kolmapäev, 28. märts 2018

MATLENA TEEKOND- Aino Pervik


  Lugesin läbi Aino Perviku eluloolise lühiromaani "Matlena teekond," mis kõneleb tema perekonna legendist, vaarvanaema teekonnast Tallinna, kus ta mitte kunagi varem käinud ei olnud.

  Matlena armastatud mees saab sõjas surma ning naine jääb lapseootele teisest mehest- Alleksist. Kirikuõpetaja ei saa neid enne paari panna, kui Matlena toob pealinnast ära Krimmi sõjas hukkunud abikaasa- Nigulase surmatunnistuse.

 Kuidas kulgeb teekond Tallinna ja kas ta saab selle surmatunnistuse? Sellest lugege ise. Minu jaoks oli väga põnev lugemine.

 Tegevus toimub, teadagi, sajandeid tagasi meie armsal kodumaal ja on kirja pandud tõsielu ainetel, nii nagu perekond seda legendi mäletab ja autor elustada on suutnud. Minu jaoks oli väga veenev, emotsionaalne ja valus. Tollel ajal ei vaadanud keegi su peale hea pilguga, kui kandsid sohilast, võisid küla põlu alla sattuda ja kirik ei kiitnud ka seda heaks.

Soovitan lugeda!

Aitäh, Aino Pervik selle raamatu kirjutamise eest!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MATLENA TEEKOND

Autor: AINO PERVIK
 1 Google +0  0 Share0

Täiskasvanutele mõeldud teoses jutustab tuntud lastekirjanik üht oma perekonnalegendi, mis juba ammu uduste aegade taha kadunud. Kujutluses võiks aga see vana lugu olla ka selline, nagu ta siin nüüd on: lapseootel Matlena teekond Tallinna oma Krimmi sõtta kaduma jäänud mehe surmatunnistuse järele, et saaks eluga edasi minna.
Mihkel Raud soovitab:"Seda raamatut soovitades olen ma kahekordses huvide konfliktis. Esiteks on selle autor minu ema, teiseks olen ma osanik kirjastuses, mis “Matlena teekonna” välja andis. Aga soovitan ikkagi, eriti neile, kes kunagi ise midagi kirjutada plaanivad."


28. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 27. märts 2018

MAJA MINEVIKU TÄNAVAL- Kiiri Saar


 Käisin vahepeal lugemas. Panin järgmise raamatu öökapilt riiulisse ja sellel korral hästi õhukese, aga ladusa ja elulise. Kiiri, aitäh, et kirjutasid selle mõtlemapaneva ja südamliku raamatu!

 Heleri, kes on pärit rikkurite perest, armub vaesesse kunstnikku. Nii jagabki ta ennast kodulinna Tallinna ja Tartu vahet. Kui Heleri ühel päeval saab kallimalt vihje, et viimane ennast siduda ei taha, pettub ta mehes ja lahkub kunstnik Uku elust, kuni satub Uku majja tagasi...Mis kõik aset leidma hakkab ja kas noored jäävad kokku sellest loe raamatust.

 See on mõnes mõttes eneseleidmise lugu, Heleri eneseleidmise lugu. Aga siin on väga palju mõtlemapanevat ja eestlase introvertsust, millel on tagajärjed. Millised? Loe!

 Minule see õbluke raamat väga meeldib. Mõnus pooltund lugemiseks. Olen ennegi Kiiri raamatuid lugenud ja kavatsen seda kindlasti veel teha.

Head lugemist!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

MAJA MINEVIKU TÄNAVAL

Autor: KIIRI SAAR
 0 Google +0  0 Share0
Kord tundis Heleri teda. Karismaatilist kunstnikku Ukut, kes elas Taaralinnas õdusas metsistunud aiaga majas. Seal kohtusid minevik ja olevik, olles vaid majaliste päralt. Samavõrd, nagu see on lugu kahe väga erineva inimese armastusest ja sellest, mis saab siis, kui see lõpeb, on see ka lugu inimese ja looma erakordsest sõprusest, mis elab üle mitmeidki elu keerdkäike. Tänu teineteise seltsile ja toele leiavad mõlemad pääsemise – Red tänavakassi karmist elust ja Heleri mineviku küüsist ning inimeste painest, keda ta kunagi lõpuni mõistnud ei ole.


27. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Jaansoni rada 87. päev


  Nonii! Täna käisime üle pika aja rajal kepikõndimas. Pikk paus on olnud, sest viimati käisime veebruaris. Aga ilmad näitavad kevade tulekut ja tuleb taas ennast mugavustsoonist välja ajada ja kätte võtta. Tegelikult hakkasin ennast vaikselt liigutama juba eelmisel nädalal, kolmapäeval jalutasin mõned kilomeetrid ja laupäeval tegime pool päeva puid. Aga õnneks pole talvega eriti kaalu juurde tulnud. Kui ma olin kaotanud 25 kg, siis nüüd näitas kaal, et 24,1 kg, seega natuke on vaid juurde tulnud, aga kavatsen selle natukese maha kõndida ja enamgi veel. 900 grammi kõigub siia-sinna, kuid ma ei saa ise midagi aru. Söön endiselt nii nagu ikka, ega kavatse dieeditama hakata. Norige, kui tahate! Mina kavatsen liikudes veel vähemalt 20 kg kaotada ja selle ma ka saavutan, tean!

 Täna läbisime 6 km. Tegelikult oleks pidanud väiksema vahemaaga taasalustama, sest 2,2 km-l tõmbusid sääremarjad krampi, vasaku oma taastus ise, aga parema oma vajas väikest massaaži. Praegu on vaid need kohad veidi valusad aga muidu on kõik hästi, tunnen ennast imeliselt! Ja Germo ka ei kurda.

 Parempoolne Jaansoni rada peaks rekonstrueeritud saama juba juunis, aga ma usun, et läheb kauem. Aga juba on osaliselt aerukujulised lambid paigaldatud ja vaikselt käib ka töö. Varsti on rohkem ruumi liikuda, sest ilmade soojenedes on rada taas rahvast tulivil. Sestap ootan valmimist.

 Kalamehi, nagu väikseid musti täppe on jõejää täis, aga ilmselt pole jääminek mägede taga ja nad võtavad viimast. Isegi mõni sportija tuli veel vastu, praegu on rohkem jalutajaid, aga nägime ka ühte jooksjat ja paari kepikõndijat. Kohati on rajal, just metsavahel, ka veel lund, aga üldiselt annab juba ringi tuhiseda.

 Olge terved!

Fotosüüdistusi ikka ka:
Germo on stardivalmis
mina olen ka ikka stardivalmis
igast külast, igast linnast veeti kive kokku sinna...
nõnnamoodi...
1 km läbitud...
kalamehed jääl...
2 km läbitud...
romantika...
võimas...
3 km läbitud...
teel koju...
mõned kuud veel...

27. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 24. märts 2018

Külalised ja muud loomad


  Hea pealkiri, onju? Tegelikult käis nende kahe päeva jooksul meil külas vaid 1 loom, Zorro vend Mat(i)u, aga igas mõttes on tunda, et kevad on käes, külalisi käib palju. Nii juhtuski eile, et  lisaks Pärnule sõpradele käis veel külalisi ka Varblast ja Järvakandist. Varbla rahva unustasin pildistamata, aga loodan et karistus nüüd väga karm ei tule(?) Olgu, olgu...

 Blogipostituse nn kaanefotoks panin loomulikult armsa Trevori, või õigemini kaks Trevorit ja tõesti tõesti, see nunnu mehike seal minu värske romaani kõrval on peaaegu poolteist kuud vanem, kui TREVORI JUHTUM. Aga armas on kahte Trevorit koos fotole jäädvustada.

 Vast eelmisel nädalal kirjutas Risto mulle, et meil on sama nimega lapsed, üks neist tema ja Anna-Liisa ühine poeg Trevor ja teine minu "tütreke" Trevor. Loodan, et kunagi saabub ka see aeg kui Trevor Tammela selle raamatu läbi loeb. Aitäh meid külastamast, kallid Anna-Liisa, Keitlin, Trevor ja Risto!

 Ja suured ning siirad tänud ka Kaiele ja Biibele! Olete mulle väga kallid!

