reede, 23. november 2018

Kirurgid ja kiirabid ja asjad ... saaga jätkub


 Nonii, tõusin öösel juba kell 4.00, sest läksin õhtul ülivara, ehk kell 22.00 magama. Ja juba kell 5.00 sidusin oma haava, sest side ei tahtnud mitte kuidagi peal püsida. Puhastasin antiseptilise sprei- Aseptiga ning panin Braunovidonise plaastri peale. Mis seal ikka, juba peale kella 8.00 tuli ju bussiga (Germoga) kirurg H.Lättekivi vastuvõtule sõita.

 Selgus et Germol on sama diagnoos, nahaabstsess, nagu mul, mida eile minul EMOs lõigati. Dr. Lättekivi saatis Germo sidumistuppa ning tegi väikse lõikuse. Vaene Germo, ta pidi sama süsti(rohu) valu taluma, mida mina eile, aga veel hellemas kohas. Jah, nüüd võin öelda, et Germol lõigati kubemes asetsevat nahaabstsessi ja pandi dreen sisse ning kirjutati kuuepäevane antibiootikumi kuur välja. Dr. Lättekivi imestas, et miks Germo JUBA antibiootikume ei võta. Germo oli väga vapper, mind lubati kogu protsessi juures olla, nägin kõike pealt, ka lõikust ja dreeni panemist. Mulle sellised asjad meeldivad, kui nii üldse öelda kõlbab. Ja tuttav sidumisõde oli ka, tema juures käisin umbes poolteist aastat tagasi lausa kaks kuud järjest oma mädast (peas) ateroomi sidumas. Mul on hea meel, et sattusime ka Germoga Terje juurde. Juba esmaspäeval läheme taas siduma, aga kui nädalavahetusel peaks plaaster pealt ära tulema, seon ise. Dr. Lättekivi mainis, et päris mitmel korral peame sidumas käima, nii ma siis jagan ennast haigla, kodu ja hambapolikliiniku vahet, kuigi käimine on mul ikka väga vaevaline. Aga küll ma hakkama saan. Germo tarbib Duracef 500 mg, 2 tabletti päevas.

 Tore oli teiega haiglas kokku joosta, Kristi ja Irene! Jah, kummalised kohad viivad inimesed kokku. Irene on mu peagi ilmuva luuleraamatu toimetaja, me polnud kunagi kohtunud ning täna haiglas jooksime kokku, Irene tundis mind ära. Armas oli. Uute kohtumisteni! Ja juba praegu võin öelda, et luuleraamatu toimetamine ei jää Irene poolt viimaseks (minu raamatuks). Muideks, Germo räägibki kogu päeva nüüd sinust.

 Peale dr. Lättekivi juurest lahkumist, läksime kolmandale korrusele, kus mõningad viimased päevad on haiglas veetnud Erika. Ma siiralt loodan, et oled nüüd juba kodus. Dr. Kortspärn ju andis lootust päeval. Igal juhul tõhusalt paranemist!

 Umbes paari tunni eest läks mu haav ja selle ümbrus tohutult paiste ja punaseks. Helistasin kiirabisse, et nõu küsida. Pole ju mõeldav et ma haiglasse lähen. Aga mind lausa hirmutas sealpool kõneleja, lausa noomis et mul võib veremürgitus tulla ja ta saadab kiirabi kohale. Mis seal ikka, saatiski. Ega kiirabi ei teinudki midagi, kõik vahendid on mul endal olemas, aga hea õde Siiri (keda ma noorusajast tunnen) soovitas mul paistes koha peal kasvõi märga käterätikut hoida. Haav on õnneks lahti ja ehk kaob ka paistetus. Lihtsalt jälle hakkas sama jama, jalale ei saa toetuda ja varbad surisevad ja surevad. Mõtelsin et napsan juba Germo antibiootikumi, kuna see ravib sama haigust mis Germol on, aga arst ei lubanud, nii ma siis katsun Braunovidoni ja Dicloberliga (ning märja kätekaga) hakkama saada. Ja peale blogimist lähen viskan kummuli, koos raamatuga muidugi, sest jalale toetuda pole kasulik. Nii, et oleme Germoga mõlemad ühe ja sama diagnoosiga kodused, aga esmaspäeval juba peab liikuma haiglasse, pole pääsu.

 Olge terved!

Mõned fotosüüdistused ka:
medikamendid välja ja ....
öösel kell 5.00...
öösel kell 5.00 sidusin...
Erikale head paranemist! Germo sai üllatuse osaliseks peale lõikust, Erikale külla ...
antibiootikumid Germole ...
haav siis selline...
praegu siis selline punetus ja paistetus ümber ...


23. november. 2018.a.
Vana-Rääma

neljapäev, 22. november 2018

Külalised, EMO ja teised loomad ...


 Täna on sihuke äärest-äärde päev olnud, igas mõttes. Germol oli eriti tore päev, sest lemmiktädid käisid ju külas. Armas oli näha teid Gaud, Triin, Ave ja Monika!
  Gaudile siirad tänud ka külmkapimagneti eest, mille ta tõi sealt Birmast, Tai lähistelt. Ja Germo sai üle hulga aja tantsu lüüa ning torti süüa. Aitäh, kallikesed!
  Monikale ja Avele ka tänud ja knkisud! Germo otsib siiani põrandalt komme, Ave :)

 Aga minul oli asi natuke hullusti. Möödunud öösel ei saanud juba korralikult magada ning päeval hakkas jalg ikka nii palju valu tegema, et tuli ette võtta teekond EMOsse. Jälle on mul üks auk juures, parema jala reies. Mäda lasti välja, aga dreeni ei pandud, sest dr. Andrus Niisuke ütles et pole vajalik, kuna kogu mäda jooksis välja ja auk on päris suur. Aga tuimestuseks süstitud Lidocaine Amp. 1% 5 ml oli väga-väga valus. Aga ma elan. Seekord siiski ei olnud tegu mädase ateroomiga aga asja nimi on Jäsemenahaabstsess, -furunkul ja -karbunkul. Säänsed lood siis.

 Seon ise ja panen Braunovidoni peale. Enam nii väga ei lonka, vähemalt see pakitsev valu on kadunud, on küll veel haavavalu ja vastik kibedus, aga saan hakkama. Pean saama, sest juba homme varahommikul lähme Germoga kirurgile- dr. Lättekivi juurde.

 Asjad hakkavad paika loksuma, aga endiselt ei saa ma proteese kanda, no pole võimalik, näpitsaid suus kanda, no ei. Kohutavalt valus on ja juba siis, kui olen neid 15 minutit suus hoidnud, hakkab ka pea valutama, neelatada ei saa üldse nendega, nagu põeks ülivalusat hädast angiini. Mitte kuidagi ei sobi see kobakas mulle, liiga kitsas on. Ma ei teagi mis saab. 30. novenmbril lähen taas hambaarstile, eks siis näis. Seiniks olengi hambutu ...

 Kui homme Germo terviserikke saaks ka kontrolli alla, või saaks diagnoosigi teada, oleks palju kergem olla. Liiga palju asju ühel ajal, vastik. Ja lisaks sellele ei käi ka mu kõht läbi, vaid tabletid aitavad. Ja rada, mu rada, oi kuidas ma igatsen sind! Kurtsin dr. Niisukesele et antibiotse ma kindlasti ei taha, need on mu seedimise täiesti ära rikkunud, olen neid sellel aastal juba kahel korral neelanud. Dr. mõistis ja ütles et erilist vajadust ei ole ka. Mäda ju jooksis välja.

Olge terved!

Foto:
Germo ja Gaud :)
uus magnet ...
neid juba natuke on ...
parema reie sisekülg, põlve juures...ei ole pepu :)
EMOs
opõreissõnss tehtud ...


22. november. 2018.a.
Vana-Rääma



kolmapäev, 21. november 2018

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID- Ene Sepp

 Ohh ja ahh ... Sain just loetud Ene Sepa noorteromaani "Taeva tühjad tribüünid."
Kui ma alguses pidin juba lugemise katkestama, sundisin ma siiski ennast edasi lugema, kuna olen eelnevalt ühe selle autori romaani läbi lugenud ja see meeldib, üliväga. Nimelt romaan "Väike roosa pilet paradiisi."

 Ma ei ole eriline ulmefänn ja ma usun et see raamat on kirjutatud rohkem ulmikutele, aga ometi on see väga eluline ja õpetik. Alguses oli minu jaoks liiiiiiiga palju neid taeva tühje tribüüne, kohutavalt palju kordusi, hakkasin nendest väsima. Tundus et asi ei arenegi edasi, aga siis ... Nüüd, raamatut käest pannes on mul isegi kahju et see loetud sai.

  Olgugi, et ka minu looming kaldub mingil määral ulmesse ja luuletajaid kiputakse ka ulmikutest tituleerima, armastan ma lugeda raamatuid, millel on pisut müstiline alatoon ja ei suuda ma lugeda päris selliseid, kus pean näiteks ujuma kusejões. Kes sai vihjele pihta see sai. Aga antud raamat on siiski väga õpetlik ja ma olen enam kui kindel et see ei ole ainult noortekas, see peaks lausa kohustuslik raamat olema lapsevanematele, kes kasvatavad puberteedieas lapsi. Päriselt.

  Tegelikult saaks raamatu ka lühidalt kokku võtta ja selle sõnumiks oleks;" ärge tehke oma lastel vahet!"
Teadagi, on noored õrnas eas ülitundlikud, sest hormoonid möllavad ja nad ei saa isegi endast aru. Kui sassis suhe vanematega lisab õli tulle, võib see lapse elu tundmatuseni muuta. Kindlasti ei tohiks korraga lapsele et ta on vanem lastest ja peab noorematele eeskujuks olema, see võib laastavalt mõjuda ja laps muutub vanemate suhtes trotslikumaks. Antud raamatus sünnivad perre kaksikutest poisid ja vanemad lausa unustavad et neil on ka tütar olemas. Tütar peab isegi haigena kasvatama ja mängima nooremate vendadega jne ....Ta hakkab ennast väga halvasti tundma, satub halba seltskonda ja mis edasi saab, lugege juba ise.

