Pidu Pärnu Aianduse ja Mesinduse Seltsi saalis

Täna kell 14.00 oli kõigil soovijail võimalus osa saada Pärnu Aianduse ja Mesinduse Seltsi saalis toimunud peost, kus esinesid Ukerdajad, Katlamaja Karmoškad ja MTÜ Maarjakodu noored (erihoolekanne). Lisaks pakuti kiluvõileiba, kringlit ja kohvi. Küll oli üks vahva ja südamlik päev, aitäh! Olgu siis mainitud, et pidu oli tasuta. Saal asub siin Ülejõe ja Rääma piiri lähistel, Allika 2A. Ahjaa, Tiiu Lehiste luges vahepaladeks ka Eesti autorile luulet. Maarjakodu elanikud keerutasid Ukerdajate pilli järgi tantsu. Suured tänud selle imelise tunnikese eest! 24. vaabruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

JÕGI VOOLAB - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa romaan "Jõgi voolab." Ütlen ausalt, iga raamat antud autoril läheb järjest paremaks. No ma ei saanud enam, eile õhtul tegin lugemisega algust ja läbi ta saigi. Kahju lausa. Tegu on väga hea raamatuga. Siia on põimitud minevik ja olevik. Ühiseks nimetajaks on meie pärinemine. Kuidas ja kus kohast stsenaarium hargnema hakkab ja mis suunas, seda saad ise lugeda. Üks teose peategelastest on 100 aastane memm ja teised on laulva revolutsiooni ajal sündinud, kes ennast laulva revolutsiooni lasteks nimetavadki. Sisse on ka põimitud covidi teema, sest raamat ilmus just pandeemia ajal, aastal 2021. Teema käsitleb ka seda, kuidas nõuka alguaastail koolitati lastekodudes või kolooniates tulevasi ideolooge, kes pidid juba sünnilt olema paadunud kommunistid, kellel ei tohtinud olla vanemaid, seepärast tehti meestele teatud vanuses vasektoomia ja naised steriliseeriti. Uhh! No aitab lugege ise. Mina olen täielikus hämmingus, üks mu viimase aja vapustavaid lugemisi on see raamat terviklikult. Loen kindlasti veel Marje Ernitsat. Mul on tema teostest eraldi riiul ja seal on 12 raamatut, aga tal on neid väga palju ilmunud ja ilmub järjest veel. Kõik tahan läbi lugeda! Ja nüüd ka tutvustus raamatukaupluse lehelt. Mõnda aega pärast ülikooli lõpetamist kolib Esta pealinnast alevisse. Ta müüb maha oma vanematekodu, sest sel pole ilma vanemateta enam mõtet ja üksinda ta seal elada ei taha: liiga palju mälestusi, mida aeg pole veel kustutada või kaunistada suutnud. Kohanemine uues paigas võtab aega, kuid eneselegi ootamatult sõbruneb ta Hullaga, 97-aastase keerulise elusaatusega naabrinaisega. Marje Ernitsa uue raamatu teemaks on pärinemine ja suhted eri põlvkondade vahel. Vanad ja noored ei erinekski nii väga, kui neid ei lahutaks üksteisest aeg, mis muudab nende füüsilist olekut. Olemuselt oleme kõik oma ajas nii otsijad kui ka leidjad, kuid selles ei pruugi tekkida järjepidevust. Katkemise põhjused võivad olla väga isiklikud, aga ka globaalsed, ent nõnda kui jõgi aina edasi voolab, kulgeb ka inimese elu ja alati leidub keegi, kes peab silmas tulevikku, aga oskab hinnata minevikku. 22. veebruar 2025. Vana-Rääma

Armas õhtu kallite sõpradega

Kallis Aet kutsus meid külla, nii me kallite sõpradega üliarmsa õhtu veetsimegi armsa Aedu juures. Aitäh! Teiega oli nii armas ja positiivne, mu kallid Aet, Ave ja Germo! Varsti kordame, sest Germo kutsus juba ennast taas Aedule külla :) Väike tantsulka kuulub asja juurde, Ave/Germo duo. Daisyle soovime jõudsat tervenemist! Armastan! 21. veebruar 2025. Vana-Rääma

MUSTRIMUUTJAD - Kati S. V. Murutar

Loetud sai Kati S. V. Murutari järjekordne raamat, mis kannab pealkirja "Mustrimuutjad." Olin kunagi enne seda lugema hakanud, aga siis jäi mu lugemine pausile, nii ta ootaski taaslugemist, järjehoidja järge hoidmas. Aga eks ma hakkasin ikkagi uuesti algusest, sest kui on pikka aega tagasi lugemine katki jäänud, alustan alati algusest, et olen süžee selgem. Katit olen ma lugenud palju, aga autogrammidega raamatute riiulis on vaid "Anita ja Ufo" ning "Tuusik teisele kaldale," seega pean Kati kinni püüdma ja ka teistele raamatutele väikesed pühendused võtma, siis on kõik tema raamatud kompaktselt ühte riiulisse kokku koondatud. Antud raamat ongi niiöelda mitmetahuline. Osa sellest jutustab meile ilukirjanduslikukest mustrimuutjatest ning osa tutvustab tegelasi, kes antud teoses rolli mängivad ja seda otseses mõttes, sest seda "tükki" on ka lavastatud ja mängitud. Mäletan isegi kui autor sotsiaalmeedias seda ka oma sõpradele jagas. Selline teistsugune lugemine vahelduseks tavailukirjandusele. Ja nii mõnegi rollitäitjaga on olnud ka minul au tutvuda ja kohtuda. Valged tõesti võidavad. Olgu siis mainitud, et tegu on sellist vaimset laadi raamatuga, mis ei tarvitse paljudele lugemiseks sobida, minule sobib. Samas sobivad mulle ka Kati ilukirjanduslikud teosed ja siiani on mu lemmikud "Ettevaatust, Emma" ja "Abitu." Need on mul ka kodus riiulis olemas, ootavad pühendust :) Aitäh Kati, et kirjutad! Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt teksti, mis tutvustab antud teost. Mustrimuutjate lugu räägib Sinust. See lugu juhtub mõne aasta pärast Eestimaa viimses metsas. Linnad on täidetud värviliste sisserändajatega, eestlased elavad reservaadis. Kohtuvad Metsavaht ja Ärimees, Poliitik ja Nunn, Moslemitarist teadlanna ning Nõiast ja Väemehest koosnev paar. Seitsme inimese kahevaatuselises emotsioonide läbiseedimise ja mustrite muutmise pillerkaaris selgub, kes on viimne eestlane. Igaüks, kes seda raamatut loeb, sukeldub heade, paremate ja parimate muutumiste keerisesse. Õnne sellele teele astumisel! 2.muudetud ja täiendatud trükk 21. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 630. päev

Uhh, nüüd laseb bloggerit ehk oma blogi kasutada üksnes läbi Google konto, muidu enam ei saagi. Välja pusisin, aga ma ei mäleta kuidas siia tulin, sestap ärge pange tähele, kui mõni täheapsakas sees on, ma ei pruugi nende parandamiseks uuesti ligi pääseda. Rajal käisime, no kokku umbes 5,5 km, aga asi seegi. Täna ongi palju sahmimist olnud, aga samas ka üks armas päev. Oli tore kohtuda üle tüki aja, armas Ene! Viiking hakkab varsti mu teiseks koduks saama, sõbrad käivad seal lõõgastumas. Nii tore :) Aga ma nüüd üritan vaadata kas ja kuidas õnnestub see blogipostitus üles saada, rõhk on hetkel seal. Kahju küll, kui enam blogida ei lasta, ikkagi 10 aastat seda tehtud, ei tahaks uut blogi ka teha. Ehk ikka õnnestub edasi kesta. Olge terved! 19. veebruar 2025. Vana-Rääma

