Ega meil hing rahu ei andnud, eile ju rajal ei käinud, täna õhtul oli vaja Vana-Pärnu seiklusparki uudistama minna ja ausalt öeldes mitte üksnes seiklusparki, minule pakub rohkem trenn (stepperid, ergomeetrid jne...) huvi. Aga noh, nüüd on vähemalt teada, et sinna pole mõtet minna. Aga kuulsin, et Räämal on ka värskeõhu jõusaal, eks millalgi lähme seda uudistama. Vana-Pärnu "jõusaalis" ma igatahes pettusin. Pigem sain ma otse elust inspiratsiooni ühe loo kirjutamise tarvis ja ilmselt siit saab elujärje mu 7. mees :) Tutvusin ühe eaka memmega, nii minu moodi, astusin ligi ja ..., sest mind tohutult inpireerivad eakad inimesed. Lisaks on mulle ka armas Vana-Pärnu, kus ma lapsena kasuvanaema juures kannelt mängimas käisin. Just tema majast me täna möödusimegi, kui ühe armsa inimesega tutvusin. Aga sellest kirjutan ma jutukese ja teen seda juba pärast blogimist. Lisaks unustasin ma vahepeal ka pilti teha, mõtted rändasid ajas tagasi, lapsepõlves, Vana-Pärnuga seonduvas lapsepõlves, käokellaga, kanneldega, kasuema Lindaga, ta elukaaslase Volliga, koeraga, kelle nimi mulle enam ei meenu kahjuks ning ilusate aegadega üldse. Ja ma ei saanud arugi kuhu kilomeetrid kadusid, kokku kepikõndisime 8,2 km ja 13 400 sammu. Koju jõudsime pimedas. Mine tea millal me jälle sinna satume, uus sõbratar ju ootab, sest käib igaõhtuselt jalutamas. Mõnus. Olge teie ka terved ja liikuge! 26. märts 2024. Vana-Rääma
class="separator" style="clear: both;">
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar