 |
|
|
LAUSUJA
Sügis näitas oma pahupoolt.
Vaarikapõõsad, mis läbi imede teisel korral aastas vilja kandsid,
olid just küpseks saanud ning nii mõnigi sügislill pungis. Siis ta
tuli, talv, laotas õhtul hallad üle maade, näpistas õunu, mis
alles puude otasas oma elu elasid ning laotas paksu lumevaiba üle
aia. Nagu kutsumata külaline, kes ei tarvitse just õigel ajal
õigesse kohta jõuda.
Rauli mediteerimismatt, mis eelmisel
õhtul aiablangule ununes, külmus blangu külge ja hommikul, kui
mees seda sealt ära tooma läks, rebenes matt puruks.
„Pekki küll, tuttuus matt, alles
sõber Indiast tõi! Nii väike võibki mõne eseme eluiga olla, nagu
mõne inimese omagi. Just siis kui hakkad kedagi või midagi
armastama, õpid teda tundma, siis võetakse ta sinult ära.
Ebaõiglane!“
„No, mis nüüd juhtus? Nägid
tonti või?“ ehmatas Rauli abikaasa Jaanika, kui mees mossis näoga
tuppa naases.
„Nägin jah, kogu maailm on tonte
täis, eesotsas sügis oma kaamose- ja kargusetontidega. Kes kurat
need neli aastaaega välja mõtles, kui need vett ei pea. Vaevu saab
sügis alata, kui juba tuleb talv ja poeb ta liivkasti. Talv kestab
meil lausa pool aastat, haarates endasse nii sügise kui kevade. Vale
puha ju se nelja aastaaja jutt! See mind ei morjanda et viimastel
aastatel on meile pisut troopilsemat suve antud, aga seda ka vaid
näpuotsaga. Ometi on suve ju ka kolm kuud paberite järgi. See
aastaaegade paika panija ei olnud kindlalt just terav pliiats,
ajugeenius ka mitte. Jaanika, kui õige müüks maakodu ja suvila
maha ning soetaks endale soojale maale kinnisvara? Ma lihtsalt ei
talu enam neid külmi ja niiskeid ilmastikuolusid. Oktoobris juba
võiks siit jeehat tõmmata ja naaseks alles aprillis. Kent ja Kelia
on nagunii juba oma elu peal, mis meie, vanaksed ikka siin ennast
vaevame. Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära vaata mind ehmunud näoga,
jah, ma olen Eestimaa patrioot aga no ma lihtsalt enam ei suuda.
Niikui külmaks läheb, olen ma nohus ja nii kuni kevadeni välja.
Mul on siiber juba.“ kurtis Raul.
„Sa ... sa ju ei mõtle seda
tõsiselt?“ oli Jaanika nii hämmingus, et võttis lausa kogelema.
„Mis siin mõelda, tegutseda tuleb!
Muidugi mõtlen tõsiselt. Kas meie ei ole tänaseks juba oma aega
välja teeninud? Oma elu. Oleme lapsed suureks kasvatanud, millegist
puudust just ka nagu ei ole, mida me siin passime. Päriselt. Kas sa
arvad et Kendist ja Keliast on maakodus rabelejat? Nad isegi ei tunne
selle vastu enam huvi. Ja suvila, see ka seisab ja mädaneb. Mul pole
mingit tahtmist sinna investeerida. Aialappi me ka seal enam ei
kasuta, kartula ja porkna ostame turult, no milleks?“ selgitas
Raul.
„Ma ei tea ... Mis meie majast siis
saab? Pealegi lubasin ma ju ämmale ja äiale, et me ei müü su
sünnikodu maha, et meie suguvõsa jääb sinna paikseks.“ oli
Jaanika kahtlev.
„Mina tean. Tean ka seda et ei
Kendist ega Keliast ei saa iial rohenäppu ja, ausalt öeldes, mul
pole tahtmist enam seda talu korras hoida. Milleks? Kelle jaoks? Meie
majast ... kutsud oma ema seniks meie majja elama ja ongi asi
korras.“ oli Raul põnevil.