KIMBATUS - Elme Väljaste

Appi, nüüd ma olen ise tõelises kimbatuses, sest Elme Väljaste raamatud said öökapilt otsa! :) Loetud sai tema triloogia teine raamat "Kimbatus." Olgugi, et kirjanik Väljaste paneb ka tõsiseid teemasid pisikese (võibolla ridade vahele peidetud) huumoriga kirja, tõi see osa minus esile ka minu pahupoole, teadagi kelle suhtes. Oi, kuidas mulle ei meeldi silmakirjalikkus ja petmine! Kindlasti kuulub minu poolehoid Helenale, sest ta on positiivne ja heatahtlik (kindlasti ka kena) naine, kes on aastakümneid pidanud oma abikaasa ükskõiksust, valesid ja apaatsust taluma. See vaimne vägivald on ikka üks himus asi küll. Taas tõdesin, et meestel ja naistel oleks nagu eraldi maailm, nad ei räägi ühte keelt ega astu ühte sammu. Ei kõla kokku, moodsalt öeldes. Olen seda isegi kogenud, sestap hoiangi madalat profiili, olen ligi 20 aastat visiitsuhtes ja enam siduma ei kipu. Hingamisruumi on vaja. Naised on naised ja nad tahavad naised olla kogu elu. Mehed ei saa sellest aru, sest nad on ju mehed :) Jah, siin võikski targutama jääda, aga eks igalühel on oma arvamus. Mulle see triloogia väga meeldib, sest Elme Väljaste oskab sisu luua, kirjutab haaravalt ja joonistab ka erinevad karakterd ehedalt välja. Aitäh! Raamatut tutvustav tekst tuleb taas siia raamatukaupluse lehelt. Järg raamatule "Kiusatus". Juba tuntud tegelased Helena ja Harry elavad raamatu alguses läbi hirmu täis päevi, mil peaks selguma, kas mehe juhuslik vahekord on toonud peresse aidsi. Koos püütakse kokku lappida ka mõraseid peresuhteid. Kuid ühel hetkel hakkab mees jälle tegutsema nagu kass, kes kõnnib omapead. Ja tema armuke on ootustest tulvil. Ja Helena peab taas otsustama, kuidas edasi toimida. 18. veebruar 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 629. päev

Nonii, täna on õnneks tuulevaba, kuigi rajalt naastes olid põsed punased ja nahk higine. Tulime 8 km kepikõndimast. Liikusime täna ülejõel ja vanalinnas, rannas. Muul on oma kohapeal. Paari päeva eest jäi see lemmikkohake külastamata, sest meeletu rahvas oli rannas, võtsid vist kevadpäikest :) Ok-ok, talv jõudis kohale ju, kannatame välja, kaua ta siin ülbitseda ei saa. Mõnus on see, et päike on juba kõrgel ja päevad on pikemad. Kohe teine tunne, sest ma pole grammigi pimeduseinimene. Tahan kogu aeg sooja ja valgust. Mõelda vaid, kolme ku pärast ehk saab juba sooja merevette! No ja eks ma ootan ka suvilasse minemist väga. Tahaks ennast tuulutada. Kogu talve külmas ja pimedas linnas, nohjh ... Aga elu on kord nii seatud, tuleb nautida seda, mis on, kes me elus on. Inspiratsiooniga on viimasel ajal natuke segased lood, mõne päeva kirjutan ja siis tuleb jälle paus, vahepeal lausa pikk paus. Seda oleks vaja kusagilt ammutada, et saaks mõningad lõpusirgel olevad raamatud valmis. Vaid üks käsikiri on toimetatud ja sellega tegeleb illustraator. Osad (päris mitu) on lõpetamisel. Kindlasti saavad enamvähem ühel ajal käsikirjad valmis minu poolt, ma vähemalt loodan. Aga mul kestab õnneks ka lugemisperiood, kuigi raamatud hakkavad öökapilt otsa saama. Aga mis seal ikka, tuleb tuled alla teha ja Germo tellis makarone, hakkan neid tegema, hakklihaga. Olge terved ja liikuvad! 17. veebruar 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">