 Lõppkokkuvõttes mulle see raamat siiski väga meeldib. Veel on üks Ene Sepa romaan mind öökapil ootamas. Aitäh, armas Ene, et oled, et kirjutad, et võimaldasid mul selle raamatu omanikuks saada! Kirjuta aga edasi, mina loen sind meeleldi! Ja raamat läheb eriliste raamatute riiulisse, sest see on pühendusega.
Aitäh, aitäh, aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

TAEVA TÜHJAD TRIBÜÜNID

Autor: ENE SEPP
 10 Google +0  0 Share0

Vaatasin uuesti rongi poole. „Kuhu see rong viib?“
„Ma ei...“
„Kas see viib paradiisi?“ ei lasknud ma Vanamehel vastata.
„Ma ei...“
„Kas kõik peavad sinna peale minema?“ tekitas mõte rongile minekust mingil põhjusel rohkem hirmu kui ükskõik mis muu.
Ma olin surnud, täiesti surnud.
Noorteromaani „Taeva tühjad tribüünid“ peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... aga võib-olla hoopis tagasi?
Taeva tühjad tribüünid“ võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.
Ene Sepp on mitmete noorteromaanide autor. 2016. aasta noorteromaanide võistlusel saavutas ta samuti II koha romaaniga „Vabandust, aga mis asja?“. Veel on tema sulest ilmunud „Medaljon“ (2009), „Minevikuta mälestused (2010) ja täiskasvanutele suunatud „Väike roosa pilet paradiisi“ (2015).
ISBN 9789949854165
Ilmumisaasta 2018
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 256 lk
Mõõt 215x143x19 (mm)
Kirjastus TÄNAPÄEV
Sari NOORSOOROMAANIDE VÕISTLUS
Lisamise aeg: 04.10.2018 
19.3018.34 €
Kaupluses püsikliendile: 18.34 €
Kaupluses: 19.30 €
Kaup kätte: Kiirtellimusega: homme, 22.11




21. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Kõik tervise nimel ...


 Üks eilne kurb uudis lõi nii rivist välja et mu ööuni jäi vaid 4 tunniseks. Tuleb taas lõunane iluuinak teha, sest vajan ööpäevas vähemalt 6-7 tundi und. Bioloogiline kell äratas mind täna juba peale kella 8.00. Panin öösel raamatu käest alles kell 4.00. Aga hea, et mu bioloogiline kell valvas on, sest mul oligi vaja hommikul Pärnu haigla registratuuri helistada ja Germole aeg kirurgile kinni panna.

 Viimasel ajal ei saagi, muudkui jookse arstide vahet. Hammaste kohta nii palju, et eile hambaarstilt koju jõudes valutas ja valules kogu mu suu, tundsin isegi fantoomavalu ammu välja tõmmatud hammaste pärast. Jah, proteesiarst lihvis mu hambaid, aga mu igamed on siiani hellad, paradontiit on ikka jõhker haigus, kolme viimase välja tõmmatud hammaste haavad (kuu möödas) ei ole siiani paranenud, kinni kasvanud. Põletikune suu on nii valus, et Kamistad N geel vaid natuke leevendab valu, see ongi vaid valuvaigisti, ega ta eriti ei ravi. Geel tõmbab väheseks ajaks igemed ja keele tuimaks aga siis on kohe valu tagasi. Proteesid lähevad nüüd küll suhu, aga just valu pärast on neid raske kanda ning süüa nendega ei saa. Aga küll ma harjutan ja harjun. Määrisin just igemed geeliga kokku ja varsti surun hambad suhu. Ja kui haiget tegema hakkavad, eemaldan. Kuuma vette proteeside panemine on rangelt keelatud, nii nad deformeeruvad ja ei sobi enam üldse suhu. Aga ma hoian neid Corega vees, iga päev vähemalt 15 minutit pean seda tegema.

 Olen põgusalt maininud ka Germo terviserikkest, aga loodan siiralt et asi ei ole hull. Vere- ja uriinianalüüs midagi ei tuvastanud aga ometi on probleem olemas ning õnneks sain täna helistades juba reedeks doktor-kirurg Lättekivile aja. Näis kas on vaja kirurgilist sekkumist või mitte. Seniks ravitsen ise nii kuidas oskan, saan ja tohin. Just saime protseduuridega ühele poole.

 Ja nüüd oli veel seda ateroomi, lisaks kõigele, vaja! Jälle on hilissügis ja jälle tekkis mulle jalale mädane ateroom! Pagan! Eelmise aasta alguses oli teisel jalal, kintsul. Käisin emos lõikamas aga sidumisest loobusin, kuna iga sidumiskorra eest taheti ligi 14 eurot. Praegu on vihane ateroom parema jala sisepoolel, põlve ligidal ja pakitseb. Puhastasin Aseptiga ja panin Braunovidoni peale, sideme ka ikka. Loodan et pääsen lõikusest. Ehk ravib salv põletiku ilma lõikuseta välja. Lootus sureb ju ometi viimasena?

 Ohjahh, lootus muidugi jääb et peale raskemaid katsumusi tuleb parem aeg, kuigi see pime ja pikk sügiskaamos pole mulle, ja jõulud võiks üldse minu jaoks olemata olla. Vajan valget ja sooja aega, ei pimedusele! Smas ma eriti ei märka pimedat aega, sest siis on mul loomeperiood ja see aitab sellest võitu saada. Kahju on inimestest kes võitlevad üliraske haiguse-depressiooniga, pime aeg soodustab depressiooni vajumist. Soovin teile kõigile tugevust! Kuigi mina ise ei ole depressiivne, on seda paljud mu tuttavad ning seoses sellega tean ma ka veidi sellest haigusest. Põletage küünalt ja visake mured tulle!

 Olge terved!
ärge minu pärast küll muretsege, mina saan hakkama :) päikest ja valgust!
sidusin ateroomi kinni...


21. november. 2018.a.
Vana-Rääma

teisipäev, 20. november 2018

Vaim sõgeneb ...


  VAIM SÕGENEB ...

vaim sõgeneb ja küünte all on laibad
ma tormlen nagu maru sügisöös
mul akna ees on ehtsad kaltsuvaibad
ja surnu juuksed punutud on vööks

ma eile tapsin kolmteist musta kassi
ne`nahkadest sai põrandale vaip
ja veretilgad tilgutasin tassi
nüüd olen ise sombi elav laip

seob sügiskaamos ajud lausa sõlme
ja valu kurjam aina süveneb
ma olen eland kaksteist inimpõlve
kui elan veel siis ära põgenen

te palun andke andeks minu kiiksud
ja kui ei anna on mul savi suht
ei koti mind kui kobised ja piiksud
ma olen Margit mul on oma koht

vaim sõgenend on juba mitu kraadi
ma varsti langen ise alla tuult
mu elu lihtsalt ongi sellist laadi
ei kukkunud ma eile alla kuult

kolm pihutäit vaid musta roosi õisi
sa aseta mu valge sargale
ei taha mina lilli ühtki teisi
need pane naabrimehe hauale

ja kui siis ükskord elu Maal saab otsa
siis kobi tagasi sa Marsile
kuid ära arva luksust ei saa osta
taas pugema pead põhku parsile



20. november. 2018.a.
Vana-Rääma

Naerata nüüd jälle sa ...


 
                               NAERATA NÜÜD JÄLLE SA ...

