopaloikidega mängimast tulles oma jalgu pesta, sest need olid ju sõprade veega koos. Aga pääsu ei olnud. Vaikselt hiilis ta tuppa, tõstis valge pluusi pesukausist välja, valas musta vee välisukse juurse õue ning pani loputusvee asemele. Peale loputamist väänas pluusi välja ja pani riidepuuga pliidi kohale kuivama ning läks pesukaussi välja tühjendama, kui meenusid kalossid. Petu tormas tuppa tagasi, võttis ukse juurest kalossid ja pesi need nii puhtaks, nagu oleks alles ostetud. Tahtis emale head meelt valmistada. Petu pani ka kalossid pliidi kohale kuivama ning lukustas välisukse, vättis kandilise tabureti, mille keskel on auk, voodi ette ja hakkas joonistama, sest joonistamine oli ta meelistegevus. Alles kella ühe ajal läks Petu magama.

„Tõuse üles, aeg on hakata plusi triikima!“ kamandas ema juba loetud tundide pärast Petu üles.

„Kus mu kalossid on?“ oli ema unesegane.

„Ema, ma pesin ka need puhtaks, vaata kui ilusad need on!“ viitas Petu pliidi poole.

„Hea küll. Tubli tüdruk. Aga ärka nüüd üles,“ kiirustas ema kuivkäimlasse. Petu ärkas, pani triikraua sooja, kui juba kuulis ema tõrelemist:

„Enda järel võiks ikka sopased jäljed ka ära koristada, tassime muidu sopa tuppa,“ oli avastanud ta esikust sopased jäljed mille Petu oli öösel sinna kalossidest jätnud.

„Ema, ma kohe ise koristan,“ jättis Petu triikimise poolei ja tormas esikusse kuid unustas unisena triikraua pluusile.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma

PETU LÄHEB KOOLI 1-4. PEATÜKK

PETU esimene koolimaja

 PETU LÄHEB KOOLI

1.PEATÜKK

Paremat kätt, läbi männimetsade vilksas silmapiirilt läbi meri, hiigelsuur porilomp, mille lõppu oli Petu ennast korduvalt mõelnud. Ookean mille taga laius Kihnu saar, kuhu tüdruk oli lubanud põgeneda kui isa peaks teda külastama, isa, kellest oli Petu viimastel aastatel vaid und näinud. Tüdruk kartis ja häbenes isaga kohtumist, kuigi selleks ei olnud enam võimalustki olnud. 
"Kui isa mulle külla tuleb, lähen ma Ülemere- Kihnu!"lausus Petu emale õdede ja vendade kuuldes. Ja sellepärast meri talle tihti isa meenutaski.
Ikarus buss peatus üsna imeilusa kahekordse puidust maja ees, mille ette viis asfalteeritud kaldtee. Koos teiste lastega lonkis koolimajja ka pisike, tagasihoidlik, valgete kiharatega Petu. Tollel hetkel tundus talle, et ta kardab kõiki ja kõike. Laps tundis ennast justkui kodust välja visatuna, kuigi koos temaga õppisid selles koolis ka tema õed Mariann ja Rita ning vend Roland. Aga mõte, et koju saab alles nädala lõpus, tekitas Petus hüljatuse tunnet. Nimelt olid toona koolide juures internaadid mis tänapäeval õpilaskodude nime kannavad. Petu ja tema õed ja vend elasidki koolinädala internaadis, kuna koju oli bussijaamast päris mitu kilomeetrit ja toonased talved olid ikka päris talved, paksu lume ja kargete külmakraadidega.
Petu vend Roland alustas kooliaastat kaheksanda klassi õppurina. Toona olid põhikoolid kaheksaklassilised ja kombekohaselt viisid kaheksanda klassi õpilased esimese klassi õppurid kooliaktusele. Nii Petu siis venna käevangus ja värisevail jalgeil aulasse astuski. Õigemini kooli saali, pisikesse ja hubasesse, sest väikesel puidust majal toona suuri spordisaale ja aulaid ei olnudki. Peale avaaktust kogunesid õpilased koos klassijuhatajaga oma klassiruumidesse.
"Tere, kas sa tuleksid mu pinginaabriks?" istus Petu kõrvale koolipinki poisipeaga klassikaaslane, jutukas ja sõbralik.
"Jah, tulen ikka,"vastas häbelik Petu pisaraid alla neelates, kuna ta ei julgenud keelduda, kuigi esimese hooga ei saanud aru kas pinginaaber on poiss või tüdruk. Olid ju kõik teised klassikaaslased juba enne omavahel tuttavad, kuna käisid 0 klassis koos. Petu aga ei olnud kunagi ei lasteaias ega 0 klassi käinud ja see, et teda märgati, oli talle suur au. Ta lonkis värisedes pinginaabri järel poiste pingirea algusesse, esimesse pinki istuma. Petule tundus tollel hetkel et teised klassikaaslased vaatavad teda altkulmu ja ta pühkis silmanurgast pisara.
"Minu nimi on Sigrid!"lausus pinginaaber ja Petul langes justkui kivi südamelt. Ta isegi muigas suunurgast.
"Oh, õnneks tüdruk!"mõtles ta endamisi. Sellest hetkest said Sigridist ja Petust lahutamatud kaaslased!