„Ah, jäta! Mis sa arvad et mu ema
tuleb nüüd maalt linna? Kuhu ta oma loomad jätab? Ta ei taha paari
tundigi linnas olla kui juba kibeleb maale. Tal on aiamaa, tal on
loomad, tal on...“ ei tahtnud Jaanika kuidagi nende uuendustega
leppida.
„No kuule, ega ta ju talvel ometi
aiamaal ei nokitse! Võtku oma loomad kaasa ja tulgu, meil siin ju
ruumipuudust ometi ei ole. Minu pärast kasvatagu küülikuid kasvõi
garaažis, nagunii on see paras putka, sinna ju autot ei mahuta, vene
ajal ehitatud, moskvitši jaoks. Garaažis neil hea oma porknaid
närida ja mingi radika võib ka sinna panna, et tuttsabadel külm ei
hakkaks. Sea koksab praeks ja asi ants. Hea üldse et keegi pole
koputanud et mu ämm siga veel peab, enam ju ei tohi, võid kopsaka
trahvi kaela saada.“ Raul aina unistas.
„Ma vaatan et sa oled selle plaani
juba ammu valmis mõelnud, aga ma ei tea...ma ei tea kas ma üldse
kohaneksin võõrsil, oma kodu on ikka oma kodu. Pealegi jääks siis
minu ematalu unarusse. Vaevalt et ema soostub seda tegema.“ oli
Jaanika endiselt skeptiline.
„Kuule, Vant saaks seal ju silma
peal hoida, kütta ja elada. Nagunii ta ju poole kohaga elabki su ema
juures, nagu sulased ikka. Kõike annaks korraldada kui vaid sina
asjaga kaasa tuleksid. Mõtle, Jaanika, sina ja mina ja soojamaa
paradiis! Mida sa hing veel ihaldada oskad!“ muigas Raul.
„Ma ei teadnudki et minu mehes
romantik peitub, va meelitaja! Olgu, ma luban et kaalun asja.
Kõigepealt tuleb emaga rääkida, kas ta üldse nõus on. Ja...mis
sa mõtled et kohe lambist on sul kinnisvara võtta? Ja kas me
rahadega välja tuleksime ja...töölt tuleks siis mul lahti võtta?
Mis sinul viga, oma firma, jooksupoisid olemas, aga mina...ma ei tea,
olen harjunud juba pool oma elust õmblejana töötama, ma ei oskaksi
muud tööd.“
„Kes sul tööst rääkis? Oma
firmat saan ma jah kaugjuhtimise teel juhtida, aga sinust saaks
kodune proua, ammu olen sulle juba öelnud et jää koduseks, mis sa
nende sandi sentide eest seda seanahka seal üldse vead. Mõttetu!“
pakkus Raul.
Juba kuu aja pärast lendasid Raul ja
Jaanika Kreekasse, Ateena südalinna, kuhu nad suhteliselt soodsalt
endale elamise soetasid. Talukoht jäi küll alles, nad renitisid
selle ühele noorele ja hakkajale perele välja, aga suvila müüsid
nad maha.
„Oh, Raul, ma olen nii õnnelik, et
sa mul olemas oled!“
„Ütle veel et keskkoolis alguse
saanud armastus sureb hiljemalt paarikümne aasta pärast. Meie oma
õitseb nagu talvine Ateena, iga päevaga üha kirkamate lillede
näol. Aga meie pesemunast saab siiski Eesti kodanik.“ oli Jaanika
sedapsi olekus eriti armuline. Talle meenus kuidas üks Eesti tuntum
nõid olevat lausunud, et teises kliimas elades rasestub Jaanika
lausa esimesest vahekorrast, ja tal oli paganama õigus.
29.oktoober. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar