Kevadriitus
Üks päev tegi sääred
tast maha jäid kuhtunud jäljed
Veab päevade undrukut
õhtusse sumejas ood
Seal maailma äärel
kesk lootuste kumejat taljet
end pühitse valgusse
meelis, kui täbarad lood
Las vabiseb lõuend
las värvid veab maalile riitus
Las molberti ihule
kooruda värev idüll
Siis ükskord taas õues
näed kuidas öö päevaga liitub
Kuis ööst sünnib hommik
ja valgust on korraga küll
14.02.2016.a.
Vana- Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar