Olude sunnil

OLUDE SUNNIL Rainis ja Merli võtsid aja maha. Peale kolm aastat kestnud suhet oli nende kirg jahtunud, seda tunnistasid mõlemad. Nad rääkisid avameelselt oma suhtest, mitte just eestlasele omaselt aga tänapäeva noored ongi avatumad. Kes teab mis selle tinginud on, kas vabakasvatus või on aeg lihtsalt nendesse rohkem temperamenti süstinud. Eks nõuka aja noored olid kinnisemad, nendele oleks justkui suhteteema tabu olnud. Küllap oligi sest 50 aastat karmi okupatsiooniaega ... see sundis inimesi vaikima ja seda ka suhete teemal. Tollel ajal peeti näiteks lapsega naisi litsideks. Vallasema oli nagu mingi ühiskonnaheidik, kellele, otseses mõttes, näpuga näidati-“lits lapsega!“ Merli ema oli just vallaslapsena sündinud sest teda oodates sai ema teada tõsiasja et ta kallim on abielumees. Ega see ei oleks vast nii pea välja tulnudki kui Merlit ootav rase naine ei oleks juhuslikult oma kallima Olegi ja tema abikaasa Irjaga Tallinna Kaubamajas kokku jooksnud. Nimelt oli Merli emal Merlel asja pealinna, sest tollal tehti lootele ultraheli vaid pealinnas. Oleg ehmatas näost kaameks aga pettunud Merlel jätkus oidu mitte skandaali teha. Ta küll jäi kallimat jahmunud pilgul silmama. Kallimat, kellele ta oleks tahtnud kaela hüpata ja teatada et nende lapsega on kõik korras, vähemalt ultraheli andmate põhjal aga eneseuhkus või vaoshoitus suutsid naist taltsutada. Oleg oli sedameelt mees, kes oma naisest lahutama ei kippunud, tema jaoks kehtis reegel et need kes jumala ees paari pandud on, peavad laulatatud olema kuni surm neid lahutab. Aga 10 pika abieluaasta jooksul ei olnud nende perre järglasi sündinud, oli selgunud tõsiasi et Irja on viljatu, kuid Oleg ikkagi abielu lahutama ei kippunud. Ta hakkas, nagu öeldakse, lahtiste silmadega ringi vaatama ning Pärnus komandeeringus olles tutvus ta Merlega, see oli armastus esimesest silmapilgust ning kumbki ei suutnud juba esmakohtumisel oma kirge taltsutada. Nii jäigi Oleg Tallinna ja Pärnu vahel pendeldama, kaksikelu elama. Tegelikult oli mees väga õnnelik uudisest et Merle temalt last ootab, sest Oleg tahtis isaks saada aga Irja oli lapse adopteerimise vastu. Viimast kuud lapseootel naine otsustas Pärnus elukohta vahetada. Tollel ajal ju veel mobiiltelefone ei olnud ning lauatelefoni ka Merlel mitte. Nii ta ühest linnaosast teise üürikorterisse koliski, kuigi kartis et ei tule omadega toime, just rahaliselt sest Oleg oli teda toetanud, maksnud ära naise kommunaalmaked ja üüri. Lisaks andis talle lahkelt ka elatusraha. Aga nüüd? Mis nüüd saab? Oli Merle hämmingus sest ta oli peagi vallaslapsega maha saamas aga ainuüksi lasterahast ju ära ei ela. Aga eestlasele omane uhkus ja jonn ei lubanud tal edasi abielumehe armuksesks jääda. Ta otsustas põgenenda, põgeneda oma eluarmastuse ja eelkõige enda eest. Aga see oli viga sest igal isal, kes oma lapsest või tulevasest lapsest hoolib, on õigus ka temaga suhelda. „Ma ei taha lahku minna, ma tahan natuke üksinda olla ja meie suhte üle mõtiskleda. Mõistad?“ See tõik, millega Merli äsja lagedale tuli, pidas vett. Just nii noor naine mõtles ja tundiski. „Jah, aga ...“ üritas Rainis sõna sekka öelda. „Ei mingeid agasid. Me lähme muidu riidu. Ja ära saa minust valesti aru. Ma ju tajun ja näen sinu mõtteid,“ tunnistas Merli. „Olgu-olgu, rahune nüüd!“ Rainis muutus ise juba kärsituks. Merli vaatas meest altkulmu, ta ei tahtnud tunnistada et oligi ise rahutu. Lisaks tundis noor naine, et viimasel ajal on temaga midagi veidrat juhtunud, ta nagu ei viibiks üksinda oma energiaväljas. Keegi justkui kondaks ja juhiks tema elu. Nii oli Merli otsuse langetamist üha edasi lükanud, saamata isegi aru miks. Nüüd vajas ta aega. „Rainis, ma sõidan mõneks ajaks suvilasse, ära sin sinna tule. Ära saa minust valesti aru ega süüdista mind milleski. Me ennist rääksisime juba. Mine sina sinna kuhu tunned et soovid minna. Mine kasvõi hängi oma sõpradega, pidutde, lase rihm lõdvaks. Minu luba on olemas ja ma ei tunne ka armukadedust kui sa pesksid mõne kena näitysiku leidam, kelle vastu kirge tunned ja mine tea ...“ Merli üha jutustas ja jutustas. Rainisele tundus see veider. Tema arvates peaks naine, kes teda armastab, olema ka armukade. Aga sellise jutu peale ... mingi trots võttis temas maad. „Okei, ma läksin, nägudeni siis!“ Rainis tõusis auto istmelt ja jalutas lihtsalt minema, teadmata kuhu jalad teda viivad. Tõsi küll, Merlil käis mingi jõnks seest läbi aga juba ta oligi taas platsis, see võõras, kes Merli energiaväljas konnata armastas. Kolm päeva suvilas uhkes üksnduses, kaaslaseks vaid omad mõtteid ja aistingud, mis naist üha rahutumaks muutsid, ei teadnud Merli ühel hommikul silmi avades kes ta on ja kus ta on. Silmalaud olid tinarasked ja liigesed ei kuulanud sõna. Ivake valgust, mis silmanurgast sisse puges, tegi nii paganama palju haiget, nagu oleks ussilt nõelata saanud. Nii vegeteeris naine kesteab kui kaua sellises olekus suvilas kuni Rainis ta seal poolteadvuseta olekus leidis. „Nüüd on kõik korras. Kõik on hästi. Hull on möödas ja te tervenete. Te ei pea kartma. Ja teie, noormees, ärge palun jätke lähiajal oma kallimat üksinda, ta vajab teie tugevat õlga.“ Tervendaja üha jutustas ja selgitas mida teha on vaja. Merli omaenda sugulane, kes ammu enam oma elu ise elada ei osanud, käis pidevalt ühe nõia juures ning lasi nõial oma tulevikku vaadata. Aga mitte ükenes vaid oma, sest sellesse kuulusid ka paljude teiste saatused, ka Merli oma. Tundliku natuurina ja sensitiivse inimesena jäi Merli seda tihedat tema energiaväljas käimist lausa haigeks, sest talle tundus, et keegi röövib ta eluenergiat. Õigesti tundis noor naine. „Rainis, kas sina kaisted mind ka siis kui ma segast suust välja ajama hakkan või päriselt ära pööran?“ Merli oli meeldivalt üllatunud, et ta kallim ikka temaga on. „Muidugi! Ma armastan sind kuuni ja tagasi! Ära loodagi minust nii lihtsalt lahti saada! Ja need tegelased kes sinu energiavälja püüavad ennast smugeldada, neil tuleb enne minuga tegemist teha!“ oli Rainisest ühtäkki saanud enesekindel mees, kes tõesti rääkis südamesõnadega. J akirg, see kirg, mis mõne aja eest näis jahtunud olevat, süttis taas ja veelgi eredama leegina. 30.august. 2021.a. Vana-Rääma