   Hiigelpilved, mis värvisid taevakaare tumesiniseks, tundusid nagu tornaadod, mis tulevad kohe maad laastama. Tuul vihises jõeveerel, raagus kaskedel ja vilistas kuidagi eriliselt, nagu hüüaks keegi appi, nagu üritaks uppuja viimsest õhekõrrest haarata, aga käed jäävad lühikeseks. Sama tormiselt mäsles jõgi, nagu tahaks kõike elavat endasse haarata, alla neelata ja välja sülitada.
   Simon jalutas promenaadil ja jälgis looduse ürgset, laastavat jõudu. Talle ei tundnud see vaatepilt hirmus. Tal ei mõelnud ka sellele, et rajune tuul võib murda mõne hiigeloksa ja teda selle alla matta, lausa nii, et elu karjub ennast temast välja. Simon ei mõelnud millelegi negatiivsele, tal oli kõigist ja kõigest ükskõik. Pigem ajas kogu see mornivõitu ilmastik teda naerma. Mees sirutas käed taeva poole ja röökis täiest kõrist, nagu siga aiavahel, nii armastas Simoni vaarema poisile öelda, kui poiss alles pisike oli, ja kisendas, kui oma tahtmist ei saanud. Simon karjus nii kõvasti kui hääleulatus võimaldas.
   „Miks küll inimesed surma kardavad? Miks nad paaniliselt surnuid kardavad? Mulle meeldivad surnud inimesed, nad on kuidagi eriliselt armsad ja vaoshoitud, ei hakka vastu ega irvita su üle. Sa tunned ennast nende seltsis kuningana, maadevalitsejana, sest sina oled elus ja nemad on surnud. Kummaline, et koos inimese surmaga kaob kõik maine. Aga hea et kaovad ka kõik mured, piinad, mis sind pangalaenu maksmise ees rusuvad, valud, mis sind alalõpmata painavad, rõõmud, mis kohati lolli tunde tekitavad, eriti kui sa tahad nendest priiks saada, aga nad ei lase sinust lahti, nagu painavad unenäodki, mis aeg-jalt su öödesse tulevad, sind elusalt pooma hakkavad, näpistavad ja samuti ei lase endast lahti lasta. Nii sa ärkad unenäo lummuses ja pettud, et kõik ei olegi nii nagu unenäos. Kõik on liiga hea ja realistlik. Sa oled see sama inimene, kes enne uinumist. Sul on täpselt samad vead, head ja kombed, sama nirginägu, totakad kõõrdsilmad ja sama kahvatu jume. Sa oled sina ise, ent ometi tahtsid jääda selleks, kelleks unenägu sind sünnitas.“
   Simon oli pärast vaarisa surma nagu ära tehtud. Ta ei olnud tema ise. Noormehele tundus, et vaarisa minek võttis pool tema hingest kaasa, sest just vaarisa oli see, kes noormeest juhendas ja mõistusele tulema mainitses, kui Simon oli teelahkme käänakut pidi juba sohu vajumas. Vaarisale võlgnes Simon ka oma elu, kui ta hing, pärast vanemate surma, paelaga kaelas rippus. Simoni vanemad hukkusid autoavariis, kui Simon oli alles nelja aastane. Vaid tema pääses. See oli liiga suur kaotus ja katsumus pisikese poisi jaoks, kes röökis surnud ema otsas ja üritas verist ema ellu äratada. Kes uskus et ta vanemad elavad, sest surmast ei teanud laps midagi. Alles tunde hiljem, kui ta vaarisa käest teada sai, et ta ei näe oma vaneamid enam kunagi, sai Simon aru mida tähendab surm.
   „Hei, mida sa kondad siin promenaadil!? Vaata kui tulevad mustad linnud ja viivad sind minema!“kuulis Simon tuttavat häält. Mustad linnud, ohh, rongad ja varesed, need ongi mustad linnud, minu mustad linnud, minu lemmiklinnud. Kõige targemad ja kenamad linnud. Nad võiks tulla küll, mind oma haardesse haarata ja minema viia, mõtiskles mees, kes ikka veel uskus muinasjuttudesse.
   „Noh, neelasid keele alla või?“ muigas Sirle, sinisilmne pisike ruugejuukseline tüdruk, kellesse Simon lootusetult armunud oli. Mingil ajal arvas noormees et see tunne on vastastikune, ta isegi üritas Sirlele serva teha, kuid Sirle pööras kõik naljaks ja ainult, Simoni arvates, flirtis Simoniga, aga Simon tõlgendas vahel seda ka teisiti, sest ta oli nii üksik, orb, kellele tundus, et kogu maailm on tema suhtes pahatahtlik. Ta tundis et tema peab samamoodi maailma suhtuma. Et ta ei ole soositud hing siin maa peal.
   Ühel päeval, kui Simon nägi oma silmarõõmu teise noormehega promenaadil jalutamas ja lustakalt vestlemas, murdus tema hing. Ta tõmbus endasse ega ei käinud enam ka pubides ja klubides. Pigem jalutas ta vabal hetkel mööda rannariba ja mõlgutas mõtteid. Vaid veekogude ääres tundis Simon ennast õnnelikuna. Ta tundis seda, temale meeldivat, kõiksuse tunnet. Ema, isa, vaarisa tunnet, õnneliku enda tunnet, kui ta oli väikene ja kui kõik oli veel ilus.
   „Sedand, tjah, noh, mis sind siia toob?“ kogeles noormees viimaks.
   „Tulin vaatama ega sa abi ei vaja. Sellise ilmaga ei lähe isegi koer toast välja, ega pista nina kuudist välja, aga tema jalutab ja naudib. Mõtlesin et äkki vajad seltsi? Tahad ehk muret kurta?“ oli Sirle jutukas.
Eriline muretseja. Ei tea kus ta kavaler nüüd siis on et mulle pugema tuleb. Simon sügas kukalt ja mõtles mida Sirlelel vastata. Mingi ärevus kolis ta kõhukoopasse ja hakkas seal aktiivset elu elama, mees kohmetus ja sõnad jäi keele taha kinni.
   „Tegelikult tahtsin ma sind kusagile kutsuda. Ma ei taha et sa meist, oma sõpradest irdud. Sa oled meile väga kallis.“ teatas Sirle.
   Ahahh, meelitaja! Huvitav, kas tal hakkab suhe liiva jooksma et nüüd mulle poeb. Pagan, aga ta meeldib mulle endiselt, tõdes Simon, kuid sõnad ei tulnud ikka suust.
   „Reede õhtul peab mu isa oma juubelit ja ta lubas mul mõned sõbrad ka kutsuda, et siis noored oleks omaette ja vanakesed omakeskis. Kas sa tuleksid minu isa juubelile?“ tegi Sirle Simonile silma.
   Appi, kuidas ma küll selle välja kannatan kui ta oma boyfriendiga seal õnnehormoone toidab? Mida teha? Samas, äkki nad on tõesti lahus? Äkki mul on...
   „Noh, ega mul reedeks just plaane ei ole, aga ...“
   „Ei mingeid agasid, aitäh, ootan sind väga!“ teatas ruugeks võõbatud juustega särasilm ja kadus sama kiiresti nagu oli ilmunud.
   „Kas ma nägin tõesti Sirlet? Kas ta tõesti kutsus mind oma isa juubelile? Issand jumal, kas ma hakkan ära keerama?“ sattus mees segadusse. Ta vaatas liivale ja nägi seal jalajälgi, kuid need olid tummad, ei kõnelenud nagu surnu. Nende käest vastust küsida oli sama mõttetu nagu surnu käest andestust paluda. Simon loivas koju ja pani küünla põlema, oli ema ja isa hukkumise 20. aastapäev.
   „Aga kui ma ikkagi läheks Sirle isa juubelile? Pagan, mul pole isegi midagi selga panna! Muudkui aga ehitan maja, panen kogu energia ja raha selle alla, aga ... Ja üleüldse, kellele seda maja tarvis ongi? Aga äkki meie Sirlega ...“ Simonis ärkas üle hulga aja mingi kirglik elu, ta tundis taas kõhuliblikaid. Ta tundis et ta elab. Tahab elada. Mees käivitas oma Volvo ja sõitis kesklinna New Yorkerist popimaid ja noortepärasemaid riideid ostma, sest ta tõesti polnud aastaid hilpudele rõhku pannud.
   Neljapäeva õhtul ei saanud Simon und. Kogu ta keha oli ärevusesipelgaid täis. Mees ajas ennast voodist püsti, avas baarikapi ja valas pitsi konjakit. Just vaarisa oli see kes, alati, peale raskeid üleelamisi, konjakit mekkis, mitte ei tarbinud. Vaid ühest pitsist piisas. Piisas Simonilegi. Juba poole tunni pärast ta magas.
*

   „Simon, tere, väga tore et sa tulla said!“ rõõmustas Sirle.
  Simon muigas mokaotsast, soovis Sirle isale õnne ja liikus Sirle järel noorte lauda istuma. Külalisi oli palju ja Simonile tundus et teda vaadati kuidagi väga uudistavalt. Ta püüdis sellest mitte välja teha, kuid siis ehmatas, nähes Sirlet oma noormehega suudlemas. See tegi haiget. See tegi nii kohutavalt haiget, et Simon tahtis kohe püsti tõusta ja minema minna, kuid samas kartis ta naerualuseks sattuda. Noormees surus oma viha alla ja jäi vaikides istuma.
   „Naerata nüüd jälle sa, naerata, naerata. Õnn ei ole kaugel...“ need sõnad olid Simoni jaoks rohkem kui liigsed, talle tikkus pigem nutt kurku, kuid bändimehed kordasid neid sõnu nagu elu tähtsamat mantrat. Simon oli viidud viimase piirini. Ta tõusis lauast ja tegi nagu läheks tualetti. Tualeti kõrval asus laoruum, jahe ja kitsas pimik. Mees astus sinna, leidis nurgast kamponnööri, sidus selle endale kaela.
   „Pea kinni! Ära tee seda! Pojake ....“ päästis Sirle isa oma lihase poja elu.


20.november. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 19. november 2018

Ikka hambad, hambad, hambad ...


 Ei saa ma sellest teemast üle ega ümber. Ja ma ei jaksa eraldi kõikidele kirjadele vastata, sestap blogin. Aitäh, head sõbrad, et te kõik jõu ja nõuga toeks olete!

 Ööuni jäi kõigest 4 tunniseks, seega teen päeval iluune. Lihtsal keerulised ajad on ja mul oli hommikul üks tähtis kohustus ka. Õigemini kaks. Nii ma kell 7.48 ennast voodist välja ajasingi. Nüüd ootan millal kell 13.00 saab, siis helistan ja saan Germo proovide vastused, eks siis selgub edasine ...

 Kuna mul oli hommikul kesklinna asja, viisin Germo uriiniproovi laboratooriumisse, läksin üksiti Hambapolikliinikust läbi, aga selgus et mu arsti ei olnud täna tööl, kuid juhtumisi põrkasin õega kokku, kes samuti soovitas mul kasutada Kamistad N geeli, et see parandab igemed. Ühtlasi ostsin ka Corega tabletid ning toimisin nagu vaja, määrisin igemed Kamistadiga kokku, panin proteesid 15 minutiks Corega tabletiga (kuuma veega) likku, kuid kasu polnud midagi, proteesid lihtsalt ei mahu mulle isegi surumise peale suhu. Nii palju siis sellest ... Aga sain homseks arstile kell 10.45 aja ja näis mis edasi saab. Igavene jama nendega.

 Ja vabandan, ma tõesti ei saa kõnedele vastata kui olen hõivatud. Helistajaid oli lausa 6. Jah, ma saan aru et olete mures, aga ma eelistaksin suhelda kirja teel, sest mu režiim on täiesti sassis ja ma tegelikult ei viitsi hetkel üldse läbi telefoni susiseda, sest ma ei saa korralikult rääkida, terve suu on valu täis jne ... Aga katsun mitu korda päevas igemeid määrida ja ehk suuõõs paraneb. Hästi palju igasuguseid juhiseid olen sõpradelt saanud, olen väga tänulik, katsetan neid asju siis kui proteesid suhu mahtuma hakkavad. Aitäh, aitäh, aitäh! Facebooci ajajoonel oma isiklikest asjadest kirjutamisest on abi. Ja ega ma ei ole allaandja ja, käin nii kaua Hambapolikliinikus kui üksord asi korras. Tüütu on, aga olen ju kõik oma rahad proteeside alla pannud, pean asja korda saama. Ja saan kah!

 Hoidke pigem pöialt Germole. Küll mina hakkama saan.

Viimastesse päevadesse mahuvad puude tegemised ja üldislt liigun tihti kesklinna vahet, nii olen kilo kaalust uuesti alla võtnud. Viimaste kuudega on 3 kg juurde tulnud ja täna saab rajal käimisest 5 nädalat mööda. Homme liigun taas umbes 4 km, seega ma päris toaseine vahel ka ei ole, kuigi tahaks ikkagi kepikõndima, aga Germo tahab ka, kuid ta ei saa ning ma ei teagi millal me taas rajale saame, aga tervis eelkõige. Alustasin eile kükkide tegemisega ka. Ja tantsisime Germoga 15 minutit, eks ikka selleks et ennast liigutada kuigi Germo peab seda minimaalselt, tasa ja targu, tegema. Ühesõnaga kõik kohustused, mille Germo endale loonud on, on hetkel minu teha.


