Nagu ma eelmises blogipostituses mainisin, tegi kukk kell 3.09 juba 28. augusti hommikul äratust, aga ma sundisin ennast veel edasi magama. Aga kell 7.00 sõime me hommikust ja kell 8.00 olime metsas. Eks fotod kõnelevad saagist. Kui me metsast tagasi jõudsime, muigas naabrimees, kes pikali kukkunud puuriita üles ladus, et ta tegi hiirvaikselt tööd, kartes, et me alles magame, aga nägi, et meil on juba pool valda läbi käidud :) Mu naabrimees see Lembit! Muide, kõige parema saagi saan pidevalt just sellest kohast, kus lapsena meil võrkkiik oli, alati. Jah, olen seda ka enne maininud, aga ma ei väsi kordamast. Kogu aeg juhatab teekond mind sinna ja siis ma muudkui piilun sambla alla ja ...Sain ka teisi seeni, vaikselt hakkavad igasugused riisikad ennast pakkuma, võtan rõõmuga vastu ja alati tänan loodust, eriti lapsepõlvemetsa, kus sai paljajalu ringi patseeritud ja ka seeni korjatud, lisaks võrkkiikumisele. Aitäh! Aitäh Emake maa! Aitäh, Metsahaldjas! Aga eks seente sissetegemine võtab oma aja, kuid õnneks on mu maja kõrval kohe meri, sain taas vahelduseks merre silgata ja jälle enesetunne ülihea ning energiat kuhjaga. Aitäh! Vahepeal käisime Germoga ka RMK-lt vett juurde toomas. Metsast naastes tuli kallis Ilme mind enda tehtud ikebaanaga (no mina nimetan seda imekena kingitust nii) mind õnnitlema. Aitäh, sa hea hing, jään sinust suurt puudust tundma ning loodan järgmistele kohtumistele, sest ehk ikka suvi kestab veel ja me saame koos Lemmes aega viita. Sa oled nii armas, oled ka mu kalli poja hinge pesa teinud., Aitäh! Ja Germo oli niinii õnnelik, et sai koos sinuga paljajalu merevees käia! Ja erilised tänud ka Mairele imemaitsvate õunte eest. Aitäh! Oled armas! Õhtu hakul ma läksin, õigupoolest me läksime Orajõele, sest täpselt 49 aastat tagasi sain ma oma suvekodust 1,3 km kaugusel olevas toonases lapsepõlvekodus 4 aastaseks ning mu naabrinaine Leili Post kinkis mulle hiigelõuna, millest õed ampsu nurusid. Just sellest kõigest olen kirjutanud ma ka lasteraamatus PETU, mis kõneleb ka mu lapsepõlvest Häädemeeste valla erinevates külades. Jah, me algul kolisimegi Orajõele, suvitan selle aasta 28. augustil vaid 1,3 km kaugusel kodust, mõtelge! See on minu jaoks nii oluline, nii armas, nii kodusoe, nii igatsuslik, igasten väga oma kallist Emmet ja räägin ka talle oma seiklustest, kuigi ta saab selle info kätte juba üle 5 aasta ainult postuumselt, aga saab, ma tean, et saab. Ma tean, et mu kalli Ema hing seikleb siiani mööda neid radu, kus ta elas, kus meie üles kasvasime aga saatuse sunnil ära kolisime. Elu oli selline, saatus oli selline, Ema tahtis tagasi oma juurte juurde ja viis ka oma soovi täide. Aga meie, tema lapsed, ei saanud valida, meie leppisime olukorraga ja kolisime kaasa. Polnud muud võimalustki Aga Emake tahtis meile ka vaid head, tean. Kui ma oleksin saanud, poleks ma iial kolinud sellest vallast ära, kus hakkasin ennast selgemini mäletama, kus möödusid mu lapsepõlve kõige ilusamad aastad. Aga ... Olen tagasi, olen tagasi oma lapsepõlvemaal ja olen õnnelik. Nimelt oma sünnipäeva õhtul võtsime Germoga ette teekonna oma lapsepõlve kodu juurde, nn mõisa juurde, kus lapsena elasin. Naabrinaist Reeta ma kahjuks õues ei näinud ning me liikusime edasi. Liikusime suunas, kus minu mäletamist mööda elas kunagi üks imearmas tädi, kes mind väga hoidis, kes puhkab juba kaua aastaid Häädemeestel, kes kinkis mulle raamatuid, palju muinasjuturaamatuid, sest juba 3 aastasena ma lugesin. Tädi Linda A(a)bram, jutt käib Sinust, Sinu peale ma mõtlen aeg-ajalt. Aitäh! Aga teekond seal Orajõe tagakülas muudkui läks ja läks edasi, nagu ka aeg, mis halastamatult loojangu poole pürgis. Nii me tagasi vana Ikla maanteele suundusimegi ning liikusime Krapi suunas, oli lausa plaan korra Krapi randa väisata, kuid keerasime veidike enne mere äärde ning saime kauni elamuse osaliseks, kuigi rand oli puhkajaid tulvil. Siis suundusime tagasi, et päikeseloojangu ajaks koju jõuda ning kulgesime Orajõelt piki merekallast suvilani, oli imearams, nostalgiline äratundmisrõõm, tuli isegi meelde see Posti Leili kingitud hiigelõuna maiste 49 aasta tagune. Aitäh, Universum. Aitäh, imeline elu! Muide, läbisime tollel päeval 14,3 km ja tegime 23 400 sammu. 28. augusti muljed Orajõel ja Lemmes panin kirja 31. augustil ja 1. septembril 2024. aastal Vana-Räämal, Pärnu kodus.
