Jaansoni rada 386.päev

Tänase raja pikkuseks tuli 12,5 km ja 20 600 sammu. Lõuna ajal kepikõndisime Magaziini potti ostma. Viimane suur pott, mille ma ära viskasin, paistis tõesti nagu uus, aga kahjuks on nii, et kui emailpotil tuleb kild välja, tekib sinna peagi auk. Põhjast tuli. Kui ma hommikul Germo käest küsisin mida ta sünnipäevaks soovib, vastaski supipotti. Käidud. Tehtud. Aga mina pidin koju tassima :) Tulime suurema ringiga, Voorimehest keerasine Härma suunas ja kulgesime sealt metsatukast läbi ning tagasi tulime sama rada pidi. Keetsin supi ja küpsetasin kotletid valmis ning õhtul läksime uuesti rajale. Suundusime Vana-Pärnu lõppu, sealt Sauga jõe sillale, paremalt alla, kuni jõudsime Kalurihallini, kus käis aktiivne trenn. Lipsasime Eve ja Kaidi juurest läbi ning sealt tulles keerasime Õli tänavale, Õlist Uus-Saugasse, sealt Rõugu tänavale, kus avastasime uue tee, aga see sai äkki otsa. Keerasime Lille tänavale, sealt üle Tallinna maantee taas Lille tänavat pidi Piirisse, Ilvesesse ja koju. Nii lihtne see oligi. Nüüd blogin, siis asun taas kirjutama ning täna öösel saan ühe ülipõneva krimka loetud ja homme blogin. Ehk saan täna ka varem magama, eile sain alles nelja paiku, siis käisin nagu paranoiline hull mööda elamist, vaatasin kas uksed ja aknad on ikka kinni :D Aga kõigest sellest blogin homme. Olge ikka rõõmsad ja õnnelikud! Meie oleme ka! 2. oktoober 2023. Vana-Rääma

Küllust pole iial küll ...

Täna ma ärkasin hilja, sest öösel, lisaks magamisele, tegelesin ka lugemisega. No kui saad põneva raamatu kätte ja hommikul kusagile kiiret ei ole, siis loed ja loed ja loed. Plaanisin täna kotlette küpsetama hakata, et teen taas suurema portsu valmis ja panen sügavkülma, aga siis helistas hea Ilda ja tuli korraks läbi. Siirad tänud, Ilda, ma nüüd just lõpetasin sissetegemise ja tegin seened sellel korral marinaadi. Germo on nii õnnelik selle lillesülemi üle, käib ja nuusutab ja ootab teisipäeva ;) Kotlettide küpsetamine lükkub, sest täna on meil nn saunapäev ja varsti me liigfume kodust. Sain õigeks ajaks asjadega ühele poole. Jälle midagi kasulikku tehtud. Aitäh! Kui vajad retsepti kuidas ma neid hoidiseid tegin siis küsi. Jagan meelsasti. Ilusat alanud oktoobrit! 1. oktoober 2023. Vana-Rääma

Jaansoni rada 385.päev

Kuna ma täna unustasin ennast kirjutama, siis õhtul oli hädasti rajale vaja, sest liikuma ma pean, ilma ei oskagi. Nii me alles koju jõudsimegi, no käisime külas ka, aga kokku kepikõndisime täna 6 km ja 10 000 sammu. Vahepeal tõusis tuul, sestap me jõe äärtpidi täna ei läinud, mööda Vana-Rääma tänavat kulgesime Rohelisse, selle lõppu, Ehitajate teele, Ülejõe Selveri juurest keerasime Tallinna maanteele, sealt Kilgi kaudu Piiri tänavale, Piirist Ilvesesse, Tallinna maanteele, Vana-Rääma tänavale ja kodus me olimegi. Nüüd luban endale veel tunni käsikirjaga tegelemist ja siis lähen taas raamatuga voodisse. Homme on aega hommikul magada, enne lõunat ma nagunii ei kontakteeru, seega võib ennast lugema unustada. Või noh, eks näis kauaks ma nüüd ennast käsikirja unustan, iial ei või teada. Aga vähemalt sai liigutud, enesetunne on ülihea, kerge on astuda, ühtegi veava ei ole, õlaliiges ja vigastatud põlv ei ole isegi enam meeles ega anna kuidagi tunda. Kõik on hästi, elu on imeline ja kena soe sügis jätkub. Olge teie ka rõõmsad ja positiivsed ning muidugi ka terved! 30. september 2023. Vana-Rääma. Ahjaa, ebaküdoonia-õuna-piima-ananassi smuutit tegin täna :)

NAABRIVALVE - Lea Jaanimaa

Möödunud öösel panin öökapilt eriliste raamatute riiulisse kirjanik Lea Jaanimaa romaani NAABRIVALVE, mis kõneleb identsete kaksikõdede ja nende eaka sõbranna Milda elust. See kriminaalsete sugemetega psühholoogiline romaan pakub põnevust ka krimkasõpradele. Siin rullub taas lahti identsete kaksikute erinevus, millest ka mina olen korduvalt kirjutanud. Huvitaval kombel ongi nii, et identsed kaksikud on loomupoolest nagu öö ja päev, pigem sarnanevad iseloomult erineva munaraku kaksikud. Põnev, põnev! Lea Jaanimaale omaselt saame tegelaskujudega piisavalt tuttavaks ning alati paneb autor rolli ka olustikule, mis on ühe hea romaani puhul lausa vajalik. Kui ma ikka olustiku kohta lugeda ei saa, ei saa ma ka aru kus tegevus toimub. Erakust Milda satub saatuse sasipuntrasse, kuskohast ta omal käel enam väljapääsu ei näe. Eks kurikaelad haaravad ikka oma õngekonksu otsa pisut eluvõõraid ja sinisimseid tegelasi, aga lõpuks selgub, et Milda pole päris ullike, on tunduvalt targem, milliseks sõbrad teda pidasid. Väikesed seiklused Hispaanias lisavad asjale vaid vürtsi ning veidike on raamatus ka juhendeid läbi Frankfurdi reisiks. On tunda autori reisikirge. Aitäh, kallis Lea, selle mõnusa seikuse eest! Ja nüüd kopeerin ka Apollo lehelt tutvustava teksti ning soovitan seda raamatut lugeda! Kaksikud Luna ja Lenna on ühe vanadusse hääbuva Kesk-Eesti külakese ärkvelhoidjad. Lugu räägib piigade sõprusest eaka naabrinaisega. Suhtlus sai alguse ajal, mil tüdrukud tohtisid omapäi küla piire kombata ja sattusid metsaservas elava Milda-tädi õuele. Kuna naabruskonnas lapsi rohkem ei olnud, sai Mildast nende usaldusisik ja parim sõbranna. Aeg kulges omasoodu ja neiud asusid elama pealinna, kus anti ülikooliharidust. Milda tundis ennast üksikuna ning vastas raadio kaudu naist otsiva mehe kuulutusele. Üsna varsti levis külapoes uudis, et Milda abiellus. Selgus aga, et värske abikaasa Igor kuulub kelmide jõuku. Müüki läksid mets ja maa, oli minemas ka maja, ent kui Milda ei allunud käsule, võeti kasutusele äärmuslik julmus. Ühel külmal talvekuul naine kadus jäljetult, jättes küla kohale hõljuma hirmuloori. Kaksikud hakkasid tegema omal käel detektiivitööd. Nad said tunda nii politsei süüdistusi kui kurjategijate rünnakut, kuid neid ei takistanud miski. Ootamatu lõpuga juhtum liidab küla kogukonda ning muudab inimesi. Luuakse toimiv naabrivalve. Lea Jaanimaa looming: "Tagurpidi valed" 2011.a. "Tule eile meile" 2012.a. "Kuidas, palun?" 2013.a. "Äratundmishirm" 2014.a. "Maya" 2016.a. "Vikerkaare taga ja ees" 2017.a. "Maya ja värvid" 2018.a. "Jõulud juulis" 2020.a. „Ära ütle midagi“ 2023.a. 30. september 2023. Vana-Rääma

Tomat, ebaküdoonia ja aroonia

Täna oli selline eriliselt armas kodune päev. Kui hakkas külalisi tulema, tulid kõik ühel ajal. Ja armas Aili üllatas taas. Aitäh! Arooniatega läks lihtsalt, panin need portsudena sügavkülma, nagu ka ebaküdooniad. Mõlemad on ülivajalikud ja vitamiinirikkad, väidetavalt on ebaküdoonias ka sidrunihapet rohkem kui sidrunis endas. Naljakas mõelda ja välja öelda, aga see teadmine kummitab mind juba kaua aastaid. Moose on mul juba niivõrd palju sisse tehtud, et pole neid enam kusagile varsti panna ja neid ma ei söö. Aga külmutatud marjad on mulle hommikupudrule ja muidugi sobivad need ka Germole koos moosiga pudrule. Olen kogenud, et aroonia stabiliseerib vererõhku, mitte üksnes ei alanda, kui on kõrge - tõmbab madalamaks ja kui on madal - kõrgemaks. Stabiilsemaks. Minul enam hüpertooniat ei ole aga vahel kipub vererõhk isegi madalaks mimema, sestap peangi arooniaid tarbima. Tomatid marineerisin sisse. Sügavkülmas on ühes karbis tillid, teises tillivarred, mida ongi hea marinaadides ära kasutada. Muide, panen neid ka suppidesse ja kartulikeeduvette. Nii ma siis tomatid purki asetasin, sekka nelki, sinepiseemneid, tilli, terapipart ning marinaadi keetsin äädikaveest, millesse lisasin ka soola ja veidike suhkrut. Kõige raskem oli ebaküdooniaid puhastada, aga kui kohe samal päeval või paaril järgmisel, peale korjamist, puhastada, saab hakkama, siis ei ole need veel kivikõvad. Selline päev siis. Kasulik. Eks tulebki tagasi pöörduda talupoja tarkuse juurde, kui tahad elus püsida, sest iga päevaga elu üha kallineb ja ma ei kujuta üldse ette mis toimuma veel hakkab, aga meie pere vähemalt nälga ei jää, oma tehtud hoidised toidavad väga edukalt ära ja on maitsvad ikka ka! Tervislikud. Ilusat sügist! 29. september 2023. Vana -Rääma