2.PEATÜKK

Valge internaadimaja asus suhteliselt kollase koolimaja kõrval. Selle ees laius kallakus männimets, mööda mida, piki metsavahet lookles jalgtee kus õpilased sportimas ja niisama metsailu nautimas käisid. Nädala sees elas internaadis päris palju lapsi, aga Petu klassist vaid kaks klassivenda. Petu pandi ühte tuppa elama ta õdede Marianni ja Ritaga. Muidugi oli toakaaslasi veel teisigi. Eriti meeldis Petule vanemas klassis õppiv, blondi juustega Karina, kes tundus talle emalik ja hooliv, abivalmis kooliõde. Just ema oli see keda Petu taga igatses. 
Koolipäeva lõpus, siis kui teised lapsed bussijaamas busse koju sõitmiseks ootasid, pakkisid internaadilapsed oma koolikotid kokku ja suundusid internaadimajja õppima. Internaadimaja kutsusid nad hellitavalt Intraks.
Petu oli lillelaps, vaba hingega tüdruk, kes ei sallinud raame ja ei olnud harjunud kellaaegadest kinni pidama. Küll tegi ta seda koduses õhkkonnas, kui ema palus teatud kellaajal midagi ära teha. Kangus ja jonn aga võtsid ka siis aeg-ajalt temas võimust. 
Ühe koolipäeva lõpus tegi pinginaaber Sigrid Petule ettepaneku jalutada läbi paarikilomeetrise männimetsa tema koju. Loomulikult nõustus Petu sellega. Pealegi oli ta pinginaabrisse väga kiindunud. Paar kilomeetrit kadus nagu linnulennult ja juba olidki pinginaabrid Sigridi hubases kodus. Kõigepealt õpiti koos järgmise päeva tundideks ära ja siis mindi mereäärde jalutama. Tunnid kadusid kiirelt, kuna jutukas Sigrid aina vadistas. Igal juhul oli tore päev. Paari tunni möödudes hakkas Petu intermnaati jalutama. Tollel päeval, nagu ka neljal esimesel nädalapäeval oli internaadis kasvatajsk Saale. Õpilase pelgasid veidike Saale ranget loomust ja karmi kõnemaneeri. Suurtemate klasside poisid küll hakkasid talle vastu ja nende vanemad pidid tihti koolimaja uksi kulutama, kuid tüdrukud reeglina allusid korrale. Petule oli selleks ajaks kohustuseks saanud Saale tütre, Siivi hoidmine ja joonistama õpetamine. Petu armastas ise väga joonistada ja see tuli tal ilusasti välja. Kasvataja Saale tütar Siivi oli jonnakas, sõnakuulmatu ja ära hellitatud jõmpsikas, kes oli harjunud kõike saama ja ei kuulanud üldse oma ema sõna. Tollel päeval oli ta seganud internaadilaste õppimist ja vihastanud ka ema välja. Kuid viha valas kasvataja alati oma kasvandike peal välja. Petu oli kohustatud alati mitu tundi oma õppimisajast Siivi kanseldamiseks kulutama aga sellel päeval pani ta pausi, ehk oli luba küsimata hulkuma läinud. Kui ta lõpuks internaati jõudis, pani kasvataja ta ühes Petu klassivenna Jannoga kuuma ahju juurde nurka seisma. Janno nimelt ei olnud viitsinud õppida ning tegeles kooliraamatute sodimisega.
Toona kandsid kõik õpilased koolivormi, mille juurde kuulus ka vormimüts ja ranits. Viimast kanti seljas. Kilekotte ega muid kotte koolis kasutada ei lubatud. Petu, kes armastas väga plastiliinist inimesi voolida ja unistas vargsi skulptoriks saamisest, kandis tihti koolikleidi taskus plastiliini. Kuigi koolis pidi sellest enamasti loomi voolima. Olles maruvihane kasvataja vastu, võttis ta taskust plastiliinikera ja hakkas sellega kuuma ahju mäkerdama. Ah, kui hästi see ahjuseinal sulas! Janno ja Petu kihistasid naerda. Peale mitmetunnist nurgas seismist, siis kui majja oli saabunud öörahu ja tubadest kuuldus vaid unehääli, kamandas Saale Petu ja Janno nurgast pesema ja magama, kui avastas koerustüki. Kasvataja tutistas Petut ja ta klassivenda juustest nii valusalt, kuid Petu oli nii kange ja ta ei valanud ühtegi pisarat, kuigi Janno lahises valjuhäälset nuttu. Pigem oli Petu neelanud alla vihapisarad ja jätnud emotsioonid endasse. Kasvataja Saale irvitas lastele näkku, et olgu nad valmis homme koolikotitäie kahtedega koolist naasema. Alles vastu hommikut sai Petu sõba silmale.

