Jaansoni rada 336. päev

Jõudsime mõne aja eest koju oma pikalt teekonnalt. Tõsi küll, pedomeeter näitab, et läbisime üle 10 km ja 16500 sammu aga minu arvestamist mööda oli teekond lausa mitme kilomeetri võrra pikem. Alustasime kodust, liikusime üle kesklinna silla Jahtklubi juurde ja sealt mööda Rannaparki randa ning edasi endise Aloha juurde ehk siis Tervise Paradiisi juurde ja sealt veel selle hoone taga asuvale laudteele, mille ka kõik läbi käisime ja konnalaulu kuulatasime. Germo arvas esimese hooga, et vares kraaksub :) Ja siis tulime mööda Ranna pst-d tagasi Kuursaali juurde ning läksime Ammende villa eest läbi, Tallinna väravate alt ka läbi ning siis sai Germo üllatuse osaliseks, üks ta lemmikuid laulis. Oh seda rõõmu ja õnne, sõber Ergokene tõstis tuju lakke! Armas oli näha ja kuulda, mõnel soojal suveõhtul tuleme ka istuma, kui taas õues mängid. Ja siirad tänud ka tervitusloo eest! Siis kulgesime üle ekslinna silla Piiri tänavale, käisime korra külas ja siis kepikõndisime Piiri tänava lõppu, sealt Lille tänavale, Lillest Rõugu tänavale, kuulatasime veidike Tubekaid ehk kusagil mängis The Tuberkuloited ning kulgesime mööda Voorimehe tänavat koju. Ülimõnus seikus ja kui palju tuttavaid teekonnal! Teid kõiki oli üliarmas kohata! Heh, ja mind tunti isegi ära, küll Germo järgi, küll mu juuksepahmaka järgi. Rand oli rahvast tulvil, ühe bussikohviku juures oli bänd oma pillid valmis pannud, ma ei teagi kes seal esinema hakkas. Suvine Pärnu on möllu ja üritusi täis, ainult mina ja jaluta, satud huvitavatele esinemistele jne ... Hakkan nüüd fotosid laadima, enne oli mingi kamm, ei lasknud, ehk nüüd laseb võiduka lõpuni laadida. Olge rõõmsad, terved ja õnneikud ning liikuge nagu meie! 16. juuni 2023. Vana-Rääma

VIIMANE METS - Urve Tinnuri

Vastu hommikut panin käest öökapile Urve Tinnuri romaani Viimane mets. Küll on hea üle hulga aja taas romaani lugeda! Paljud liigitavad ka jutustused romaanide alla, aga jutustus ja romaan on kaks eraldiseisvat kirjandusžanri. Kuna mina ise olen romaanide kirjutaja, lähevad need ka mulle rohkem hinge ja korda. Siin jooksevad erinevate ajastute maailmad, või peaaegu, no paralleelmaailmad, mis sulavad ühte. Peategalase elu koos esimese abikaasaga ja teise abikaasaga. Need paralleelmaailmad teevad JUST romaani lugemise põnevaks ja haaravamaks. Lisaks valdab Urve Tinnuri hästi folkloori ja rahvapärimust, ilma mida valdamata sellist põnevat ja detailselt psühholoogiat kajatavat romaani ikka ei kirjuta küll. Kahtlemata on kirjanik Tinnuri hea inimeste tundja. Lisaks see sõna- ja keelekasutus, see on nii rikkalik, loomutruu ja kujundlik, viib lugeja reaalsusest minema ja ega tagasi ei tahakski tulla :) Urve maalib sõnade ja lausetega. Kujundid on võimsad ja elusad ning hästi palju on kirjeldatud ka olustikku, mis on ühe hea romaani puhul lausa vajalik, et saada aru kus sa oled ja kes need tegelased päriselt on. Urve Tinnuri lood on valdavalt ka müstilised ja maagilised, mis minule ka järjekordselt väga korda lähevad, seega mul jagubi rohkem kiidusõnu ja kui aus olla siis laita polegi millegi üle. Ei tahagi. Elan alles romaanis ja ei tahagi sealt välja tulla. Olgugi, et sõnum ise on kurbliku alatooniga ja lausa ahastav. Elu ei olegi ükenes positiivne ja lillelõhnaline, siin on kõike. Aitäh, kallis Urve, see raamat läheb taas eriliste raamatute riiulisse, sest on pühendusega. Nüüd on mul loetud ja olemas kõik su romaanid ja olen selle üle väga õnnelik. Ja siis kopeerin ka raamatupoe lehelt tutvustava teksti. Ormi kodu asub keset sooga piirnevat põlismetsa. Ormi esimene naine Inger, lapse kaotusest traumeeritud, leiab maja ümber kohisevast laanest tröösti ja hingetuge. Ta eksleb mööda metsloomaradu, võsastikke ja padusid, alludes üha enam looduse ürgsele, salapärasele kutsele, kuni see talle saatuslikuks saab. Kui mets ja laukasoo hakkavad ligi tõmbama ja meelitama ka Ormi teist abikaasat Meerit, süveneb mehes kartus, et tegemist on kummalise nõidusega, mis ka seekord ähvardab viia traagiliste tagajärgedeni. „Viimane mets” on romaan, mille võib liigitada psühholoogiliste põnevike kilda. See kirjeldab oma lastest ilma jäänud naiste hingemaastikke, räägib kiindumistest, millega üritatakse asendada kaotatut, ning esitab küsimusi, millele tasub vastuseid otsida üksnes iseenda seest. 16. juuni 2023.Vana-Rääma