Olge terved!
kuum vesi, corega, proteesid (15 min)
pärast 4-5 km on mõnus olla...


19. november. 2018.a.
Vana-Rääma

pühapäev, 18. november 2018

KLIINILISED VALED- Reeli Reinaus


  Uhh, sain just selle raamatu loetud! Uhh sellepärast et tegu on, otseses mõttes, väga verise raamatuga. Hullu raamatuga, sest peataegalsed ongi, pehmelt öeldes, hullud. Aga tegelikult on tegu ausa, hariva, põneva ja teemat professionaalselt haldava/valdava raamatuga/kirjanikuga.

 Minu positiivsus on ilmselt patoloogiline, sestap ma ei suutnud korraga seda negatiivse alatooniga raamatut palju lugeda, sest minu arust on peategelased, lisaks tõsistele haigustele, ka depressioonis (mitte et depressioon ei oleks tõsine haigus!)

 Kirjutatud on ikka väga hästi, elusalt ja usutavalt. Ma pole ise küll näinud meeditsiinitegelaste tagatubadesse, aga siia on see elu/olu nii detaliselt sisse raiutud, et jäägi või uskuma.

 Jah, ma tean, et luupus on kohutav haigus, et kõik sidekoed kahjustavad ja kõik luud ja liigesed valutavad ja ... luupusehaige nahk läheb hapraks ja läbipaistvaks, sest hormoonpraparaadid lihtsalt söövad selle ära, pehmelt öeldes. Ja "tänu" sellele raamatule kujutlen mida tunneb luupusehaige, kes on määratud varem või hiljem surmale (no nagu tegelt me kõik). Mida tunneb inimene kes näeb kõiki ja kõike halvas valguses, kes on negatiivse energia meelevallas, kellel ei ole eluisu ...sellest kõigest pajatab see raamat.

 Pisut on raamatus ka romantikat ja seksuaalsust, see korvab selle negatiivsuse, mis igalt realt vastu karjub.

 Mind ka paelub folkloristika, vanad tavad ja kombed, riitused, loitsimised, legendid jne ... Ja siit leiad ka libahundisaagat, mis eestlasele on kultus omaette.

 Igal juhul tekkis huvi mul selle autori loomingu vastu. Kindlasti loen tead veel.
Aitäh!

Rahva Raamatu lehelt:


Raamat

KLIINILISED VALED

Autor: REELI REINAUS
 2 Google +0  0 Share0

Romaan „Kliinilised valed“ räägib kahe noore inimese, arstitudengi Mirjami ja noore arsti Villemi eneseotsingutest ning püüust vaatamata kõigele oma elu ja kaotustega hakkama saada. Kroonilist haigust luupust põdev Mirjam varjab oma haigust lähedaste eest, tundes end elavana vaid järjest enam adrenaliini tekitavates olukordades ning mässides end iseennast ja oma lähedasi säästa üritades aina enam valede võrku. Villem on valinud oma isiklikust kaotusest üle saamiseks pühendumise müstitsismile ja loobumise maistest naudingutest. Mirjami ja Villemi kohtumine äratab neis mõlemas soovi armastuse järele, mille nad uskusid juba ammu surnud olevat, kuid mida nad siiski iga hinna eest eitada püüavad.
Reeli Reinaus (s 1977) on kirjutanud peamiselt laste- ja noorteraamatuid ning avaldanud kaks luulekogu. Olles õppinud nii teoloogiat kui folkloristikat käsitleb ta sageli oma teostes eesti rahvaluule ja -usundiga seotud nähtusi.

ISBN 9789985328675
Ilmumisaasta 2013
Keel eestikeelne
Formaat Pehmekaaneline
Lehekülgi 216 lk
Mõõt 200x131x13 (mm)
Kirjastus VARRAK
Lisamise aeg: 30.04.2016
Kaupluses püsikliendile: 5.61 €
Kaupluses: 5.90 €

18. november. 2018.a.
Vana-Rääma

reede, 16. november 2018

Kas ma naeratan taas?


  Viimased poolteist kuud olen ma Pärnu Hambapolikliinikus nii tihe külaline olnud et ma ei pea registratuuris isegi oma nime enam ütlema. No tuntakse juba ära. Täna sain uued proteesid kätte (suhu).
  Palun ärge helistage mulle, ma lihtsalt ei saa suhelda. Telefon on päev läbi tirisenud aga ma lihtsalt ei saa...

 Kas olen rahul? No loomulikult olen rahul et sain proteesid kätte, aga juba praegu on mu igemed nii katki ja valusad et hetk tagasi eemaldasin proteesid suust. Eks ma katsetan ja kannan neid ikka, panen ööseks taas suhu. Aga lihtsalt nii valus on ja juba läks pisike vill katki ... Ja süüa ma nendega ei saa mitte kuidagi, isegi kohvi juua ei saa. Kõik vajab harjumist ja ma jään seda hambamaja külastama veel ja veel, arvan et juba esmaspäeval lähen, helistan ja lähen. Nii kohutav on. Kui te vähegi saate, säilitage oma hambad ja käige hambaarsti juures regulaarselt et ei peaks selliste ebameeldivustega kokku puutuma.

