Pärnu 16. Bluusipäevad on tänaseks ajalugu, sest need lõppesid eile õhtul. Raske on sellest fluidumist välja saada ja tegelikult ma ei tahagi. Laen muudkui järjest videoid Youtubesse ja naudin mitmekordselt bluusi, mis on kahtlemata mu lemmik muusikažanr. Nii nagu on Pärnu Bluusipäevad minu suve tippsündmuseks, ilma milleta ma enam elu ette ei kujutaksi. Bluus laeb positiivselt ja annab inspiratsiooni, et saaksin talvel uusi ja uusi raamatuid kirjutada. Tunnen nii ja nii on. Ei ole harv juhus, kui mulle väidetakse, et nad jumaldavad bluusi, aga ennast bluusipäevadele kohale ei vea, küll on sada vabandust, et tööpäev jmm... Pärnu Bluusipäevad on traditsioon, need ei kesta igavesti, õige bluusifänn veab ennast kohale ka tööpäevadel või võtab vabaks. Paljud fännid nii teevadki. Teiste juttu ma ei usu, nad ei fänna bluusi. Lisaks tuleb sulle see suve tippsündmus tasuita kätte, üksnes kohale tuleku vaev ja ... Olen südamest tänulik Üllar Kallaule, kes hingega asju ajab ja juba 16. suvised Pärnu Bluusipäevad meieni tõi. Aitäh, aitäh, aitäh! Olen südamest tänulik ka kõikidele esinejatele, et te Pärnu suve tagasi tõite ning need õhtud imeliselt helisevaiks muutsite. Aitäh, aitäh, aitäh! Enn Vei, sinule tugevat tervist ja siirad tänud, et ikka tulla said. Hoia ennast, meie hoiame sind! Irmenit tahan ka eraldi tänada, sest tema paneb mind tundma, et ma pole ainuke naisbluusifänn :) Natuke isegi kurb on, et see sündmus tänaseks ajalukku vajunud on, aga kaugel need talvised bluusipäevadki on. Lisaks tahaks ma ükskord Tartusse jõuda, ehk sügisel, kui seal jälle miskit bluusiga seonduvat toimuma hakkab. Siin kohal tänan ja tervitan ka kõiki tartlasi, kes suuremal või väiksemal määral bluusiga seotud on. Teid on palju ja te olete kallid! Armastan! Siin on 25. juuli galerii, kirja panin 26. juulil 2024. Vana-Räämal.
class="separator" style="clear: both;">