 Teate, ma olen ülivamustuses raamatust SELTSIMEES LAPS ja juba kibelen raamatuga voodisse. Eile lugesin lausa kaks ja pool tundi seda, aga lugeda on veel, sest lehekülgi on üle 500. Tohutult hea raamat! Aga sellest blogin siis kui saan läbi loetud.

 Täna oli tööpäev. Nii hea oli ennast liigutada. Vaatasin hiljuti et talvepuud hakkavad otsa lõppema aga lubab veel talviseid ilmu ja võtsime koos Germo, Heiki ja Maarjaga suure puudesaagimise ja ladumise töö ette, nüüd võib kasvõi pussnuge taevast tulla, meie külma ei karda! Praegu mõnulen toas, sest 30 sooja on. Ohh kui hea! Ma lihtsalt ei talu enam üldse külma, koliks või soojale maale. Naersin siin eile kallale, et tuleb vist pekk peale tagasi kasvatada, kogu aeg on kohutavalt külm. Aga ei, las see kevad jõuab kohale ja mina lähen siis rajale, selliste tuuliste ilmadega ma ei suuda, lihtsalt külmun ära. Ikkagi 25 kg on turjalt maha visatud. Ja olin pmst kogu talve haige, mis oli mõnes mõttes hea- kirjutasin 5 romaani!

 Ahjaa, Reelikaga olime me ka täna asjalikud, aga mis suhtes-see on veel saladus!

 Juba on esimene tagasiside mu romaanitriloogia esimesele raamatule olemas, see kõlab nii:

 Raamat “Trevori juhtum”on väga lahe lugeda,algusest lõpuni pōnevust täis.Kui juba alustad,siis enne käest panna ei saa,kui pead kohe lõpuni lugema.Ootan suure huviga järge!

H. 

* * * * * * *

 Andke ikka tagasisidet, sest see on autorile väga tähtis. Aitäh! 

Kirjutan hetkel ka ühte romaani, aga see on veidi tõsisem teema ja kardan, et tuleb paksem raamat, seega ennustan ilmumist alles tuleval aastal. Aga kuna mul on palju poolikuid romaane siis....ei tea iial mis ja kus ja kas mõni...

Nüüd aga armas fotogalerii minu uue romaani tegelasest Trevorist:
noor emme oma nunnu pojakesega 



tupsukesel oli ülimagus uni :)
Trevor koos emme Anna-Liisaga ja õe Keitliniga
õde-venda :)
päevakangelased :)

Olge armsad!

24. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 22. märts 2018

Kui Sina seisad minu lähedal...


  KUI SINA SEISAD MINU LÄHEDAL...

päev pagulusse
põgeneb me eest
tal kaasas kandam
valguse nivood
ta läbi põikab tulest
kui ka veest
suu lausub sõnu
huulil kõlab ood

jah tulijat ju
keelata ei saa
ka minejale uks
on avatud
kuis ümber oma
telje pöörleb maa
nii astub aeg kes
teolt on tabatud

ja igakord kui
saabub hommik uus
sa ringutad
käid kusel
kohvi jood
kolm kaunist sõna
kipitamas suus
need valjul häälel
päevahakku tood

päev taas kui murdub
ajahõlma all
on videvik siis
sünnivaludes
kui Sina seisad
minu lähedal
ma surma elan üle
taludes...



22. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

kolmapäev, 21. märts 2018

* * *

  * * *

ema oli juba
magama jäänud
aga tütar
tuiutas rõdul
pilk tüher
maale suunat
nagu ootaks kedagi
nagu ootaks midagi...

rabedad kaselehed
langesid sügisesse
habras taim rebis
ennast alasti
ei tundnud ta häbi

häbi oli maa
pealt otsa lõppenud
uppunud kadu
vikku all ööd
aga öö elas ja helas
nagu imik tüdrukus
ajas mil ta palja
jalu liiva
luidetel jooksis

ta tuli
kutsus tüdruku kaasa
meelitas igavikku

nüüd nad astuvad
ühte sammu
kõnelevad ühes keeles
tütar
ema
&
surm


21. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

Liivi luulekonkurss Rääma Põhikoolis


  Täna toimus Pärnus, Rääma Põhikoolis Liivi luulekonkurss, kus ma käisin žüriitööd tegemas. Valisime välja parimad luuleesitlejad kes lähevad aprilli algul Sütevaka Humanitaargümnaasiumisse Pärnu koolide lõppvooru, et siis seal välja selgitada kes neist pääseb Alatskivile luulet esitlema.