 Üleüldse on väga keerulised ajad, enda tervis, Germo tervis, rajale ei saagi ..Jah, ma tahtsin juba minna, sest pole kuu ja paar päeva kepikõndima saanud, kuigi täna käisime jalgsi Germoga Kesklinna Perearstikeskuses ja Hambapolikliinikus. Mina saaksin juba rajale, aga Germo ei saa nii peagi. Ma ei hakka pikemalt rääkima, esmaspäeval saan Germo analüüside vastused ja siis selgub mis edasi. Küll me terveneme ja kepikõnnime taas!

 Muidu on kõik endine, kirjutan aktiivselt oma kirjatükke. Mida sa muud selle pika ja pimeda sügikaamose ajal ikka teed. Kell 16.00 on juba väljas pime ...

 Olge hoitud ja terved!
olemas need ju on, aga...
...
Germo dr. Anne Teeääre ukse taga



16. november. 2018.a.
Vana-Rääma

esmaspäev, 12. november 2018

KUUEKÜMNE SEITSMES PARALLEEL- Anneli Lamp


 Täna hommikul ootas mind postkastis armas üllatus-poetess Anneli Lambi luuleraamat "Kuuekümne seitsmes paralleel," mis on juba äkki kolmas või neljas selle autori luuleraamat, mille olen läbi lugenud ja mis mul kodus olemas on, eriliste raamatute riiulis, sest armas pühendus on sees.

 Kui autor oma tütrega sügisel Vorkutasse reisis, saime ka meie, tema fb sõbrad, sellele "kaasa elada." Jah, koht on ju masendav ja Anneli (isa) mälestused väga valusad, aga kui minu isa oleks seal vangilaagris olnud ja mul oleks võimalus sinna sõita, käituksin samuti nagu Anneli.

 See on alles kolmas raamat kirjastuse PALJASJALG sarjast "Eesti 100 luuleraamatut," mis mul kodus olemas on ja mille olen ka läbi lugenud. Andsin aasta eest ise selle kirjastuse kaudu välja oma luuleraamatu "Reisikirjad" (mida on jätkuvalt  võimalik minu käest 10 euro eest tellida)ning olemas on ka Riina Einasto luuleraamt "Kuupeeglist." Põhjus on selles et ma ei jaksa tõesti neid osta, kuigi väga tahaksin.

 Anneli Lambi käekiri mulle meeldib, väga meeldib. Antud luuleraamat on hästi kodusoe, mitte üdini lembelüüriline, aga mina tundsin sireli lõhna, sain kõndida ka oma lapsepõlveradu, niita vikatiga jne ...
Valdavalt on tegu loodusluule kogumikuga aga Anneli loomingust ei puudui ka vürts, ehk julged ja otsesed väljaütlemised, mis annaavad juurde, mitte ei võta ära. Meil on ju ometi sõnavabadus!

 Luuleraamatu lõpp kõneleb (mõningad proosatekstid) sellest millele raamatu pealkiri vihjab- Vorkutast. Kirjutatd otse kohapeal ning valu ja emotsioonid on tuntavad. See ongi valus-ilus raamat, mis peaks igale eestlasele, kes on mingil määral kokku puutunud raske sõjaajaga, huvi pakkuma. Minu igatahes pakkus, kuigi mu ema pääses küüditamisest, aga ämm ei pääsenud ...

 Toon mõne luulenäite:

paralleelid 67. paralleelil

isa oli Venemaale viies 32
sama vana on ka
tema tütretütar
kellega vanaisa
jälgedel käisime
isa sõit kestis 2 kuud
meil 2 ööpäeva
isa oli ära 12 aastat
meie 12 päeva
jõudsime 67. paralleelile
mu isaisa oli surres 67
ta suri murest
ning meeltesegadusest
pärast seda
kui noorim poeg
hävituspataljoni poolt maha lasti
ja vanuselt järgmine
Venemaale viidi
kõigel on kõigega seos
paralleelid igal pool
18-01-3-10-2018

Aga minu lemmik on see:(lk 66)

SÕBRAD VEKIVAD

sõbrad pistavad kraami purki
ma feissbuki fotodel näen
marju seeni ja hapukurki
iga jummala öö ja päev

sõbrad võivad minna või sõtta
igas purgis on midagi
mina ei tea kas mul on võtta
talvel poolt kirjaridagi

12-28-15-08-2018

 Mul on natuke raske aru saada daatumitest iga luuletuse all, kuigi ma ise ka kasutan kuud, kuupäeva, aastaarvu ja vahel ka kellaaega.

Raamatut saad endale soetada SIIT. See on kirjastuse PALJASJALG lehekülg. Poodides neid müügil kahjuks ei ole.

 Aitäh, kallis Anneli, selle imelise raamatu eest!
kallid



12. november. 2018.a.
Vana-Rääma