3.PEATÜKK

"Vastama tuleb Petu!" ja nii kõikides tundides järjest. Nii Petu oma esimese 5+ saigi! Kasvataja Saale oli õpetejatele järgmiseks päevaks andnud käsu Petut ja Jannot kõikides ainetes küsida. Janno, vaeseke pidigi raske ranitsaga intrasse naasema ja mitme päeva õppimised järelõppima. Petu aga rõõmustas oma heade hinnete üle ning tema ranits oli kerge nagu udusulg. Klassijuhataja, heasüdamlik ja sõbralik Riina ei mõistnudki esimese hooga miks kasvataja sellise käsu oli andnud. Hiljem küll tüdrukuga vesteldes tuli tõde päevavalgele, kuid tema ei karistanud vaid pigem mõistis Petut ja tema hulkumise põhjust. Ei olnud see ju esimene kord kus kasvataja oma viha õpilaste peale välja valas ja Petus hingitses mässaja, õiguste eest võitleja juba siis. Ta teadis, et kasvataja ei oleks niikuinii teda Sigridile külla lubanud ja sellepärast ei läinud ka küsima. Aga kui Saalel tuli mõte oma mootorrattaga läbi metsa koju sõita, pannes õpilased sõiduki järel jooksma, ei tohtinud keegi keelduda. Kõik pidid talle alluma. On see inimlik? vasardas Petu peas mõte.
Ühel järjekordsel motikaga võidujooksul juhtus järgmine intsident mis pani Petu pikkadeks aastateks surnuid ja surnuaedu kartma. Oli karge sügisõhtu. Puhus vali tuul ja tundus nagu oleks juba talv, vaid ilma lumeta. Kasvataja Saale käivitas oma motika ja õpilased valmistusid järeljooksuks. Petul oli selle korra ees mõnes mõttes eelis, ta ei pidanud jooksma, kuid pidi Siivit kanseldama. Tuli jalutada koos jonnipunniga läbi metsa kasvataja koju. Väljas hämardus. Siivi hakkas poolel teel jonnima ja nõudis et Petu ta kukile võtab. Siivi oli Petuga enamvähem ühte kaalu ja see näis niikuinii võimatu. Lõpuks Petu heldis ja võttis poolunise Siivi endale selga. Kasvataja juurde jõudes vaevles Petu seljavaludes, kuid kellelegi see korda ei läinud. Siivi viidi magama ja tuli hakata järeljooksma intra suunas. Kuna Petu teadis, et ta sellel õhtul jooksma ei pea, oli ta tenniste asemel pannud kingad jalga ja nendega joosta oli lausa võimatu. Lisaks vaevles ta ka seljavalus. Umbes poolel teel, kottpimedal õhtul kukkus Petu teeäärsesse auku, mis olevat sõja ajal pommist sinna tekkinud. Vähemalt nii räägiti. Petu tundis justkui veremaitset suus ega jaksanud isegi enam nutta. Ta oli sattunud hirmude meelevalda. Pealegi asus üle tee surnuaed ja alles päeval maeti sinna kedagi. Petu arvas, et tema on järgmine. Alles poole tunni pärast nägi tüdruk taskulambi kuma ja kartis, et mõni surnu on hauast üles ärganud. Õnneks jõudsid koolivennad, kaks vanema klassi poissi, Henn ja Jaan teda päästma. Intrasse jõudes sai Petu, selle asemel et teda rahustada, sellise peapesu, et otsustas kasvatajale kätte maksta. Öösel, kui tuli tal pissihäda, ei läinud ta meelega tualettruumi, vaid istus voodi servale ja pissis sinna. Sellest õhtust said talle osaks ka öised foobiad. Ta kartis pimedal ajal selles majas liikuda, nägi iga akna taga taskulampidega surnuid teda jälitamas. Petu hakkas voodipissimise taktikat kasutama just siis kui Saale valves oli, nonii kättemaksuks! Tüdrukule meenus paari aasta tagune juhtum, kui ta lahkunud vanavanema algselt kirstuga keldrisse külma pandi ja õde Rita ennast kahvatuks ehmatas kui avastas ennast tuki-tukit mängides vanavanema kirstui tagant peitmast. 
Ühtäkki olid kadunud hingedest saanud talle hirmud ja Petu igatses koju. Ta igatses ennast sopaloikude ja puude seltsi. Petu tahtis koju. Järgmisel päeval ta selle tee ka luba küsimata ette võttis.

4.PEATÜKK

Bussijaam asus koolimajast üle tee. Kui pikapäevarühmas sai järgmiseks päevaks õpitud, tõmbas Petu garderoobist üleriided kaenlasse ja jooksis ruttu kallakust üles. Ta ei jõudnud üleriideid selgagi panna, kui buss tuli. Petu oli ainuke bussile mineja sellest peatusest. Kuigi õpilased said liinibussiga bussijuhile õpilaspiletit näidates tasuta sõita, küsib bussijuhtus vaevu aru saadavas keeles, ilmselt võõrapärases aksendis, tüdruku käest raha, kuid raha Petul ei olnud. Roolikeeraja pomises midagi arusaamatus keeles ning sulges bussi uksed. Kui Petu oli alati harjunud esimeses pingis istuma, siis sellel korral tal see ei õnnestunud. Bussijuhi selja taga esimeses pingis istus üks vanamemm, kes vaatas kõõrdi ja see ehmatas Petut. Ta arvas, et memm tegi talle kurja nägu, sest memm lihtsalt oligi soonelise, punetava ja kurja näoga. Uksepoolses esiistmes istus üks onu, kes kogu aeg vestles bussijuhiga. Petu võttis istet selle onu seljataha. Alles mõne aja möödudes taipas ta, et nii bussijuht, kui ka esiistmes istuv onu olid lätlased, kuna nende vestlusest käisid läbi sõnad: pirts ja saldejums. Läti piiri ligidal elades oli tüdruk neid sõnu enne korduvalt kuulnud, kuid tüdruk oli ikkagi hirmul, sest buss ei peatunud järgmistes peatustes ja Petu kartis, et ta ei saa õiges peatuses bussist maha.

