 |
| Päikeseloojang Vana-Pärnu rannas... |
Jah, minu käest on küsitud, et kuidas ma jaksan nii palju külalisi võõrustada. Ausalt öeldes olen ma alati külaliste üle õnnelik, kui nad just ei ole kutsumata külalised, kes siis, kui ma siia kolisin, kippusid mu uksi kulutama, sest need tegelased lihtsalt olid eelmiste üürnike juures harjunud pidu panemas käima. Aga õnneks nüüd juba ammu käivad mul külas vaid minu külalised. Mul on lihtsalt suur tutvusringkond, olen pärit ka paljulapselisest perest ja kui ma olen kodus ja just kirjutamislainel ei ole, siis minu koduuks on ikka sõpradele valla. Ja kuna ma teen ka tööd kodus ning saan aega planeerida, siis minu elu nad ju ei sega.
Tegelikult olid meil tänaseks teised plaanid, aga plaanid muutusid, nagu ikka vahel ette tuleb. Mis seal ikka, igal asjal on oma koht ja aeg. Minu aeg ja koht oli täna kodus külalisi võõrustada. Suvi on ju, inimesed on liikuvamad ning paljud, ka kaugeltnurga inimesed, väisavad just suviti Pärnut, sest talvel elab meie maailma armsam kuurortlinn suhteliselt vaikelu. Oi, kuidas ma armastan seda kooslust! Lärmakas suvi ja vaikne talv. Teistel aastaaegadel on nagu on.
Homme on üks kokkusaamine, kui on. Ehk jõuame Germoga ka homme õhtul rajale. Nädal on kadunud kätte, kogu aeg on nii palju tegemist ja kolm päeva vaevlesin põlvevaludes, lihtsalt pole aega leidnud ja rajatada julenud. Aga täna õhtul käisime taas rannas, sellel korral Vana-Pärnu rannas. Loodan, et eilne Valgeranna vesi ja tänane Vana-Pärnu ranna vesi ravisid mu põlvehaigust, sest tunnen ennast juba hästi. Igal juhul loojangut nautida meres olles, see ei ole just igapäevane asi. Imeline oli, oleksin tahtnud vees pilti teha kuidas päike mere taha vajus, aga...Vähemalt oli vesi soe nagu supp ja peale meie oli veel selle nautlejaid. Vaid meie Germoga käisime seltskonnast vees ja me oleme väga rahul. Oi, kuidas tahaks iga päev vette, sest õhurõhk on kuidagi raske ja hommikul tõuestes on lisaks kuklajuustele ka padjapüür märg ning juba üle päeva peab pesu pesema. Tuult on, päikest on, aga Pärnus pole siiani müristanud ja äikesepoisid on ka vist teisele mandrile kolinud, sellepärast ilmselt ongi meil siin õhurõhk raske. Aga ma siiski naudin seda kõike, sest elu on juba ise nautimist väärt! Tunneta seda, mitte ära torise ja virise. Oma elu saame üksnes vaid meie ise muuta!
Germo on ka täna üliõnnelikus tujus, eiteks käis kooliõde Kaidi külas, kelle Germo kohe joonistama suunas ja lisaks sellele said nad veel taas tantsida, nagu juba kombeks on kujunenud. Ja õhtu lõpetuseks veel merevesi...Emotsioone on nii palju, et ei tea mis nendega peale hakata. Ja noh, minu maailma parim sõbranne Jaanika suudab juba ainuüksi oma olemasoluga Germo tuju nii rõõmsaks muuta, et ta alles praegugi käib ja lobiseb minuga vahetpidamata arvuti taga. Mõni inimene kohe mõjub talle nii positiivselt.
Ah, mis ma siin ikka leelotan, vaadake pilte!
 |
| tuttuue sonksiga ülirõõmus Germo |
 |
| Kaidiga tantsimas |
 |
| Vana-Pärnu rannas... |
 |
| Germo ka seal kusagil... |
 |
| ... |
 |
| ... |
9. august. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar