Praegusel ajal sobib just luulet lugeda. See kosutab ja annab jõudu. Ausalt. Vähemalt mina leian nii. Eile jõudsid minuni Pärnu luuleklubi "Luuletaeva-Laterna" poolt välja antud luulekogumikud. Räägin mitmuses sest neid saab ka minu käest endale soetada. Poodidesse müügile need ei lähe.
Kuulusin ise ka kunagi sellesse luuleklubisse, millega liitusin 1999. aasta oktoobris ja minu mäletamist mööda just siis moodustati see luuleklubi ning valiti presidendiks Tulilill, sest Maire Haas ei tahtnud kunagi et teda luulejana kutsutakse kodanikunimega, sestap oleks võinud raamatus olla ta ka Tulilille nimega. Aga mis seal ikka, raamat on sündinud. Jah, ma tean, et jaanipäeva paiku said nad ka kokku, aga klubi moodustsime siiski Chaplini kunstikeskuses alles oktoobris. Olin siis värskelt saanud ühe laureaadi tunnustuse ja kunstikeskse ühes ülemises ruumis selle klubi moodustasime.
Tollal tegutses klubi väga aktiivselt. Mina elasin siis veel Lavassaare alevis ja kasutasin igat võimalust klubitöös osalemiseks. Isegi nii sai luuleüritustel käidud, et panin lapsed lõunauinakule ja läksin. Tihti juhtus ka nii, et üritustele jõudsime vaid mina ja Tulilill, just meie olime kõige aktiivsemad ja võtsime osa kõikvõimalikelt luulega seotud üritustest Pärnus. Ja alati oli Tulilille kaasas ka klubi päevik, kuhu ta (me) sissekandeid tegi(me).
Lisaks suhtlesime aktiivselt ka Pärnus tegutseva vene luuleklubi "Nadezdaga." Korraldasime ühisüritusi ja pidasime kohvikuõhtuid. Selle klubi president Nadezda Brjantseva töötas toona Riia maanteel asuvas kunstipoes, kus sai ka koos istutud ja luulest räägitud.
Ka eakamate luuleklubiga "Suleklubi" sai ka aktiivselt suheldud ja koos selle presidendi Luule Luusega üritusi korraldatud. Olid toredad ja luulelised ajad! Aitäh!
Koos Tulilillega korraldasin ka suvise luulelaagri Valgerannas, mis osutus väga menukaks ja huvitavaks. Ka Eesti Luuleklubide Liidu president Ingvar Luhaäär oli kohal ja tollal võttis ta ka kõikidest meie klubiga seotud üritustest aktiivselt osa.
Kahjuks ei jõudnud ma ühte suvisesse luulelaagrisse, kus n- ö. Tulilill ametipostilt maha võeti, mis oli minule ja ka Heli (Lepik) Palmsaarele tohutu pettumus. Tulilill oli, on ja jääb Luuletaeva- Laterna hingeks, ka seal üleval! Nii mina, kui ka paljud teised leidsid et otsus oleks tulnud teha ühiselt, mitte n-ö. tagantselga. Kuigi mul ei ole mingit vimma ega viha uue nn bossu vastu. Tark ja tegus naine, aga olen kord seda meelt et sellitest valimistest peaks kõik klubiliikmed osa saama, ka need, kellel polnud võimalik laagrisse minna. Sellest hetkes muutus minu jaoks kõik, hakkasin üliharva osa võtma klubi üritustest (ja mitte ainult mina!) ning kahjuks ei suutnud ka Tulilill sellest mitte kunagi üle saada.
Miks ma sellest kirjutan? Sest ma arvan, et tõde ei pea vaka all hoidma.
Minu jaoks kadus ka tollest hetkest klubi aktiivne tegevus. Isegi korra kuus ei käidud enam koos. Kõik jäi kuidagi seisma, olgugi, et mina tutvusin vahepeal Alari "Papa" Jansoniga ja kutsusin ka tema "Luuletaeva-Laternasse." Tahtsin muutust, tahtsin hakata ise midagi korraldama, sest luule on minu jaoks elus väga tähtsalt kohal. Nii ma siis hakkasingi, toona koos Birgit Pervega, ajama oma rida, hakkasime korraldama Pärnu kirjandusõhtuid, mida lõpuks korraldasin lausa 7 hooaega. Viimastel aastatel oli mulle suureks abiks (:)kivisildnik. See oli ilus, põnev ja hariv aeg. Kulutasime ka linnavalitsuse uksi, et saada väikestki toetust. Need kirjandusõhtud osutusid väga menukaks, kohal käis lausa üle 70 huvilise.
Mis seal ikka, läks nostalgitsemiseks, ju oli vaja see kõik endast välja kirjutada, sest kogumikus on päris mitme toonase luuletaja loomingut, see pani meenutama. Näiteks Diana Aitai (rahu talle seal üleval), Tulilill (kes jälgib meid taevastelt radadelt), Evelin Laanesaar (kellel jätkub tahtmist ja jõudu klubi siiani vedada), Heli Palmsaar (kes jälgib ka ülevalt), Kristi Roots (küll enam mitte pärnumaakas ja vähemaktiivsem poetess, aga mõnuga naudin ta loomingut).
Kui soovite seda kogumikku lugeda, võtke minuga ühendust ja soetage see endale!
Aitäh!
 |
| ... |
 |
... |
3. märts. 2020.a.
Vana-Rääma