  Hindasime lapsi kahes vanuserühmas. Lisan siia kõikide osalejate nimed ning teen kokkuvõtte.

Nooremas vanuserühmas osalesid:

5.a

1. Damir Gajanov- D.Kareva "Mis see on mis..."
2. Lisandra Särkinen- J.Liiv "Kadumata"
3. Mirel Kallas- E.Niit "Suvine öö"
4. Laura Voosalu- R.Sander "Elavad koos sinus sundus ja tahe"
5. Andris Org- J.Liiv "Sa tulid"
6. Liisi Lepp- B.Alver "Kõrgel aknal"
7. Greteliis Kruus- V.Luik "Teine"

5.b

1. Kaisa Kohtla- J.Liiv "Ta lendab mesipuu poole"
2. Timmo Köster- J.Liiv "Sa tulid"
3. Kreete Seermaa- J.Kaplinski "40 aastat tagasi"
4. Katariine Kivilo- J.Liiv "Kadumata"
5. Herko Pärtel- J.Liiv "Meri"
6. Kristian Kohv- J.Liiv "Mis isad ütlevad"
7. Marii Alexandra Maripuu- J.Liiv "Eile nägin ma Eestimaad"
8. Kristjan Liiva- J.Talvet "Armastus"

6.a

1. Keriti Jugala- D.Kareva "Kiusaja kütkes"
2. Aare Nukk- J.Liiv "Meri"

6.b

1. Renee Koorits- J.Liiv "Mõju"
2. Aveli Schneider- H.Runnel "Nii palju"
3. Tanel Nõmm- J.Liiv "Sügise"
4. Karin Pelt- H.Runnel "Nii palju"

  Vanem vanuserühm:

8.a

1. Helen Tilk- D.Kareva "Lõpp"
2. Martin Tölp- E.Niit "Õnn"
3. Dorian Pukk- H.Mänd "Mu kirjutuslaua sahtlid"

8.b

1. Häli Palmiste- D.Kareva "Tuhat korda reetnud, raiund läbi"
2. Triin Köster- P.-E.Rummo "Poolüminal"
3. Ketter Hiiemäe- D.Kareva "Tuhat korda reetnud, raiund läbi"

9.a

1. Berit Penu- J.Liiv "Varblane"
2. Kethlin Hiis- T.Soomets " Elu naeratab"
3. Anna-Liisa Kask- D.Kareva "Su pärast põlesin ma pikki öid"

9.b

1. Maarja Ventsel- D.Vaarandi "Hirošima lendur"

*  * * * * * * * * * * * * * * * * * * * * *

Nooremas vanuserühms oli žürii täiesti üksmeelel.

1. koha pälvis Liisi Lepp, särasilmne neiu, kes on väga esineja, esines veenvalt, oli üleni luuletuse sees ja kandis selle lõpuni kenasti välja. Aitäh!

2. koha pälvis Mirel Kallas, kes loeb luulet väga hästi, ei vurista ja asetab rõhud õigetele kohtadele. Natuke julgust treenida ja...Väga meeldis! Aitäh!

3. koha pälvis Aveli Schneider, kelle esitlus oli julge ja veenev. Aitäh!

Noorema vanuserühma eripreemia andsime Andris Orgule ladusa ja julge esinemise eest. Aitäh!

******************************************************

Vanemas vaumuserühmas oli ka žürii suhteliselt üksmeelne, kuid otsustasime välja anda kaks teist koha, kuna esinejad olid lihtsalt võrdsed.

1. koha pälvis Anna-Liisa Kask. Teate, ma vaatasin selle esineja silmi (mis on hingepeegel!) ja tekkis tunne nagu ta loeks oma kirjutatud luuletust, nii hingestav oli ja väga hästi tabas ta luule olemust. Minu jaoks täielik "kuld." Kirglik aus ja veenev esitlus. Parim! Aitäh!

2. kohta jäid jagama Berit Penu ja Maarja Ventsel. Mõlemaga olen ka eelnevalt kohtunud ja saanud läbi aastate jälgida nende arengut luuleesitamisel. On toimunud tohtutu areng ja seda mõlema puhul.
 Beriti esinemise ajal ei julgenud hingatagi, nii ilus ja habras oli see esitlus. Ta on ka eelnevatel aastatel väga hästi esinenud. Aitäh!
 Maarjat ma mäletan ka eelmistest aastatest ja ka paljudelt luulesündmustelt Pärnus, mille korraldaja olen mina ise juba aastaid olnud. Kui paari aasta eest esines ta tagasihoidlikult ja vaikselt, luule ei tulnud esile siis nüüd on toimunud tohutu areng, ikka paremuse poole. Väga julge ja hea esitlus oli. Aitäh!

3. koha pälvis Helen Tilk, kes on ka väga hea luulelugeja, tasakaalukas ja oskab ennast kuulama panna. Jätka samas vaimus! Aitäh!

 Vanema vanuserühma eripreemia andsime julgele esinejale Häli Palmistele. Tuult tiibadesse! Aitäh!

********************************************************

Aitäh Rääma Põhikool ja eriti õpetajad Monika Limberg ja Heli Buht! Kohtumiseni juba uutel luulesündmustel!


Eelmiste aastate tulemusi saate vaadata SIIT.

21. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 20. märts 2018

Üle avenüü...


   ÜLE AVENÜÜ...

tüüne taevas
noolib janust järve
mõõdab tuul ta
meeltesügavust

kuigi hommik
maalib kirkaid värve
tärkab lill
maa üsk veel kargelt must...

esimesed kulla-
värvi siilud
laotab päike
üle avenüü

kevadsoojus
aknataga piilub
õlalt maha
langend talverüü...


20. märts. 2018.a.
Vana-Rääma



TUND ENNE IGAVIKKU- Rein Veidemann


 Ja lõpus jäid kõlama fraasid "tund enne igavikku" ning "aken minevikku".../mis mõlemad kõlvanuks ka raamatu peakirjaks/

Panin just käest Rein Veidemanni romaani "Tund enne igavikku."

 See on selline akadeemiline romaan, tartune, vaimne, ajaloolilne, tark ja mõjuvõimas.
Romaan kätkeb endas elu ülikoolilinnas Tartus tudengina ja õppejõuna. Tegevus leiab aset nõukaajal, mil viimsele teekonnale saadetakse ühte tuntud haritlast, poeeti, slavisti.

  Peategelane Andreas Wiik jutustab oma ülikooliaegadest, armastusest, innukusest, püüdlustest kõrgemate tarkuste jalamil, kaotusest, valus ja kõigest sellest mida elu ise hõlmab. Seega on üks osa romaanist kirjutatud tema päeviku põhjal.

 Mulle väga meeldib kuidas autor Veidemann on maalinud kirkad pildid Tartust ja ka oma sünnilinnast Pärnust. Need on nii elusad ja lausa nagu käega katsutavad. Tahaks nüüd külastada Tartu Raadi kalmistut ja Pärnus Alevi kalmistut, kuhu on osad selle romaani tegelased maetud. Kummaline, et selline soov mul on? Aga on.

 Mulle meeldis ka see aus ja otsene kõne armastusest ja armatemisest. Julge ja haarav.
Kui sa tahad teada mis on "Verine Mary" ja "Vene rulett," siis loe seda raamatut!

 Lugemise käigus olin nii õhevil, et mida kõike ma blogisse selle sisuka ja põneva raamatu kohta kirjutan, aga praegu ei meenugi rohkemat, kuid saan blogipostitust alati täiendada.

Järelmärkus epiloogia asemel üllatas ka. Väga!