Täna ilmus nädalaleht Nelli Teataja

Üle pika aja kirjutasin Nelli Teatajasse. Tegin väikese kokkuvõtte Grillfestist. Eks Suvepealinnas toimub riburadapidi põnevaid üritusi ja sündmusi, millest teengi Nellisse kokkuvõtteid. Vabandan paari trükiapsaka pärast. Sõbrakesed, hoidke kõik pöialt ja ostke Nelli Teatajat, et ta kestaks veel kaua-kaua! Väga palju põnevat on lugeda! Tagasi on ka legendaarne Jaak Leer oma artiklitega, ka Anna-Britt Gnool, Toomas Raudne, Jüri Mätas, Imbi Käbi ja paljud-paljud teised! Teeme Nelli Teataja sisukamsks ja põnevamaks! Aitäh, hea Karol Sepik, et sa ajalehele uue hingamise andsid ning hea seisad selle eest, et ta kestaks pikki aastaid veel! Põnevat lugemist! 16. juuni 2023.Vana-Rääma

Jaansoni rada 335. päev

Ja jõudsimegi täna rajale. Eilne plaan läks vett vedama, sest hakkasin õhtul rabarberimoosi keetma ja ühel tuli veel plovi isu, sai see ka valmis tehtud. Poe oma on nii jube, ei läinud kergema vastupanu teed. Lisaks maitseb see mulle ka ja saan süüa, erinevalt punastest suppidest, mida ma enam ei söö, ei sobi lihtsalt minu organismiga. Ja täna siis ongi see päev, mil operatsioonist sai 10 kuud, õnnetusest 6 nädalat ning kehakaalu olen kaotanud - 50 kg. Enesetunne on hea, mis ongi põhiline. Küll aga on koledad mu käed, eriti parem, sest see on jämedam, õlaliigese murd pole siiani paranenud ning käsi ei liigu korralikult. Kuid see pidigi aastajagu päevi paranema, sest tegu on siiski liigesemurruga, mitte luumurruga. Vasaku põlvega on juba parem, röntgenpilt näitas, et luu kasvab kenasti kokku ja kild pole paigast nihkunud, seega elastikside on super luumurru puhul. Kõik on kontrolli all. Ka vereanalüüside vastused jõudsid juba esmaspäeva õhtuks digilukku, ei saa kurta ka nende üle. Ikka positiivselt edasi. Üks mure siiski on, ilmselt mu telefoni pedomeeter valetab, aktiivse rajalkäijana tean juba peast vahemaad ära kuid täna kahjuks näitas pedomeeter nagu me oleks ainult 5 km läbinud ja 8000 sammu, kuigi vähemalt 7 km on see teekond. Pean laskma kellelgi asjalikul vaadata, ise olen tehnikas number 0. Ja nagu näha on käisime me täna rajal lausa viiekesi. Naabritüdrukd olid ka kaasas. Olge teie ka mõnusad ja ikka liikuge võimalusel, liikumine on tervise edu pant! 15. juuni 2023. Vana-Rääma.