Olles umbes 15 minutit sõitnud, tõusis närviline Petu juba pikalt enne kodupeatust püsti ja seisis bussijuhi juurde, et õiges peatuses maha saada, kuid buss sõitis edasi. Petu hakkas nutma. Seda märkas too sama mees kes esiistmes istus, pomises taas midagi bussijuhile ning buss peatus alles loetud meetrid enne järgmist peatust. Viisakas, kuid nutust kaame tüdruk tänas eesti keeles ja astus bussist välja. Ta oli nii segaduses, et bussist väljudes ei teadnud ta kus suunas kodu otsima hakata. Pisarad segasid tee jälgimist. Olles mõningad kilomeerid maha käinud, jõudis ta tuttavasse kohta ning rahunes, kuigi koduni oli veel päris mitu kilomeetrit käia. Omas mõttes kirus Petu ebaviisakat bussijuhti ja tahtis kõik emale ära kaevata, kuid endal oli hirm, et saab ema käest sõneleda, et ilma luba küsimata koju tuli. Petu otsustas valetada. Toona ei olnud ju mobiiltelefone ega väga palju ka lauatelefone ning tüdruk mõtles välja hädavale. Väljas oli juba pime, tee oli porine ja tüdruku napid jalanõud olid märjad. Paarsada meetrit enne kodumaja avastas ta, et maja on pime. Petu hirm kasvas, kuna ema ja noorem vend pidid ju ometi kodus olema. Ta kiirendas sammu. Peagi avas tüdruk koduukse, kuid seal ei olnud kedagi. Maja oli külm ja rõske. Petu pani rantista tubademajja ning jalutas mööda telliskivi rada köögimajja, kuid ka seal ei olnud ühhtegi hingelist. Ta läks kallistas oma sõpra Kaske, kiikus veidi ning talle tundus, et Kas andis jõudu. Petu läks tubademajja, haaras eeskojast kaasa sülemi puid ning tegi tule pliidi alla. Jah, just pliidi alla, sest tubatemaja küttekehaks oli ka pliit. Õnneks oli Petul tule tegemine selge. Kui maja hakkas soojemaks muutuma, tundis tüdruk ennast palju paremini, lausa õnnelikult, et oli millegagi hakkama saanud. Kõht oli küll väga tühi, aga isegi selle oli ta unustanud. Petul oligi tegelikult hea meel, et kedagi kodus ei olnud, lootes pääseda hädavalest ja ema käest tõrelda saamisest. Ta unistas, et tõuseb hommikul ise äratuskella peale üles ja läheb kooli, et ema ei saagi sellest üldse teada. Kuid nii kahjuks ei läinud.

26.detsember. 2016.a.

Vana-Rääma  

Tüdrukute mängud soveti ajal

pilt netiavarstest

  TÜDRUKUTE MÄNGUD SOVETI AJAL

_
blond kahvatu
tütarlaps mängis
alles puberteedieas
nukkudega
eriti meeldis talle
vanema õe nukk
mida kutsuti
saksa nukuks
see on pehme
vist kummist

_
teda tegi kadedaks
et vanemal õel
oli välismaa nukk
ja tema pidi
kodu mängima
kõva liimitud
juustega odava
nukuga

_
ta mängis nukkudega
ka selles eas kui
lõpetas kooli
toonases
8.kl koolis
ka vanemate käsud ja
keelud olid tabud
juba austusest
nende vastu

_
tal ei olnud
uhkeid riideid
mobiiltelefoni
ega arvutit
süüa kõlbas kõik
mida ema lauale
pani

_
väljend- ei viitsi
oli toona lastele võõras
nagu ka jonnimine
võõraste nähes
kui oli vaja suvine
koolipuhkus tööd rügades
mööda saata siis nii
see ka kulges

_
sovetiajal teenisid
lapsed suvel tööd tehes
endale kooliriiete ja
koolitarvete raha
mitte ei laristanud seda
ööklubide ja uhkete hilpude
peale ehkki hing võis
ihaldada enamat

_
kuigi ta oli
alles oktoobrilaps
käisid tal juba
pioneerid
külas

_

_
25. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Jõululaupäev kalli Ema juures Lõpel

minu kõige, kõige kallimad...

  Tegelikult olid mul tänase päeva plaanid juba pikalt paika pandud, aga juhtus nii, et hommikul helistas õde Reet ja tegi ettepaneku sõita Emale Lõpele külla. Loomulikult nõustusin ma kohe, sest mul endal ei ole ammu enam autot ja loadki aegunud, kuid kallile Emale külla oma endisesse kodukanti on alati armas minna. Pealegi on jõulud just selleks sobivam aeg.

  Algselt pidime koos poegadega kella 16.00-17.00 vahel jõululauda istuma. Olin juba eelõhtul sügavkülmast liha ja verivorstid sulama võtnud ning seaprae küpsetamisest ma loobuda ei tahtnud. Nii otsustasingi, et teen prae valmis ja sõidame koos praega Lõpele. Ahjaa, kuna õele väga meeldis minu tehtud kaste siis panen retsepti ka siia, kuid koguseid ma ei ütle, sest panen kõiki komponente silma järgi. Niisiis:

sealiha-
(määrisin sealiha maitseainetaga ära ja panin ahjuplaadile. pisut pipart ja soola. tavaliselt panen ka küüslauguküüsi, teen noaga lihasse augud ja topin poolikud küüslauguküüned sisse)

porgand-
(lõikusin porgandiviilud otse pannile)

sibul-
(lõikusin 2 suurt sibulat ka pannile)

Küüslauku mul kahjuks ei olnudki kodus, kuid mul oli külmkapis hapukurgivedelik ja hapukurgid teen ma üsna küüslaugused. Valasin veerand purki kurgisoolvett pannile. Lisasin veel majoneesi ja valget veini umbes pool pudelit. Panin paariks tunniks 200 soojaga ahju küpsema. Muidugi keerasin ka liha vahepeal. Ning maitsev ta saigi. Lihtne ju!

 Vennal käisin ka üle saja aasta külas.
Üldiselt väga armas õhtu oli. Nüüd album tehtud, blogiga saan ka varsti ühele poole ning tuleb puhkama minna.
  Veidike pilte ka siia, nagu kombeks.

mina oma kahe armsa pojaga, valges pusas Geio (noorem) ja mustas pusas Germo (vanem)

Ema kapil oleme kenasti reas, vend Kalle, õde Reet, õde Marge ja mina...

õnnelik Germo vanaema juures

asjalik Geio vanaema juures

minu kallis Ema on juba 81 aastane! 

 *************

 Eile ei jaksanud ma meie mõnusast luuleõhtust blogida, kuid kirjutan siia mõne reaga.
23. detsembril korraldasime koos (:)kivisildniku ja Raul Majasega luuleõhtu kohvikus Versus.
Pealkirjaks oli "Jumalike Ilmutuste (:) meistriklassi luuleõhtu."

Esinesid:

(:)kivisildnik
Margit Peterson
Rasmus Paesüld
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehka
Jaak Känd

DJ puldis oli (:)kivisildnik

 DJ (:)kivisildnik mängis plaadilt vahelugusid, kuid lõpulugusid nautisime Belka esitluses.
Siirad ja suured tänud kõikidele, eriti veel kohviku Versus töökale ja lahkele kollektiivile kes tahtis ja viitsis jõulude eel kohvikut meie pärast kauem lahti hoida.
Me kõik armastame teid Rivo, Anneli, Maire, Karl, Elis jt...

  Nagu üks hea hing ütles, et tase olevat tugev olnud, hoiame ka meie meistriklassiga latti kõrgel.

Nüüd veidike pilte ka sellest õhtust. Osad Kädi Kallau klõpsitud, osad minu...

Leonora Palu

(:)kivisildnik

mina

Rasmus Paesüld

Raul Majas

Jaak Känd

Mehka

Belka 

(:)kivisildniku meistriklass koosseisus: (ülevalt) Rasmus Paesüld, Leonora Palu, (:); mina, Mehka, (alt) Jaaak Känd, Kädi Kallau, Belka ja maas lamab Raul Majas

24.-25. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Uus tass + toimetaja sõnad, mis tekitavad tibutagi efekti

  Täna hommikul kinkis mulle armas kooliõde uue tassi, Eesti Õdede Liidu tassi. Jah, lisaks linnade, külade, maade jmm..tassidele kuuluvad mu kollektsiooni ka firmade ja asutuste logodega tassid. Siirad ja suured tänud, kallis Elle! Kui mu tasside kollektsioon saab kunagi kappidest seinale, siis teen pilti ja jagan ka teiega. Praegu veel pole kohta kuhu panna. Keegi andis hea idee, et torukanaliga kardinapuuga seinale panna. Ehk teostan selle idee kunagi.

  Eile jõudsid mu lasteraamatud PETU osadele juba kodudesse ja sain ka tagasisidet. Hästi armas tunne on, kui su raamatute toimetaja kirjutab sulle nii:

tead sa ka, et maailm võib õnnelik olla, et sina siin paljudele inimestele head soovides elad 🙂 ?

***
 Mulle muidugi jõudis kõik see hiljem kohale ning tibutagi efekt tekib tänagi, kui seda loen. Väga tähtis on ju see kui autori ja toimetaja koostöö sujub, sest muidu ei saakski raamatust asja. Kui käsikirja mustand saab valmis, alles siis suurem töö algabki, toimetaja ja autori vaheline koostöö. Mul on toimetaja Anneliga väga vedanud ning meie koostöö jätkub. Tänaseks on ta toimetanud juba mu 3 raamatut, romaanid "Segavereline" ja "Rist teel" ning lasteraamatu "PETU." Umbes aasta tagasi soovis ta, et ma kirjutaksin rohkem lasteraamatuid. Seda ka teengi, kirjutades PETULE järge ja koostades laste luuleraamatu käsikirja. 

 PETU tagasiside armsalt kooliõelt on järgmine:

PETU loetud! Nii kui kätte sain, nii jutiga läbi lugesin. Väga hea ja armas lugemine, nii palju äratundmist ja toredaid mälestusi lapsepõlvest! Suur tänu sulle, ootan juba huviga järge!

***
  Jah, mu lastekas kõlbab ka täiskasvanutel lugeda, eriti neil kelle lapsepõlv jäi seitsmekümnendatesse. Aitäh!

  Sain trükikojast "Gutenbergi pojad" juurde ka oma luuleraamatut "Külalood ehk vaaderpass" mille on välja andnud kirjastus "Jumalikud Ilmutused." Vaid 5 raamatut on veel otse minu käest ja 5 euro(tk) eest saadaval. Anna soovist teada!? See on proosaluulest koosnev raamat, millest on kirjutatud ka SIRBIS ja LOOMINGUS. See raamat sisaldab ka luuletust millega võitsin LUULELAHINGU Pärnu eelvooru 2015. aastal. 
  Hetkel püsin ta selle kirjastuse müügiedetabeli 1. kohal. Vaadata saate SIIT.

 Täna kell 16.00 toimub luuleõhtu Pärnus, kohvikus Versus. Olete kõik oodatud!

Esinevad:

Raul Majas
Margit Peterson
(:)kivisildnik
Rasmus Paesüld
Jaak Känd
Leonora Palu
Kädi Kallau
Mehis Ott

Plaati keerutab DJ (:)kivisildnik

TASUTA! 

Loe ka SIIT.

Kena jõuluootust, kallid sõbrad!

23. detsember. 2016.a.
Vana-Rääma

Kirju jõulukuu ja saladuslikud Päkapikud + uued tassid!

Tajo Kadajas "Sõnu vaikusest"

  Ma pole jõuluusku ja pigem ootan millal jõulude mööduvad. Pikk ja pime püha ei ole just minu lemmikum aeg, kuna armastan valgust ja soojust, ehk siis suve. Olengi suvelaps. Aga sellel aastal on kuidagi eriti värvilised jõulud või õigemini jõulude eelne aeg olnud. Küll külastavad tundmatud päkapikud, küll käib palju külalisi, küll saadetakse kinke jne, jne...

  Täna käisin raamatuid posti viimas ja pakil järgi. Sain kätte Tajo Kadajase tuttuued laulikud "Sõnu vaikusest," kus on ka minu kirjutatud laulusõnad laulule "Olemise silmapiiril" sees. Suured ja siirad tänud, hea Tajo! Ühe sain kenasti Pärnu Linnaorkestri liikmele, armsale Irinale kinkida, sest kallile Emale  kingin teise raamatu.

Päkapikud on ka päriselt olemas ;)

  Eile käisid mul saladuslikud Päkapikud, suur toidukott ilmus ukse taha. Germo muidugi arvas, et Jõuluvana käis kuna piparkoogipakil oli Jõuluvana pilt. Las ta siis jääb nii :) Igal juhul armas Päkapikk, palun võta minuga ühendust, kuna tahan sulle oma romaani kinkida. Ja suured ning siirad tänud!

  Armas Irina kinkis mulle 2 imearmsat minitassi nimega "Balaton". Googeldades saab taas huvitavat infot. Jäingi enne mõtlema, et kus riigist Irina need tõi, aga nüd sain kinnitust, et Ungarist. Lisan siia ka veidi infot:

tassid Ungarist

 Balaton

Järv Ungaris

Balaton on järv Ungaris, Bakony'i mägede lõunajalamil. Pindala 593 km² Maht 1,9 km³ Suurim sügavus 12,2 m Keskmine sügavus 3,2 m Kõrgus merepinnast 104 m Valgla pindala 5181 km² Soolsus 0‰ Kaldajoone pikkus 236 km Järve pikkus on 78 km. Wikipedia

Pindala: 592 km²

Keskmine sügavus: 3,2 m

Pikkus: 77 km

Laius: 14 km

Kõrgus merepinnast: 105 m

Valgala: 5 181 km²

Muidu kulgeb kõik kenasti. Lähen kohe raamatutesse pühendusi kirjutama, et need homme teele saata.

Kena kolmapäeva!

eile, 20. detsembril jõudis PETU koju

21. detsember. 2016.a.

Vana-Rääma