  Igal juhul oli väga põnev, hariv ja haarav lugemine.
Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT

TUND ENNE IGAVIKKU

 2 Google +0  0 Share0
See autobiograafiliste sugemetega romaan on vaskse ajastu Tartust ja sealsest ülikoolist. Lastekodu-romaanist (2003) tuttav Andreas Wiik on koos kolleegidega matmas oma õpetajat, peaaegu sajandi vanuseks elanud Karl Mooritsat. Kuid elust suure lavastuse teinud luuletaja ja õpetlase Mooritsa viimsesse, igaviku-eelsesse tundi põimub pihtimusliku päeviku ja mälestustega Andrease enda ülikoolilugu, tulvil unistusi ja pettumusi, võite ja kaotusi, armastuse lummavat valgust ja murdumisi – kõike seda, mis tiheneb tunnetuse teeks. Me alustame templitest, lossidest, paleedest ja lõpetame labürindis – niisugune on selle raamatu sõnum. Kuid labürindiski ei puudu valikud, eksides võib avastada iseend. Vabadus on ennekõike eneseületus. Andreas Wiigi esmakogemus ülikoolist – peahoonet ehtivate sammaste vahele varjuva ukse silm – võimendub talle aknana igavikku. Omakorda võib seda raamatut võtta kui akent ühe eesti haritlase hinge-ellu ja mõtteilma 20. sajandi lõpukümnendeil.

20. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

laupäev, 17. märts 2018

ELU PÄRAST ELU 1. Trevori juhtum


  16. märtsil ilmus minu sulest mu 4. romaan, romaanitriloogia ELU PÄRAST ELU 1. raamat "Trevori juhtum" mille andis välja Heli Kirjastus (see on kodulehekülg, uurige!), toimetas Anneli Sihvart ja illustreeris Annika Lainela. Tagakaane portreefoto pärineb Urmas Luigelt.

 Romaanitriloogia 2. raamat "Maris kolib Portosse"on toimetatud ja ka juba kirjastuses ning 3. raamatut "Tagasi koju" toimetaja toimetab. Nii et lähikuudel jõuavad kõik 3 poelettidele.

meie seltskond Portos
 ELU PÄRAST ELU triloogiaks sain ainest Porto reisilt, mille mälestused põimisin ka romaani sisse. Eks lugejale jääb nuputada mis osa raamatutest on tõene ja mis väljamõeldis. Nagu ikka ilukirjanduse puhul. Mina igatahes nautisin kirjutamist ja elasin selle imelise Porto linna elu ja melu uuesti läbi. Kindlasti lähen sinna tagasi veel!

 Minu käest otse ja pühendusega saad selle raamatu osta 12 euro eest ja posti panen 14 euro eest. Postitan ka teistesse riikidesse, aga siis on postikulu kordi kopsakam.

 Kui sa soovid seda raamatut siis kirjuta oma aadress ja indeks siia kommentaariks või minu facebooki postkasti. EE381010902003166000 Margit Peterson.


Maris ja Trevor näivad kõigile kui õde-venda, kuigi on hoopis armastajad. Trevori minevik on salapärane - on midagi, mida ema Mirell tema eest kiivalt varjab. Isa aga on siitilmast juba lahkunud. Temalt ei saa enam midagi küsida - ja kas temagi jutukam olnud oleks.
Miks ei taha Trevor last, ei suuda Maris mõista. Ja nagu sellest saladusest veel vähe oleks, kaob ühel päeval ootamatult ema Mirell ja ilmub alles mitmeid kuid hiljem niisama ootamatult välja, olles peenest suurilmadaamist ootamatult lihtsaks metsamehe naiseks ja väikese poja emaks saanud. Kõiki saladusi ei suuda Marisele seletada isegi ta hingesugulasest tädi Mathilde, kelle enesegi minevik näib lahti selgitamata asjaolusid varjavat.
Ühel hetkel Maris aga lihtsalt ei suuda enam ei uskuda ega usaldada. Nii lähevadki peategelaste teed lahku - Maris põgeneb ülikooli, Trevor väikelinna, Mathilde tagasi metsatallu avariist laastatud tervist turgutama.
Mis saab edasi?

17. märts. 2018.a.
Vana-Rääma

tagakaane foto: Urmas Luik
mina Portos muljeid kirja panemas oma lemmikkohas- vaateplatvormi kivipingil...foto: Maarika Siim