Jaansoni rada 638. päev

Täna tegime sellise pisikese, 5,5 km pikkuse ringi. Mõnus ilm on ju, aga no riietuda ei oska, palav hakkas. Enne näitas ka 10 soojakraadi, no 9.8. Ma käin ikka alles villase mütsiga ja paksus jopes, õhukesega veel ei suuda, kardan külma. Ämma käisin ka täna kallistamas, eile lihtsalt ei jõudnud, käisid külalised ja no ma ju hakkasin veel suurt koristust ka tegema, alles täna lõpetasin. Ma ei ole igapäevane koristaja, kui vaim peale tuleb, hakkan pihta ja ... siis ma kodust välja lihtsalt ei jõua. No lilled istutasin ka ära, uuendasin, juudihabemetel oli nädalaga juba juurepuhmas all. Urmas tõi eile õnneks mulle suure koti mulda, nüüd jagub, kuigi ma sellel aastal amplililli kodu ette ei pane, sest kavatsen suvel rohkem maal aega veeta, need kuivaks siin ära. Tegelt tahaks juba maale, sest aedlinnas jalutades kadestassin kuidas inimesed juba värvaesist riisusid. Ilm on ju ka selleks sobiv. Aga ju jõuab, mul on vaja siin veel Germoga mööda arste joosta, kõigepealt ajan need asjad korda ja siis. pensioni pikendades tuleb ilmselt ka bussi sõidukaart uuendada, nagu ma kuulsin, pean uurima. Aga liikuge teie ka ja nautige kevadet! 9. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

PEEP PATISONI ELUSÕLMED - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa sulest ilmunud "Peep Patisoni elusõlmed." Kiidan pealkirja, sest märgilised on siin tõesti need elusõlmed ehk pidepunktid, mis alkohoolikust peategelast hinges hoiavad. Raamatu sisu on masendav, seega depressiivsetel inimestel ma seda lugeda ei soovita, ka alkohoolikutel mitte, sest siin ei ole midagi õpetlikku, pigem süvendab see kõik neid pahesid või haigusi. Tõesti-tõesti, peategelane Peep justkui elaks selle nimel, et saaks aeg-ajalt läbi astuda kohast, kus ta sündis, juba see on hirmus, kus ta vaeseke ilmavalgust nägema pidi ning pidev kodu ja kodutunde kaotamine süvendab alkoholismi veelgi. Hämmastav, kuidas üks eesrindlikust ema ei näe, et ta lapsest juba varakult alkohoolik kujuneb. Ema muidugi vahetab neid mehi ka nagu aluspesu, niikui kellegi voodisse saab, sellega kohe kooselu alustab ja üsna varsti on titt taga. Loll naine ja seda otseses mõttes. Sünnitada ilmale lapsi ükses meeste kinni hoidmiseks, see on nõmeduse tipp. Nagunii need mehed lasevad jalga või surevad maha, sest Peebu ema hoolib vaid oma tööst, ei muust. Kahju. Kurb. Aga ju on ka selliseid peresid olemas. Raamat ise on ju elulik, selliseid elusid ilmselt on olnud. Ja Ernitsa käekiri on usutav, haarav ja loetav. Loen minagi teda meelsasti veel ja veel. Raamatu tutvustus: „Peep Patisoni elusõlmed“ on lugu mehest, kes sündis ühe Lõuna-Eesti kolhoosi suurfarmi esilüpsja ja karjaku neljanda lapsena ning elas kogu oma lühikeseks jäänud elu samas kohas ning samade inimeste keskel. Peebust oleks võinud kasvada tubli inimene – teadlane, muusik või kes tahes, kuid seda ei juhtunud, sest temast sai alkohoolik. Ta ei olnud õnnetu ega tundnud millestki puudust, kuid kas sellest piisas, et olla lihtsalt inimene? 9. märts 2025. Vana-Rääma

Jaansoni rada 637. päev

Tänane teekond tuli umbes 6,6 km pikkune. Hommikul oli mõnusalt soe, lausa 7 soojakraadi aga õhtul juba (just tulime) 3 soojakraadi kesklinna silla juures. Meie käisime rannas. Käisime piilumas kas Reinuvader ka kodus on. Ei õnnestunud tabada. Täna on naljakas ilm, hommikul oli jõel lausa laine ja nüüd jälle kerge jääkirme peal. Aga udu on paks, kaugel enam ei ole see lõplik jääminek. Muulil on ka kohati jääkamakad peal ja libe on, seal eriti liikuda ei soovitaks, kugi on ka neid, kes sellise ilmaga muuli lõpus käivad. Me ootame ikka sooja kevadet, et siis taas minna. Lisan ka siia pildid plaadist "Puntratants" kus on erinevate punkbändide hitid peal, minu sõnadele loodud lugu "Sõja jalus" laulab Pööloy Gläänz, kes käis selle looga 2015. aastal ka Eesti laulu eelvoorus. Sain täna selle plaadi endale soetada ja Pärnu PK Apollos oli ta viimane, ilmus 2024. aasta sügisel. Nüüd on ta kenasti kodus ka olemas. Aitäh, Meelis! 7. märts 2025. Vana-Rääma

class="separator" style="clear: both;">

LIBLIKAS ÕLAL - Marje Ernits

Loetud sai Marje Ernitsa novellikogu "Liblikas õlal." Pean tunnistama, et ma ei teadnudki, et kirjanik Ernits ka novelle kirjutab, aga samas ma üldse ei imesta, sest novell ongi natuke nagu lühem romaan või pigem jutustus. Tegelikult kirjutabki Ernits jutustusi, mitte romaane. Jälle see žanrimääratlus, aga need kõik ongi erinevad žanrid ja ise romaanikirjanikuna oskan vahet teha. Ma ikka püüan ka kunagi mõne jutustuse ehk valmis kirjutada. Novelle olen väga-väga palju kirjutanud ja nendest ka niiöelda meestesarja välja andnud. Aga see selleks, tulen nüüd tagasi Ernitsa novellikogu juurde. Neid jutukesi läbib ühine teema, aastaid kestnud koroonapandeemia, millest kaasaja kirjanik ei saa üle ega ümber, tean omast käest. Ehk siis ma nimetaksin seda teemat antud raamatus ühisnimetajaks. Aga Ernitsa käekiri mulle meeldib, ta jutustab nii tõetruult oma jutukesi, et jäädki uskuma, et kõik need lood on päriselust otse maha kirjutatud. Kahjuks ei ole mul ühtegi Marje Ernitsa pühendusega raamatut kodus, sest pole olnud au temaga kohtuda, kuigi mõne aasta eest oli tal Fb konto ja kirjateel suheldes sain teada, et ta ise oma raamatute müügiga üldse ei tegele. Olen läbi lugenud Ernitsa mahukast raamaukogust tänaseks 13 raamatut ning õnneks on mul öökapil neid veel ootamas. Vähemalt ühe Ernitsa aastas kavatsen läbi lugeda, kuigi alati loen rohkem, aga Eesti produktiivsemal naiskirjanikul on neid ka väga palju ilmunud, vist suisa üle 50. Väga tubli kirjanik ja andekas kunstni ka! Soovitan siiralt ka sinul tema loominguga tutvust teha! Ja nüüd raamatu tutvustus ka: Meie elu oli pikka aega ilus ja kerge kanda – see oli nagu liblikas õlal. Kuid miski siin elus ei püsi igavesti … Kogumik „Liblikas õlal“ koosneb tosinast novellist, mis kõik on omavahel seotud, sest jutustavad inimeste elust (ja surmast) koroonapandeemia ajal. Samas ei ole need kurvad ja masendavad lood, küll aga nihkes, nagu ikka, kui negatiivset tulemust hinnatakse positiivsest ülemaks. Raamatust leiab nii tõsiseid ja mõtlema panevaid (nt „Liblikas õlal“ ja „Esimene viimane suudlus“) kui ka humoorikaid ja ootamatu puändiga jutte („Kassi kodu“ ja „Nähtamatu armuke“). Kõiki novelle ühendab aga Marje Ernitsale omane ladus jutustamisstiil ja hea inimeste tundmine. 7. märts 2025. Vana-Rääma